Temperatuurianduriteks kasut termoelemente. Termoelement on seadis, mis on valmistatud kahe eri metallist või pooljuhist detaili otsapidi kokkujootmise teel. Niisuguse seadise vabadel (kokkujootmata) otstel tekib alalis-emj, mille väärtus sõltub kokkujoodetud osa ja vabade otste vahelisest temp. erinevusest. 57.Fotodiood. Pooljuhtdiood, mille karakteristikud sõltuvad valgustatusest. F-I tundlikkus oleneb valguse lainepikkusest spektraaltundlikkus on suurim infrapunases spektrialas. F-I vool sõltub valgustatusest suures osas lineaarselt, ajakonstant on alla 10 ns. Kasut kiirguste avastamisel, kujutise edastamisel jne. 58.Fotoelement. Fotoelektriline seadis, mille töö põhineb kaaliumist või baariumist fotokatoodi või pooljuhi valgustamisel tekkival fotoefektil. Vaakuum- ja ioonf-d rajanevad välisfotoefektil, mispuhul katoodile langev valgus põhjustab
kolvikesed. Horisontaalrakud, bipolaarsed rakud ja ganglionirakud nende jätked moodustavad nägemisnärvi. Nägemisnärvi reetinast väljumise koht on pimetähn, kuna seal puuduvad sensorid ja valgustundlikkus. Silmamuna asub silmakoopa eesmises osas. Slmamuna kaitsevad tagant orbita tagaosas paiknev sidekude, külgedelt orbita luulised servad ja eest silmalaud, ripsmed ja pisaraaparaat Tähtsaim valgusallikas inimese jaoks on päike. Kuivalguse peegeldumine jaotub nähtavas spektrialas ebaühtlaselt, siis näeme nähtavate esemete pindasid kirjuna. N aaberstrukutuuridelt peegeldunud valguse keskmiste intensiivsuste erinevus määrab nende kontrastsuse Nägemine põhineb eelkõige heleda-tumeda kontrastide tajumisel, pindade ebavõrdse spektraalse peegeldusvõime korral aga värvuskontrastide tajumisel. Selleks silmast erinevatel kaugustel asuvatest esemetest tekiks võrkkestale terav kujutis, on vaja muuta läätse optilist tugevust ja pupilli suurust
poolestusajaga 30 mikrosekundit. Füüsikalised omadused Kullast on kerge valmistada sulameid teiste metallidega. Kõige sagedamini kasutatakse kulla sulameis hõbedat ja vaske. Ehkki enamik puhtaid metalle on hallid või hõbekasvalged, on kuld kollane. Värvuse määrab nõrgalt seotud elektronide tihedus metallis; sellised elektronid võnguvad "plasmana", Enamikus metallidest jääb elektronide võnkesagedus ultravioleti alasse, kuid kulla puhul on sagedus nähtavas spektrialas (peamiselt punases osas, 400—700 nm) nõrga relativistliku efekti tõttu, mis mõjutab kulla aatomi orbitaale. Kuld on lõhnatu ja maitsetu tänu oma inertsusele, sest metallidele annavad maitse metalli ioonid. Kuld on kõige elektronegatiivsem metall. Puhas kuld on väga pehme, Mohsi skaalal kõvadusega 2,5 (küünega kriimustatav), suure tihedusega, helekollase värvusega väärismetall. Kuld on kergesti töödeldav. Ühest grammist kullast on võimalik tõmmata 3,5 km traati või katta
taimedes toimuvad FS-s? Kust pärineb vabanev hapnik? 3. Klorofüllid ja abipigmendid molekulide ehitus, neeldumismaksimumid, roll FS-s. Mõisted valgustneelav kompleks ja reaktsioonitsenter, nende ehitus ja funktsioneerimine. Kloroplastides leidub alati nii klorofülli a kui b vorm. Kõrgemates taimedes on a ja b vormi suhe 2:1. Mõlema vormi olemasolu rakus laiendab neeldumisriba ning organism on võimeline kasutama valgusenergiat laiemas nähtava valguse spektrialas. Klorofüll on alati seotud spetsiaalsetele valkudele, mis orienteerivad klorofülli molekule üksteise suhtes ning kinnitavad membraanidele. Nii moodustuvad valgust absorbeerivad kompleksid. Fotosünteesi maksimumid asuvad spektri punases (lõpp) ja violetses osas (algus). 4. Fotosüsteemid I ja II, P680 ja P700 paiknemine, koostis, mida nad produtseerivad. Oksügeensetel (O2 eraldavatel) fototroofidel (taimed, rohevetikad ja tsüanobakterid) on kaks fotosüsteemi,
tulevase infrapunase teleskoobi SIRFT (plaanitud üleslend 2003. a.) tundlikkusega.
