Ilmseim detail vähemalt 2 või rohkem haru, mis koosnevad heledatest tähtedest ja täheparvedest. 8. S-galaktikas liiguvad tähed ringjoon-orbiitidel, spiraalharude osas tähtede joonkiirus ühesugune. E-galaktikas liiguvad tähed kaootiliselt, vaatesuunalised kiirused kasvavad tsentri suunas. 9. Noored- suure heledusega peajada tähed, koosnevad valdavalt vesinikust, stabilised, Päikese sarnased, paiknevad galaktika spiraalharudes, äärealadel. Vanad- 1se põlvkonna tähed, muutunud hiidudeks, ülihiidudeks või kääbusteks. Sees raskemad elemendid, paiknevad galaktika keskmes. 10. S- ja korrapäratutes galaktikates tekivad kosmilise tolmu- ja gaasipilvest grav jõul. 11. spiraallaine kujuneb täheobriitide korrastatuse tõttu. (täheorbiidid üksteise peal- spiraal) 12. Aktiivseid galaktikaid eristab normaalsetest tuuma sinakas värvus ja heledate emissioonijoonte spekter. 13
suunas välja venitatud, meenutades kurki. Allsüsteem koosneb küllaltki vanadest tähtedest, kuid nende tähtede vesinikust ja heeliumist raskemate elementide sisaldus varieerub suurtes piirides - küllaltki väikesest kuni Päikese puhul vaadeldut ületavateni. Spiraalne galaktika Linnutee tähesüsteem on spiraalne hiidgalaktika, mille keskosast lähtuvad pikad kaared ehk spiraalharud. Päikese juurest vaadates on spiraalharusid raske näha, sest asume ise neist ühe sees. Spiraalharudes sünnivad uued tähed nüüdisajalgi. Seal leidub palju väga heledaid, s.t. lühikese elueaga tähti. Vanad tähed jaotuvad Galaktikas ühtlasemalt. Must auk Linnutees Musta augu tekkimisi me näeme eriti võimsate supernoovadena e hüpernoovadena. Gammakiirguse sähvatused, kajastades mustade aukude teket, on hõivamas olulist ja ähvardavat rolli elu säilimisel (aga ka liikide kiires evolutsioonis) nii Maa peal kui ka Universumis tervikuna. Muutke teksti laade
suunas välja venitatud, meenutades kurki. Allsüsteem koosneb küllaltki vanadest tähtedest, kuid nende tähtede vesinikust ja heeliumist raskemate elementide sisaldus varieerub suurtes piirides - küllaltki väikesest kuni Päikese puhul vaadeldut ületavateni. Spiraalne galaktika Linnutee tähesüsteem on spiraalne hiidgalaktika, mille keskosast lähtuvad pikad kaared ehk spiraalharud. Päikese juurest vaadates on spiraalharusid raske näha, sest asume ise neist ühe sees. Spiraalharudes sünnivad uued tähed nüüdisajalgi. Seal leidub palju väga heledaid, s.t. lühikese elueaga tähti. Vanad tähed jaotuvad Galaktikas ühtlasemalt. Must auk Linnutees Musta augu tekkimisi me näeme eriti võimsate supernoovadena e hüpernoovadena. Gammakiirguse sähvatused, kajastades mustade aukude teket, on hõivamas olulist ja ähvardavat rolli elu säilimisel (aga ka liikide kiires evolutsioonis) nii Maa peal kui ka Universumis tervikuna. Muutke teksti laade
