Stephane Mallarme (0)

STEPHANE MALLARME
(1842-1898)
Stephane Mallarme sündis 1842 Pariisis. Oli kirjandusliku sümbolismi eelkäija, prantsuse luuletaja ja kirjanik. Tema töö inspireeris mitmeid revolutsioonilisi 20.sajandi alguse kunstikoole. Mallarme elas vaesuses suurema osa elust. Temast sai inglise keele õpetaja. Tuntuse saavutas Stephane teisipäeviti salonge läbi viies, ta arutles filosoofia ja luule üle. Ta juhtis gruppi Lles Mardistes”, seal grupis olid ka Rainer Maria Rilke , Paul Valery ja Paul Verlaine . (Mallarme, s.a)
Mallarme loomingus on konkreetset luulet, mis tähendab, et lisaks luulele mängib suurt rolli ka luuletuse paigaldus lehel. Ta pööras palju tähelepanu visuaalsele välimusele luules. Tema luulet on kirjeldatud melanhoolse, joovastava ja rahustavana. Tema luulet on peaaegu et võimatu tõlkida, sest ta kasutab sõnamängu ning sõnades mängib rolli heli, mitte tähendus, seega tõlkimisel muutub kõik. ( Mallarme, s.a)
Mallarme jõudis 23-aastaselt tõdemuseni, et isiklikul olemasolul pole mingit alust - kogu tema olemasolu põhineb tühjusel. Tühjus oli tema silmis ideaalne mõiste ja sealt pärines poeedi puhta luule taotlus : puhastada sõnad tavalisest tähendusest. Oma loomingus taotles Mallarme ülimat tõde ja mõjuvust mõtiskleva sisevaatluse kaudu. (Nahkur, 2007)
Allikad: Nahkur Anne (2007). Kirjandus realismist postmodernismini. Gümnaasiumiõpik, 2007. Tallinn, Koolibri
https://en.wikipedia.org/wiki/St%C3%A9phane_Mallarm%C3%A9
Võidukalt põgenes isikust., ( epiteet ) Võitlikult põgenes ilus enesetapp
kaunis enesetapp epiteet
hõõguv kuulsusetukk, (Epiteet)
läbi piimja -(epiteet) vahu
veri
kuld ,
torm!
Oi naeru ,
kui taamal purpur (Epiteet) gi valmis
laotuma kuninglikult. (Epiteet)
üle
mu haua,
mida kohal ei ole.
Tohhoo
pime! või kogu sest valgusemöllust
ei jää närtsugi järgi,
on
kesköö
siin sügavas varjus (epiteet)
mis meile
peopaika pakub...
aga PEA
kõrk ja ennatlik. (Epiteet)
aare . (Isikustamine -aare puistab)
tunglata
Puistab paituste jahedat meelt , (epiteet)
sinu! ikka
alati
sinu
(kui see on õnn,)
ja ainsana hoiab alles
selle minestand taevaranna (epiteet)
Poisslapsikut (epiteet) triumfi
pisut,
juustesse
kammitud valgusepärja kujul,
kui ta padjale paned
otsekui lapsimperaator
sõjakiivri,
ja et see kõik nüüd oleks
rohkem su moodi, pudeneb
kiivrilt roose.
SISUKOKKUVÕTE: Kuulsus ajas teda hulluks ja ajas ka sassi perega, rahaga ja kaotas ka ennast( veri, kuld, torm). Ta tahtis siit maailmast lahkuda aga ei suutnud. Kuulsus oli asi, millega ta näitas, et ta on keegi aga päeva lõpus maski eest võttes tundis ta, et see kõik on võlts ja see pole tema ja et ta pole keegi selle teise võltsi tema kõrval. Ainuke mis teda hulluks minemata hoiab on ta enda mõistus, mis toob ta maa peale tagasi kõigest eemale ning kaitseb teda kõige eest.