Vaatlemine infrapunases kiirguses nõuab ka teleskoobi jahutust. Seetõttu NGST hakkabki
vaatlema krüogeense jahutuse rezhiimis. Suure tundlikkusega infrapunases piirkonnas
vaatlevaid teleskoope saab aga kasutada ka näiteks Maa-sarnaste planeetide avastamiseks
väljaspool Päikesesüsteemi. Kõrvuti NGST-ga on plaanitud terve põlvkond
mõni cm 4.1 UV-Vis spektroskoopia Spektrofotomeetria, kolorimeetria, fotomeetria Molekulaarne absorptsioonspektroskoopia · Mõõdetakse aine poolt neelatud ultraviolett või nähtava valguse intensiivsust · Neeldumise intensiivsuse järgi saab määrata aine hulka, maksimumi kuju järgi põhimõtteliselt identifitseerida UV kiirguse 100...400 nm Nähtava valguse 400...800 nm Võivad olla ühes masinas koos ! Lähi-infrapunase kiirguse 800...2500 nm spektrialas 17 Siiri Velling (Tartu Ülikool), 2011 Spektrofotomeetrite skeeme: Rakendusi o Fosfaatioonide (PO43-) kontsentratsiooni määramine Proovile lisatakse ammooniummolübdaadi (NH4)6Mo7O24 × 4H2O kaaliumantimontartraadi K(SbO)C4H6O6 askorbiinhappe lahus PO43- H3[P(Mo3O13)4]
Io mõõdetakse proovi küvetikambrist eemaldades. UV/Vis spektroskoopias on proovideks enamasti vedelikud, kuigi on võimalik mõõta gaaside ja isegi tahkiste neelduvusi. Proov asetatakse tavaliselt läbipaistvasse rakku, mida kutsutakse küvetiks. Küvetid on enamasti ristkülikukujulised, sisemise küljepikkusega 1 cm (optiline teepikkus L). Mõningates instrumentides on küvettide asemel võimalik kasutada katseklaase. Proovi sisaldav anum peab laskma läbi kiirgust vajalikus spektrialas. Kõige laialdasemalt kasutatavad küvetid on valmistatud kõrgkvaliteetsest kvartsist, sest see on läbipaistev UV, nähtavas ja lähisinfrapuna piirkonnas. Klaas- ja plastikküvetid on samuti levinud, aga klaas ja enamik plastikuid neelavad UV kiirgust, mistõttu on nende kasutusala piiratud nähtava valguse lainepikkustega. Valmistatud on ka spetsiifilisi instrumente. Nende hulka kuuluvad näiteks spektromeetrid, mis on ühendatud teleskoopidega, et mõõta astronoomilisi karakteristikuid
galaktikaid. Vaatlemine infrapunases kiirguses nõuab ka teleskoobi jahutust. Seetõttu NGST hakkabki vaatlema krüogeense jahutuse rezhiimis. Suure tundlikkusega infrapunases piirkonnas vaatlevaid teleskoope saab aga kasutada ka näiteks Maa-sarnaste planeetide avastamiseks väljaspool Päikesesüsteemi. Kõrvuti NGST-ga on plaanitud terve põlvkond satelliitteleskoope vaatlemiseks elektromagnetilise kiirguse kogu spektrialas. Juba mitukümmend aastat tagasi, kui alustati 8-10 meetriste teleskoopide ehitamisega, hakkasid astronoomid unistama eriti suurtest, kuni 100meetrise peegliga optilistest teleskoopidest. Mõni neist jäi ainult idee tasemele, mõne kohta hakati isegi konseptsiooni paberile panema, kuid reaalse tulemuseni siiski ei jõutud. Selleks oli mitmeid põhjuseid. Ühelt poolt puudusid kogemused nii suurte teleskoopide ehitamiseks, teisalt oli hakatud
Temperatuurianduriteks kasut termoelemente. Termoelement on seadis, mis on valmistatud kahe eri metallist või pooljuhist detaili otsapidi kokkujootmise teel. Niisuguse seadise vabadel (kokkujootmata) otstel tekib alalis-emj, mille väärtus sõltub kokkujoodetud osa ja vabade otste vahelisest temp. erinevusest. 57.Fotodiood. Pooljuhtdiood, mille karakteristikud sõltuvad valgustatusest. F-I tundlikkus oleneb valguse lainepikkusest spektraaltundlikkus on suurim infrapunases spektrialas. F-I vool sõltub valgustatusest suures osas lineaarselt, ajakonstant on alla 10 ns. Kasut kiirguste avastamisel, kujutise edastamisel jne. 58.Fotoelement. Fotoelektriline seadis, mille töö põhineb kaaliumist või baariumist fotokatoodi või pooljuhi valgustamisel tekkival fotoefektil. Vaakuum- ja ioonf-d rajanevad välisfotoefektil, mispuhul katoodile langev valgus põhjustab