tähesüsteeme nimetatakse galaktikateks. Linnuteena paistvas Galaktikas on ligikaudu 100 000 000 000 (sada miljardit) tähte. Galaktika läbimõõt on 100 000 va., paksus on võrdlemisi õhuke. Vaid selle keskmes on paksend paksusega 500 va. Päike asub Galaktika keskmest u 25 000 va. kauugusel. Ümber selle tuma teeb ta täistiiru 250 000 000 aastaga. Galaktika kogumass küündib u. 1 000 000 000 000 (triljoni) Päikese massini. L.tee tähesüsteem on spiraalne hiidgalaktika. Spiraalharudes sünnivad uued tähed ka nüüdisajal. Seal leidub palju väga heledaid, lühikese elueaga tähti. Vanad tähed jaotuvad Galaktikas ühtlasemalt. Galaktika keskmes on palju gaasi, mis liigub suure kiirusega erinevates suundades, mille keskmeks on tihe täheparv, milles on tähed veelgi tidedamalt koos kui kerasparves. Täpselt täheparve keskel on tähed kokku varisenud Galaktika tuumaks, suureks mustaks auguks massiga u. miljon Päikese massi. L
Ta tiirleb ümber Galaktika keskme kiirusega umbes 220 kilomeetrit sekundis ning teeb ühe täistiiru 226 miljoni aastaga. Päikesesüsteemi orbiit paistab olevat väga ebaharilik. Ta on esiteks väga lähedane ringjoonele ja teiseks on ta peaaegu täpselt sellel kaugusel, kus orbitaalkiirus vastab spiraalharusid kujundavate kompressioonilainete kiirusele. Nähtavasti on Päikesesüsteem jäänud spiraalharude vahelisse piirkonda suurema osa aja jooksul, mis elu Maal on eksisteerinud. Spiraalharudes plahvatavate supernoovade kiirgus võib teoreetiliselt planeetide pinnad steriliseerida, hoides ära suurte loomade tekke maismaal. Et Päikesesüsteem (ja Maa) on jäänud spiraalharudest väljapoole, võib olla tegemist ainulaadse planeediga, mille pinnal on saanud tekkida suured loomad. Et inimesed nägid Päikesesüsteemi kaua aega geotsentrilisest (Maa-kesksest) vaatekohast, ei saanud nad selle loomusest ja ehitusest aru. Päikesesüsteemi objektide näivaid liikumisi
Mis on Habblei seadus ja Habblei konstans? Seadus võimaldab määrata galaktikate kaugusi. Galaktika punanihe on võrdeline galaktika kaugusega meist. Mida kaugemal asub galaktika seda kiiremini ta meist eemaldub. Konstant on H= 75-100 km/s* Mpc !!!!!!!Me elame paisuvas Universumis!!!!!!!! Kirjedage spiraalsete galaktikate ehitust. (Linnutee galaktika- spiraalharud) Kirjeldatähtede liikumist spiraalsetes ja elliptilistes galaktikates? -kaootiliselt, spiraalharudes tekib rotatsioon. Mis on kasarid? Universumi majakad, suure heledusega, mis kiirgavad raadiokiirgust. Head objektid selleks, et mõõta Univ. mõõtmeid. Kirjelda galaktikate ruumijaotust? Galaktikad moodustavad galaktikaparvi (üle 2milj. galaktika). Kõik Galaktikaparved moodusatavad mesilaskärje, mille vahele jäävad tühimikud. 6
· Tähed moodustavad galaktikaid. Galaktika · süsteem, mis koosneb tähtedest, nende vahelisest gaasist ja tolmust; kusjuures tähed selles võivad moodustada ka väiksemaid süsteeme ehk täheparvi. Tähtede arv võib olla mõnekümnest miljonist mõne triljonini. (võivad kokku põrkuda) · Liigid: 1)Spiraalsed galaktikad keskel tuum, kus tähtede kontsentratsioon on suurem ja sellest saavad alguse spiraalharud, mis ka koosnevad tähtedest. Spiraalharudes on ka gaasi ja tolmu, ja ka nooremaid tähti. Küljelt vaadates on see galaktika ketta kujuline, ketta keskel on tolmu ja gaasikiht. Suuremad galaktikad üldiselt. 2)Elliptilised galaktikad kuju võib olla kerast kuni kettaks kokku surutud ellipsoidini. Nendes on vähe tolmu ja gaasi, või ei ole üldse. Koosnevad vanematest tähtedest. 3)Korrapäratud tähtede paigutuses ei ole kindlat struktuuri või süsteemi.
