1989 192 126 7615 7833 1955. aasta teisel poolel hakati taotlema majanduslikult nõrkade kolhooside liitumist sovhoosidega. Sovhoosides oli kindel palk, maksti riiklikke pensione, oli mõningane riigipoolne toetus tootmisbaasi rajamiseks. 1956. aastal liideti 48 kolhoosi sovhoosidega, 1957. aastast hakati aga nõrkade kolhooside baasil moodustama uusi sovhoose. Sovhooside osakaalu suurendamine kujunes riikliku poliiitika suunaks. 1960. aastal oli kolhooside valduses 69% ning sovhoosidel 31% põllumajandusettevõtete maast, 1980. aastaks kujunes suhe 48:52% sovhooside kasuks. Valdavaks vormiks kujunedes kaotasid sovhoosid oma esialgsed eelised. Ühtlasi osutus kolhoosidele rakendatud vähem jäik majandamisre? iim veidi soodsamaks. Seetõttu likvideeriti juba 1970. aastatel mõned sovhoosid ja anti nende maad üle kolhoosidele. Suurema ulatuse võttis sovhooside reorganiseerimine kolhoosideks 1980. aastate lõpul, veidi enne nõukogude re? iimi lagunemist
Juustu valmistamise oskused kitsepiimast on tagasihoidlikud või puuduvad üldse, mis on olnud üheks piduriks suuremate farmide tekkimisele, sest kitsede toorpiima kokkuostuga ei ole ükski piimatöötlemisettevõte tegelenud. Seepärast on kitsepiima tarbitud farmisiseselt ning turustatud piima kogused on olnud minimaalsed. Riiklikul tasandil ei ole kitsekasvatust vajalikul määral propageeritud ja toetatud. Sotsialistliku suurtootmise ajal ei olnud kolhoosidel, sovhoosidel riikliku plaani kitsekasvatussaaduste realiseerimiseks ning seepärast kitsi neis ei peetud. Seepärast ei hangitud riiklikul tasemel uut aretusmaterjali ei naaberriikidest ega Nõukogude Liidu teistest piirkondadest. Puudusid täielikult aretusplaanid ja kitsede tõuaretusega ei tegeldud. Kuna uut aretusmaterjali vajati ka väikeste kodumajapidamiste farmides, siis toodi üksikute kitsekasvatajate endi poolt teistest liiduvabariikidest (Venemaalt, Lätist ja mujalt) vähesel
1950-ndate teist poolt süvenemise hoidis ära vaid teravilja ja 1960-ndaid iseloomustavaks ulatuslik sissevedu naf- tadollarite tendentsiks oli ka paljude kolhooside eest Ameerika Ühendriikidest, liitmine sovhoosidega. Kui 1955. Kanadast, Argentiinast ja mujalt. aastal oli kolhooside valduses üle Eestis oli põllumajandustoodang kümne korra rohkem haritavat maad seitseaastaku jooksul ühe inimese kui sovhoosidel, siis 1970. aastaks kohta siiski ligi veerandi võrra olid vastavad näitajad teineteisele suurenenud, ja kolhoosniku 1965. märgatavalt lähemale jõudnud (790 aasta keskmine töötasu 3,3 korda 000 ha kolhoosipõlde ja 576 000 ha kõrgem kui 1958. aastal. 1965. aastal Tööstus mise printsiip. Sellest lähtuvalt asutati 1957. aastal Eesti NSV
1955. aasta teisel poolel hakati taotlema majanduslikult nõrkade kolhooside liitumist sovhoosidega. Sovhoosides oli kindel palk, maksti riiklikke pensione, oli mõningane riigipoolne toetus tootmisbaasi rajamiseks. 1956. aastal liideti 48 kolhoosi sovhoosidega, 1957. aastast hakati aga nõrkade kolhooside baasil moodustama uusi sovhoose. Sovhooside osakaalu suurendamine kujunes riikliku poliiitika suunaks. 1960. aastal oli kolhooside valduses 69% ning sovhoosidel 31% põllumajandusettevõtete maast, 1980. aastaks kujunes suhe 48:52% sovhooside kasuks. Valdavaks vormiks kujunedes kaotasid sovhoosid oma esialgsed eelised. Ühtlasi osutus kolhoosidele rakendatud vähem jäik majandamisre? iim veidi soodsamaks. Seetõttu likvideeriti juba 1970. aastatel mõned sovhoosid ja anti nende maad üle kolhoosidele. Suurema ulatuse võttis sovhooside reorganiseerimine kolhoosideks 1980. aastate lõpul, veidi enne nõukogude re? iimi lagunemist