spekter registreeritakse. Suurendades pilu, seda suurem tundlikkus (seda väiksem kontsentratsioon on võimalik määrata). Valgustundlik element fotoelektronkordisti, mõõdab küveti läbinud valguse intensiivsust. Skaneeriv spektrofotomeeter laseb korraga läbi pilu terve spektri. Jadadioodspektrofotomeetris lahutatakse polükroomne valgus spektriks peale proovi läbimist ja kogu spekter suunatakse korraga dioodide jadale. Nii registreeritakse reaalajas valguse neeldumine kogu spektrialas mitte vaid ühel lainepikkusel. Ühekanalisel spektrofotomeetril tuleb kordamööda liigutada prooviga küvett ja võrdlusküvett valgusvihu ette. Kahekanaline toimub võrdlus korraga prooviküveti suhtes. Kõigepealt nullistatakse viga küvetimaterjali suhtes ja mõõtes saame kohe võrdluse. Kahekanaline on kallim. Fotoelektrokolorimeetris ei kasutata monokromaatorit vaid polükromaatset valgusest eraldatakse kindel spektriosa filtre või värvilisi valgusdioodide abil
Fototakisti iseloomulik parameeter eritundlikkus on fotovoolu tugevus valgusvoo ühiku kohta pingel 1 V. Pikkov lk 45 Pikkov lk 46 Elektroonika alused. Teema 4 Optoelektroonika elemendid ja infoesitusseadmed 5 (43) 4.2.2.2 Fotodiood Fotodiood on pooljuhtdiood, mille parameetrid sõltuvad pn-siirde valgustatusest. Fotodioodi tundlikkus oleneb valguse lainepikkusest. Tundlikkus on suurim tavaliselt infrapunases spektrialas. Fotodiood on pooljuhtdiood, mille pn-siirde piirkonda langev valgusvoog tekitab seal laengukandjaid (elektron-auk-paare). Siirde elektriväli eraldab tekkinud elektronid ja augud nii, et viimased kogunevad p-kihti, elektronid aga jäävad n-piirkonda. Seetõttu tekib dioodi viikude vahel potentsiaalide vahe mida nimetatakse fotoelektro- motoorjõuks. Seda saab kasutada fotovoolu tekitamiseks dioodiga ühendatud koormustakistis R (joonis 4.3 a). Antud juhul töötab diood fotogeneraatorina.
orbiidile. Taolisi orbiidil tiirlevaid teleskoope nimetatakse kosmoseteleskoopideks. Tuntumad neist on Hubble, Chandra ja Spitzer. Hubble’i kosmoseteleskoop on astronoom Edwin Hubble’i järgi nime saanud kosmoseobservatoorium, mis valmistati USA kosmoseagentuuri NASA (National Aeronautics and Space Administration) tellimusel ning saadeti orbiidile 1990. aastal. Hubble’i pildistab taevast peamiselt nähtava valguse spektrialas. Chandra kosmoseteleskoop (Chandra X-ray Observatory) valmistati samuti NASA tellimusel ning lennutati orbiidile 1999. aastal. Chandra skaneerib taevast röntgen- ja gammakiirguse lainealas. Kosmoseteleskoop Spitzer valmis NASA tellimusel 2003. aastal ning tema ülesandeks on registreerida ja mõõta Universumis asuvaid nõrgimaid infravalgusallikaid. 5) PÄIKESESÜSTEEM, EHITUS PROTSESSID Päikesesüsteemi moodustavad Päike (sisaldab umbes 99,8% süsteemi kogumassist),
mõõdetakse analüüdi poolt neelatud infrapunase kiirguse intensiivsust. Neeldumisspektroskoopia: Neeldumine tekib võnkeergastuste kaudu. Spektrijooned vastavad molekuli erinevate osade võnkumistele. Sageli on spektrijooned omistatavad konkreetsetele sidemetele. Analüüdiks on samamoodi molekulid - see on ka molekulspektroskoopia. Toimub IR (infrapunases) spektrialas: IR: 4000 .. 400 cm-1. Põhimõtteskeem: Väga sarnane UV-Vis spektroskoopiale . Mõõdetakse aine poolt neelatud kiirguse intensiivsust. Erinevad ained neelavad erinevatel lainepikkustel erineval määral. Saadav info: Neeldumise intensiivsuse järgi saab määrata aine hulka. Maksimumi kuju järgi identifitseerida. Ainete identifitseerimine ja kvantitatiivne analüüs. Spektrid, mis saadakse, on molekulide neeldumisspektrid. Erinevatele fragmentidele molekulis vastavad erinevad spektrijooned
teleskoobid, mis on saadetud kosmosesse maalähedasele orbiidile. Taolisi orbiidil tiirlevaid teleskoope nimetatakse kosmoseteleskoopideks. Tuntumad neist on Hubble, Chandra ja Spitzer. Hubble’i kosmoseteleskoop on astronoom Edwin Hubble’i järgi nime saanud kosmoseob- servatoorium, mis valmistati USA kosmoseagentuuri NASA (National Aeronautics and Space Administration) tellimusel ning saadeti orbiidile 1990. aastal. Hubble’i pildistab taevast peamiselt nähtava valguse spektrialas. Chandra kosmoseteleskoop (Chandra X-ray Observatory) valmistati samuti NASA tellimusel ning lennutati orbiidile 1999. aastal. Chandra skaneerib taevast röntgen- ja gammakiirguse lainealas. Kosmoseteleskoop Spitzer valmis NASA tellimusel 2003. aastal ning tema ülesandeks on registreerida ja mõõta Universumis asuvaid nõrgimaid infravalguallikaid. 13
annaabi.ee 
