mõjutada ja püüda mõju tulemusel tekkinud meeleolu väljendada. Matisse´i tööd on harmoonilised ja dekoratiivselt kaunid. 1896. aastal esines Matisse näitusel nelja oma maaliga, millest üks (,,Lugev naine", 1894) osteti ära riigivõimude poolt. Samal ajal võeti Matisse Rahvusliku Kaunite Kunstide Ühingu (Salon de la Société Nationale des Beaux-Arts) liikmeks, mis andis talle kunstnikuna juurde tublisti enesekindlust. 1897. a. astus Matisse olulise sammu stilistilise vabanemise suunas oma ebatavalise värvivalikuga maaliga ,,Õhtusöögilaud" (,,La Desserte"), mille eksponeerimine Salon-is tekitas väikese skandaali. Järgnevatel aastatel mõjutasid teda enim siiski neo-impressionistid ehk pointillistid (eeskätt nende liider Paul Signac), samuti Cézanne ja van Gogh. 1899. aastal lõpetas Matisse oma tegevuse Salon'is ning hakkas esmakordselt koguma tuntust moodsa kunstiga tegelevates ringkondades. Laiem tunnustus jäi esialgu siiski tulemata
märkamatult puudutanud - suudab meid liigutada; too element on laul: esimene heli sellest armastuse häälest, mis elab igas naises. Mispärast selline eesõigus häälele? 5 Sest naine pole kunagi kaugel "emast". /--/ Naises on alati veidi toitvat emapiima. Naine kirjutab valge tindiga." (sama: 82) Morris väidab, et kui Cixous seob keele häälega, heliga, pole tegemist pelgalt stilistilise taotlusega, vaid sellel on sügavam tähendus. Nii Freud kui Lacan rõhutavad oma seksuaalteooriates nägemisaistingut puudulikkuse fikseerijana. Freud ütleb oma artiklis "Anatoomiliste sooerinevuste psüühilisi vasteid" väikese tüdruku kohta: "--- ta on näinud seda [peenist], tal ei ole seda, ta tahab seda." (Freud: 183) Ühendades keele häälega naaseb Cixous preoidipaalse ema-lapse suhte juurde, aega, kus valitseb rohkem tundeaisting, hääl ja rütm kui nägemisaisting
Eestis märkis „Punttila” Brechti ja tingliku teatrikeele taastulekut peale sõda, kogu Nõukogude Liidu kontekstis aga esimest murrangulist Brechti lavastust. Panso kui dogmaatilisest mõtlemisest vaba, andekas ja värvikas, omamoodi renessanslik loojanatuur suutis rakendada parimat varasemast teatritraditsioonist (sõjaeelses teatrikoolis oli ta olnud Lauteri ja Põldroosi, Moskvas aga Aleksei Popovi ja Maria Knebeli õpilane), tuues 29 eesti lavale stilistilise mitmekesisuse, värske kujundlikkuse ja mängurõõmu. Samavõrd kui teatrikeele uuendaja väärib Panso tähelepanu tänaseks staažikaima eesti teatrikooli loojana: 1957. aastal asutati Tallinna Riikliku Konservatooriumi juurde lavakunstikateeder, mille 1961. aastal lõpetas I lend (Mikk Mikiver, Aarne Üksküla, Meeli Sööt, Ines Aru, Tõnu Aav, Jaan Saul jt.); 2016. aasta suveks on selle kõrgema õppeasutuse – praeguse nimega Eesti
