Eelmise pisut nooremaks kaasaegseks oli Roomas populaarne Musonius Rufus, kelle filosoofia oli veelgi eetilisema kallakuga: tema arvates ongi kogu filosoofia otstarve inimese juhtimine kõlbelisele, st vooruslikule elule, mis samastub õnnelikkusega. Üks tema andunumaid kuulajaid oli Hierapolisest pärit kreeka ori Epiktetos (u 50- 120), kellest kujuneb stoikluse noorema perioodi keskmise põlvkonna suurimaid esindajaid. Epiktetose tähelepanu keskmes seisab, nagu paljudel stoikutel, eetiline probleem: inimene peab püüdma kasvatada vaimset vabadust. Epiktetos õpetas kõigi inimeste võrdsust; vabadus on tema jaoks kõlbeline omadus, mida võib saavutada igaüks, sotsiaalsest seisundist sõltumatult. Inimene võib kaotada kõik: vara, au, perekonna, kuid keegi ei saa temalt ära võtta ega maha suruda tahet. Siiski ei kutsunud Epiktetose õpetus üles võitlusele, vaid leppimisele; ta kasvatas inimestes teadvust, et olemasolev kord on möödapääsmatu paratamatus.
alliakks hellenismiperioodi eri koolkondade õpetuste tundmaõppimisel. Cicero teeneks tuleb pidada ka filosoofia-alase terminoloogia loomist ladina keeles. Tunnetusteooria alal võttis Cicero omaks akadeemia skeptilised vaated, eitas teadmiste tõsikindlust ja arvas, et tuleb rahulduda ainult küsimuste tõenäoliste lahendustega. Näiteks kummutas ta teoses ,,De natura deourm" (,,Jumalate olemusest") jumalate olemasolu tõestused, mis esinesid epikuurlastel ja stoikutel, kuid ei asunud seejuures mitte ateistlikule, vaid agnostitsistlikule vaatekohale: olevat teadmata, kas jumalad on olemas või mitte, kuid riigiusund tuleb säilitada. Vastupidiselt 6 stoikutele kaitses ta tahtevabaduse printsiipi ja rühutas inimese täielikku vastutust ta tegude eest. Moraaliküsimusi käsitleb Cicero mitmes teoses, millest tähtsamad on ,,Tusculanae
21). Ühesõnaga võtab Sokrates inimest kui olendit, kes suudab ratsionaalsele küsimusele anda ratsionaalse vastuse. Nii Sokrates kui Marcus Aurelius on seisukohal, et inimese tõelise olemuse leidmiseks tuleb ta vabastada välistest ja juhuslikest tunnusjoontest. Näiteks rikkus, ametikoht, sotsiaalne positsioon, tervis, intellektuaalsed võimed ühestki neist välistest oludest ei sõltu inimese olemus. See sõltub ainuüksi väärtusest, mille inimene ise enesele annab. Nii stoikutel kui Sokratesel on eneseuurimise nõue inimese eesõigus ja põhiline kohustus. Kes elab kooskõlas iseenesega, elab kooskõlas universumiga. Juhtiv roll on inimese ,,minal". Kui ,,mina" on juba oma sisemise vormi saavutanud, jääb see muudetamatuks ja häirimatuks. Elu iseenesest on muutuv ja vahelduv, aga tema tõelist väärtust tuleb otsida igavesest korrapärast. Seda korrapära suudame haarata oma otsustusvõimega. Otsustusvõime on keskne jõud inimeses. See on
