Herman Hesse "Stepihunt" Kuidas Harry muutub teose käigus? Miks? Teose alguses on Harry veendunud, et temas on kaks poolt inimese ja hundi oma , mis teineteisega läbi ei saa ja ta proovis hunti endast välja ajada, aga see ei läinud tal korda. Ta tundis, nagu ei sobiks ta maailmasse. Hiljem, kui ta oli Herminega kohtunud, hakkas ta mõistma, et meis kõigis on loendamatul hulgal erinevaid isiksusi ja temas ei olegi ainult kaks. Tähtis on, et need erinevad küljed omavahel läbi saaks, teineteist täiendaksid. Reaalne ja ebareaalne teoses
Hermann Hesse "Stepihunt" Romaan kujutab endast end Stepihundiks nimetava Harry Halleri kirjapandud mälestusi koos nende fiktiivse leidja ja avaldaja, Halleri kunagise korteriperenaise vennapoja eessõnaga. Harry Haller on umbes 50-aastane erakust intellektuaal, kes ei suuda endas lepitada "inimest" ja "hunti" ehk kõrgemaid ideaale taotlevat vaimset olendit ja kõike maha kiskuvat loomalikku instinkti. Kodanlikku konformismia ja heaolu ta põlgab, samas aga kuulub oma harjumustega sellesse maailma. Ümberringi valitsevad "tormilised kahekümnendad" labaste šlaagrite, kõrtside ja odava meelelahutusega ning poliitikute
haige. Tal valutasid jalad, mistõttu käimine oli raskendatud. Haller oli kiindunud kunsti, ta luges palju ning armastas veini juua. Vanahärra kohtus noore neiuga, keda peeti tema armukeseks. Enne lahkumist andis Haller Talle oma märkmed, mis olid täis fantaasiaid. Harry Halleri märkmed. Ainult hulludele. Harry käis mööda pimedat tänavat, kui äkki nägi müüri sees väravat, mille kohal rippus silt: ,,Maagiline Teater. Sissepääs mitte igaühele mitte igaühele. Ainult hulludele." Harry tahtis ka sinna pääseda, sest tema ei kuulunudki teiste hulka. Ta läks kõrtsi ning sealt tulles ei leidnud enam silti ega väravat. Möödamineja kandis ridva otsas sama silti, mida Harry oli otsinud. Harry tahtis temaga kõnelda, kuid tollel oli kiire ning ulatas talle kähku raamatu ja kadus minema. Koju jõudes süvenes Harry raamatusse, mis kandis pealkirja: ,,Traktaat Stepihundist. Mitte igaühele". Traktaat Stepihundist. Ainult hulludele.
muutuda. Inimvaim jääb igavesti liikuma tõe, ilu ja hea poole, olgu ta siis alles otsija või juba oma tee leidnud. Hesse otsijatel on tavaliselt vaimne teejuht, nagu see on iseloomulik kujunemisromaanile. Juht aitab vaimsel rännakul, avab seni tundmatuid maailmu, tutvustab põhimõtteid ja vaateid, millest rändaja seni midagi ei teadnud. Nii on ,,Demianis" Sinclairi mentoriks Max Demian, ,,Siddhartas" nimitegelase mentoriks Kamala ja Vasudeva, ,,Stepihundis" Harry Hallerile, Bablo ja Hermine, Goldmundile Narziss, ,,Klaaspärlimängus" Josef Knechtile muusikameister. Ometi ei saa ükski otsijaist lihtsalt võtta üle oma õpetaja maailmanägemist, vaid igaüks peab leidma ainult temale sobiva olemise viisi. Ikka ja alati väärtustab Hesse vaimsust. Vaimsus ületab aja, vaimukultuuri ei saa hävitada. Kui vabadus ja iseseisvus on saavutatud, hingerahu leitud, mida siis selle uue harmooniatunnetusega peale hakata
PS KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 Pilet 1 1. KIRJANDUSE PÕHILIIGID- EEPIKA, LÜÜRIKA, DRAMAATIKA LÜÜRIKA: (kreeka lyra- keelpill, mille saatel kanti ette laule-luuletusi) peegeldab elu inimese elamuste, mõtete, tunnete kaudu, tema sisemaailma kaudu. Lüürika iseloomulikuks jooneks on värsivorm. Värss=luulerida, stroof=salm. Lüürika liigid: ood - pidulik luuletus mingi sündmuse või ajaloolise isiku auks eleegia - nukrasisuline luuletus; pastoraal ehk karjaselaul epigramm - satiiriline luuletus sonett - Lüroeepiliste teoste puhul on lüüriline ja eepiline (ehk jutustav element) läbi põimunud, need teosed on ka pikemad, kui tavalised luuletused. Siia kuuluvad poeemid ja valmid EEPIKA: (kreeka sõnast epos - sõna, jutustus, laul) on jutustav kirjanduse põhiliik. Zanrid on järgmised: antiikeeposed, kangelaslaulud romaan - eepilise kirjanduse suurvorm , palju tegelasi, laiaulituslik sündmustik. Romaanil on erinevaid alaliike: ajalooline (Kross), ps
Tasuja JUTUSTUS EESTIMAA VANAST AJAST I Aastasadade kuristik haigutab meie ja selle aja vahel, milles siin räägitavad juhtumused on sündinud. Selle pika aja sees on meie maal, niisama kui mujalgi maailmas, palju vanu asju igaviku rüppe vajunud, kust neid ühegi muinasaegade tagasisoovija õhkamine enam välja ei meelita; uusi olusid, kuigi mitte kõigiti paremaid, on lugemata arvul tekkinud. Üldse on maailma muutlik nägu nooremaks, lahkemaks läinud; kuuesaja aasta eest oli ta, meie ajaga võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal. Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda. Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta, vaese patuse pagana,
Tom Sawyeri seiklused EESSÕNA Suurem osa siin raamatus kirjapandud seiklustest on tõesti juhtunud; mõned nendest on mu enda elamused, teised poiste omad, kes olid mu koolivennad. Huck Finn on võetud elust; Tom Sawyer samuti, kuid mitte üksikisiku järgi; ta on kombinatsioon kolme poisi karakteristikast, keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, To
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