saja triljoni täheni, mistõttu võime galaktikaid omakorda liigitada kääbusgalaktikateks ja hiidgalaktikateks. Galaktikad jaotatakse kolmeks tüübiks: spiraalsed galaktikad, elliptilised galaktikad ja korrapäratud galaktikad. Spiraalsed galaktikad on lapikud ning nendes leidub suurel hulgal gaasi. Galaktikad sisaldavad spiraale ja keskelt meenutavad kühmu. Spiraalse galaktika ketas sisaldab nii noori kui ka vanu tähti. Halo koosneb ainult vanadest tähtedest. Spiraalharudes toimub pidevalt uute tähtede teke. Ketta gaas ja tähed liiguvad ringorbiitidel galaktika keskme ümber. Spiraalharud tiirlevad samamoodi galaktika keskme ümber. Elliptilistel galaktikatel ketas ja selge allstruktuur peale tiheda keskse tuuma puudub. Elliptiline galaktika sisaldab ainult vanu tähti ning uute tähtede teket pole viimase 10 miljardi jooksul täheldatud. Tähed liiguvad juhuslikes suundades. Võrreldes spiraalse galaktikaga sisaldab elliptiline
Ta tiirleb ümber Galaktika keskme kiirusega umbes 220 kilomeetrit sekundis ning teeb ühe täistiiru 226 miljoni aastaga. Päikesesüsteemi orbiit paistab olevat väga ebaharilik. Ta on esiteks väga lähedane ringjoonele ja teiseks on ta peaaegu täpselt sellel kaugusel, kus orbitaalkiirus vastab spiraalharusid kujundavate kompressioonilainete kiirusele. Nähtavasti on Päikesesüsteem jäänud spiraalharude vahelisse piirkonda suurema osa aja jooksul, mis elu Maal on eksisteerinud. Spiraalharudes plahvatavate supernoovade kiirgus võib teoreetiliselt planeetide pinnad steriliseerida, hoides ära suurte loomade tekke maismaal. Et Päikesesüsteem (ja Maa) on jäänud spiraalharudest väljapoole, võib olla tegemist ainulaadse planeediga, mille pinnal on saanud tekkida suured loomad. Päike Päike on meie Päikesesüsteemi täht. Tema näiv tähesuurus on 26,74 ja absoluutne tähesuurus 4,85. Päike on muutlik täht perioodiga u. 11 aastat, kuid amplituud on vaid u. 0,001 tähesuurust
sekundis ning teeb ühe täistiiru 226 miljoni aastaga. Päikesesüsteemi orbiit paistab olevat väga ebaharilik. Ta on esiteks väga lähedane ringjoonele ja teiseks on ta peaaegu täpselt sellel kaugusel, kus orbitaalkiirus vastab spiraalharusid kujundavate kompressioonilainete kiirusele. Nähtavasti on Päikesesüsteem jäänud spiraalharude vahelisse piirkonda suurema osa aja jooksul, mis elu Maal on eksisteerinud. Spiraalharudes plahvatavate supernoovade kiirgus võib teoreetiliselt planeetide pinnad steriliseerida, hoides ära suurte loomade tekke maismaal. Et Päikesesüsteem (ja planeet Maa) on jäänud spiraalharudest väljapoole, võib olla tegemist ainulaadse planeediga, mille pinnal on saanud tekkida suured loomad. Kasutatud materjalid: http://et.wikipedia.org/wiki/P%C3%A4ikeses%C3%BCsteem http://www.rak.edu.ee/opiobjektid/universum/pikesessteemi_tekkimine.html http://et
Linnutee tähesüsteem on spiraalne hiidgalaktika, mille keskosast lähtuvad pikad kaared ehk spiraalharud. Päikese juurest vaadates on spiraalharusid raske näha, sestasume ise neist ühe sees. Nende olemasolu võib aimata noorte tähtede ja gaasi- ning tolmupilvede paiknemise järgi. Raadioteleskooide abil on koostatudkogu taeva vesinikupilvede kaart ja sellel on spiraalharud paremini näha. Arvatavastiei ole meie Galaktika spiraalharudnii selgepiirilised kui mõnel teisel galaktikal. Spiraalharudes sünnivad uued tähed nüüdisajalgi. Seal leidub palju väga heledaid, s.t. lühikese elueaga tähti. Vanad tähed jaotuvad Galaktikas ühtlasemalt. (nr 2 lk 112) 4. Kord või korralagedus Tänapäevaks on Galaktikas teada üle tuhande hajusparve ja paarisaja kerasparve ringis. Kui võib arvata, et oluline osa kerasparvedest on juba üles leitud, siis hajusparvede koguarvu arvatakse olevat vahemikus 10000 kuni 100000. Selline erinevus meie teadmistes on otseselt seotud nende kahe