mitmekesisus, mis on meile tuttav kogemusest. Seejuures pidasid nad kolme viimatinimetatud elementi – maad, vett ja õhku – maailmaprotsessi passiivselt-vastuvõtvaks küljeks (aine), tuld aga aktiivseks- toimivaks algeks (jõuks). Stoikud rõhutasid, et kõne all olev protsess on mõistuspärane, valitsetud logose poolt. Logos oli üks Herakleitose mõtlemise keskseid mõisteid. Temast erinevalt käsitlesid stoikud logos`t aga maailma eesmärgipärasuse algena. Alg-logos`est on stoikutel justkui kaks kirjeldust – füüsikaline ja teoloogiline. Füüsikaliselt käsitletult esitatakse teda mõistusliku tulena, mis läbib kõike olevat. Nähtuste mitmekesisuse kujunemine toimub stoikute järgi selliselt, et maailma logos`est valguvad välja “logos`e seemned”, logoi spermatikoi (lad. k. rationes seminales), mis määravad iga üksiku asja loomuse. Läbistades kogu maailma on logos kõikehõlmava maailmakeha loomuseks, tema ennastsünnitavaks
Kui mulle meeldib rock muusika, siis ei tähenda see, et rock muusika ka mu sõbrale meeldib. Neljas troop tähendab seda, et ümbritseva kogemine, taju sõltub inimese enda seisundist, olukorrast. Kui ma olen väsinud ja tahan magama jääda, siis kõrvaltoast kostev jutukõmin häirib mind tohutult, kuid puhanuna ei pööra sellele mingit tähelepanu. 25. Kuidas selgitasid/õigustasid stoikud kurjuse olemasolu maailmas? Kurjuse olemasolu kohta maailmas oli stoikutel kolm selgitust. Esiteks maailmas ei saa miski ilma vastandita eksisteerida. Kui poleks kurja, siis ei oleks ka head, me ei saaks enam aru, mis on kurjus, mis headus. Teiseks ei ole üldist kurjust, niisugust kurjust, mis oleks kõigi jaoks kurjus. Kurjust ühe inimese jaoks ei pruugi seda olla teisi inimese või mingi grupi inimeste jaoks. Kolmandaks ei saaks ilma kurjuse ja kannatusi läbi elamata endas voorusi kasvatada. Kurjust
Kui mulle meeldib rock muusika, siis ei tähenda see, et rock muusika ka mu sõbrale meeldib. Neljas troop tähendab seda, et ümbritseva kogemine, taju sõltub inimese enda seisundist, olukorrast. Kui ma olen väsinud ja tahan magama jääda, siis kõrvaltoast kostev jutukõmin häirib mind tohutult, kuid puhanuna ei pööra sellele mingit tähelepanu. 25. Kuidas selgitasid/õigustasid stoikud kurjuse olemasolu maailmas? Kurjuse olemasolu kohta maailmas oli stoikutel kolm selgitust. Esiteks maailmas ei saa miski ilma vastandita eksisteerida. Kui poleks kurja, siis ei oleks ka head, me ei saaks enam aru, mis on kurjus, mis headus. Teiseks ei ole üldist kurjust, niisugust kurjust, mis oleks kõigi jaoks kurjus. Kurjust ühe inimese jaoks ei pruugi seda olla teisi inimese või mingi grupi inimeste jaoks. Kolmandaks ei saaks ilma kurjuse ja kannatusi läbi elamata endas voorusi kasvatada
De rerum natura), kus ta kaitseb erakordselt vaimukas stiilis Epikurose seisukohti ning arendab neid edasi. STOIKUD Soitsismi (stoa) rajaks on Zenon Kitionist (Küprosel) (~334-262 eKr.). Kõige kõrgemaks tuleb hinnata inimese mõistust. Loodus ongi tegelikkus, meie oleme osa sellest ja võimelised maailmast aru saama. Tõeline voorus on kiretu meelerahu - apaatia. Inimese seesmiseks vabaduseks on vaja hüljata kõik kired. Apaatia viib inimese tema loodusliku olemuseni. Stoikutel on olulisi saavutusi tunnetusteoorias ja loogikas. Stoitsism oli väga populaarne Roomas, väga tuntud stoitsistlikud kirjamehed on nt Seneca (~2. eKr.- 65 pKr.) ja keiser Marcus Aurelius (121-180), kelle teos Iseendale on ka eesti keeles kättesaadav. EKLEKTITSISM Eklektitsism (eklego välja valima) on püüd erinevaid filosoofilisi õpetusi ühendada. Tavaliselt võetakse üks õpetus aluseks ning sellega püütakse liita teiste õpetuste jooni. Boethos Siidonist (s 119
annaabi.ee 