Evidentsiaalsus seotud episteemilise modaalsusega. Eesti keeles on konditsionaal pigem irrealis, kuigi püütakse väljendada nagu realis. 31. Eitus Standardeitus on morfosüntaktiline konstruktsioon, mis eitab väitlause peaverbi. Loogikas on eitus operaator, muutes propositsiooni tõeväärtust. Eitus kombineerub kõneviiside ja modaalsuse, on neist erinev kategooria. Ei ole leitud keeli, kus ei kasutatakse eitust, kuigi eituse enda stilistilise markeeritus võib olla keeliti erinev. Eitus on markeeritud kategooria, mida markeeritakse eituspartikli, eitusverbi ja eitusafiksiga. Eitavatel afiksitel on tendents olla prefiksid, mis on vastuolus sellega, et sufikseid on maailmas rohkem kasutusel. Samuti on eituspartikkel tavaliselt verbi ees (nt mandariini partikkel). Eitusvahendid võivad olla sümmeetrilised, st ei muuda vastava jaatava lause struktuuri, kuid võivad olla ebasümmeetrilised (põhjustavad siis ka muid muutusi lauseid)
Eugen Lerch ja Leo Spitzer - E. Lerch otsis otseseid seoseid keelestruktuuride ja rahva mentaliteedi vahel. Ta väidab keelelise analüüsi põhjal: prantsalsed on seltsivad, kuid nad kalduvad inimesi alahindama; nagu nad kasutavad meelsasti futuurumit imperatiivi asemel. Leo Spitzer tegeles romaani keelte stilistika, semantika ja etümoloogiaga; on tuntud kui idealistliku stilistika ja nn stilistilise kriitika loojaid. Tema seisukoha järgi tuleb kirjandusteost hinnata kui tervikut ja seda nii keelelisest kui ka kirjanduslikust ja esteetilisest vaatepunktist. 45. Kaasani lingvistiline koolkond Jan Baudouin de Courtenay (loengud Kaasani ülikoolis) ja Mikolaj Kruszewski. *Esimesi formuleeringuid moodsa lingvistika põhiideedest *rõhutasid vajadust eristada ühelt poolt keelt, mis kuulub tervele sotsiaalsele rühmale ( de
tekste tekitav süsteem. Poeetika on ühelt poolt abstraktne, teisalt seestpoolt lähenemine – otsitakse kirjandusesiseseid mehhanisme; kirjanduse kui sellise omadused. T. tegeleb peamiselt proosaga. “Poeetika” on belletristliku (ilukirjandusliku) proosa konstruktiivsete printsiipide kirjeldus. Tema aspektid ja lähtekohad: - semantika – tähenduse andmine, sümboliseerimine - süntagmaatika – konfiguratsioon, konstruktsioon - T. lisab sõnalise (stilistilise) aspekti – retoorika kui üldine tekstitüüpide teooria Need 3 vastavad klassikalisele retoorika jaotusele. stilistika fonoloogia kompositsioon süntaks temaatika semantika Semantika: Kuidas ja mida tähendab/tähistab tekst? ”Kuidas” on lingvistilise semantika probleem, kuid lingv. sem. on piiratud; jääks kõrvale keelemängud, konnotatsioonid – kõik, mis on fraasi piiridest väljas
pakkunud välja suulise keele täieliku omandamise kuus etappi: - baasgrammatika lapsepõlves, normaalselt vanemate mõjualusena 14 - vernakulaari omandamine ca 5.-12. eluaastani, oma sõprusrühma mõjualusena koolis ja naabruses; - sotsiaalse taju tekkimine ca 14.-15. eluaastaks, mõjuriks kontaktid täisksvanutega. Sealjuures võivad lapsed endiselt olla ka vernakulaarse kamba liikmed; - stilistilise varieerumise väljakujunemine, mis algab ka umbes 14. eluaastal, aluseks laiemate gruppide mõju naabrusest või keskoolist kaugemal. Lapsed hakkavad selles eas eristama eri sotsiaalsetes kontekstides statistiliselt erinevaid keelevariante; - võime kasutada järjekindlat normikeelt kujuneb arvatavasti nooremas täiskasvanueas, mõjuriks jälle laiemad kontaktid töö juures ja ülikoolis; - täielik keeleomandamine toimub ainult väga vähestel, tavaliselt kõrgema haridusega