Ta tiirleb ümber Galaktika keskme kiirusega umbes 220 kilomeetrit sekundis ning teeb ühe täistiiru 226 miljoni aastaga. Päikesesüsteemi orbiit paistab olevat väga ebaharilik. Ta on esiteks väga lähedane ringjoonele ja teiseks on ta peaaegu täpselt sellel kaugusel, kus orbitaalkiirus vastab spiraalharusid kujundavate kompressioonilainete kiirusele. Nähtavasti on Päikesesüsteem jäänud spiraalharude vahelisse piirkonda suurema osa aja jooksul, mis elu Maal on eksisteerinud. Spiraalharudes plahvatavate supernoovade kiirgus võib teoreetiliselt planeetide pinnad steriliseerida, hoides ära suurte loomade tekke maismaal. Et Päikesesüsteem (ja Maa) on jäänud spiraalharudest väljapoole, võib olla tegemist ainulaadse planeediga, mille pinnal on saanud tekkida suured loomad. Et inimesed nägid Päikesesüsteemi kaua aega geotsentrilisest (Maa-kesksest) vaatekohast, ei saanud nad selle loomusest ja ehitusest aru. Päikesesüsteemi objektide näivaid liikumisi
tsüklitel. Aktiivne Päike ,,peletab" Maa atmosfäärist kosmilised, peamiselt täheprotsessidest pärinevad suure energiaga osakesed, mis soodustavad atmosfääri ionisatsiooni ja sellega pilvede teket. Nii on Päikese madala aktiivsuse perioodil pilvisus ulatuslikum ning ookean soojeneb vähem. Praegu asub Päikesesüsteem Galaktika spiraalharus, kus kosmiliste osakeste võimalik kontsentratsioon on tublisti kõrgem võrreldes harude vahelise ruumiga. Spiraalharudes aset leidvad supernoova plahvatused on peamised suure energiaga osakeste allikad. Päikesesüsteemi väljumisel spiraalharust ootab planeeti ees jälle soojenemine. Miljonite aastate ajalugu näitab, et soojaperioodide ajal saavutab kliimasüsteem tasakaalu ~22°C juures. Maa pikaajalist kliimaajalugu vaadates võib näha, et elame praegu jääajas. Viimase 400 000 aasta vältel on 86% ajast olnud temperatuur madalam kui praegu. Pikad jääajad on vaheldunud üürikeste jää-vaheaegadega
kuhu satume vaid halbades unenägudes. Ilmaselge on see, et maailmaruum aina paisub ja avardub. Seda kinnitab ka Hubble'i teleskoop, mis võimaldab meil tungida kaugele ilmaruumi sügavustesse. Seal näeme miljardeid ja miljardeid erineva kuju ja suurusega galaktikaid. Planeet, millel elame meie, tiirleb ümber tähe, mis omakorda asetseb ühe Linnutee tähesüsteemiks kutsutava galaktika spiraalses välisharus. Galaktika spiraalharudes olev tolm varjab meie eest vaate Universumile Galaktika tasandis, kuid me näeme hästi mõlemale poole seda tasandit ja võime kaardistada kaugete galaktikate asukohti (joon. 3.1). Joon. 3. 1 Meie planeet Maa M tiirleb ümber Päikese Linnutee tähesüsteemi välisosas. Tähetolm Galaktika spiraalharudes varjab meie eest Galaktika tasandi, kuid mõlemale poole seda M tasandit näeme me selgesti.
kuhu satume vaid halbades unenägudes. Ilmaselge on see, et maailmaruum aina paisub ja avardub. Seda kinnitab ka Hubble'i teleskoop, mis võimaldab meil tungida kaugele ilmaruumi sügavustesse. Seal näeme miljardeid ja miljardeid erineva kuju ja suurusega galaktikaid. Planeet, millel elame meie, tiirleb ümber tähe, mis omakorda asetseb ühe Linnutee tähesüsteemiks kutsutava galaktika spiraalses välisharus. Galaktika spiraalharudes olev tolm varjab meie eest vaate Universumile Galaktika tasandis, kuid me näeme hästi mõlemale poole seda tasandit ja võime kaardistada kaugete galaktikate asukohti (joon. 3.1). Joon. 3. 1 Meie planeet Maa M tiirleb ümber Päikese Linnutee tähesüsteemi välisosas. Tähetolm Galaktika spiraalharudes varjab meie eest M Galaktika tasandi, kuid mõlemale poole
annaabi.ee 