29. Eesti NSV tööstus 1960.-1970. Aastatel lk 94 Pärast ettevõtete täiendavaid ülevõtmisi, nende mehaanilist ühendamist oli 1961. a. lõpuks tööstuses 307 ettevõtet. 30. Eesti NSV põllumajandus 1960.-1970. Aastatel 1956. aastal liideti 48 kolhoosi sovhoosidega, 1957. aastast hakati aga nõrkade kolhooside baasil moodustama uusi sovhoose. Sovhooside osakaalu suurendamine kujunes riikliku poliiitika suunaks. 1960. aastal oli kolhooside valduses 69% ning sovhoosidel 31% põllumajandusettevõtete maast. 1970. aastate keskel rajati suured Viljandi ja Pärnu sea- kasvatuskombinaadid. Samal ajal asuti ehitama lüpsikarja suurfarme. Alles 1960. aastate lõpul tootmistase paranes. Teravilja keskmine hektarisaak oli 1970. aastal juba 17,6 tsentnerit. 1975. aastal oli viiendik ENSV ettevõtetest rohkem kui 1000 töötajaga (1964 aastal 6,4%). Vähenes põllumajanduses töötavate inimeste arv: 1960 töötas põllumajanduses 25,4 protsenti
soovinud. Väikerahvaga manipuleeriti, väitega, et vaid nii elame hästi ja areneda saavad majandus ja kultuur. Suur Nõukogude Liit ei tunnistanud, kui väga ta Eesti nimelist väikeriiki vajas. Meie viljakandvad põllud ja eestlaste loomuomane töökus lubas siia rajada seakasvatuse, mis suure riigi vajadusi rahuldas. Seepärast meedias põllumajandusest nii palju juttu tehtigi. Samas võimaldas see ka tublimatel kolhoosidel sovhoosidel hästi elada, sest toodangu eest maksti kõrget hinda. Oli võimalik isegi kasumi arvelt preemiat saada ja see motiveeris maarahvast veel paremini töötama. Kohanimed: Viljandi, Eesti, Tori. 4.2. Punalipp 29. 1975. aasta üldlaulu- ja tantsupeo paremaks ettevalmistamiseks ja isetegevuskollektiivide kvalifikatsiooni määramiseks korraldavad Eesti NSV üldlaulupeo peakomisjon ja Eesti NSV Kultuuriministeerium isetegevuslike kooride võistulaulmise,
näljahädasse üldse tõsiselt. Tegelikult teatud teistes piirkondades oli saak päris korralik, kui võim oleks käitunud inimsõbralikult, oleks võimalik olnud nälja tagajärgi leevendada. Selle asemel, et oma elanikke toita, eksportis NL vilja Ida-Eur riikidesse. Paljudes piirkondades oli tavaline kannibalism. Põllumajandust ruineerisid ka väga madalad riiklikud põllumaj saaduste kokkuostuhinnad, millega kolhoosidel-sovhoosidel tuli põhiosa saagist või kogu saak riigile loovutada. 1950 maksis riik tsentri vilja eest 8 rubla, on arvestatud, et norm tingimustes tsentri vilja tootmise tegelik omahind oli vähemalt 40 rubla. Selline poliitika tähendas, et kolhoosikord ei saanud mingil moel neis tingimustes jalgu alla saada. Inimesed, kes kolhoosides tööd tegid, tegid seda tasuta, samas pidid kohustuslikke normipäevi tegema, nende tegemata jätmisel karistati. Lisaks
See nn sotsialistlik majandusmudel oleks ilmselt tunduvalt varem kokku varisenud, kui ideoloogilisi ja majanduslikke eesmärke ning seadusi oleks täpselt järgitud. Tegelikult oli aga NSV Liidus mõnes valdkonnas-süsteemis siiski kasutusel ka mitmeid turumajanduse elemente, mis võimaldasid efektiivsemalt majandada ja riiki kuidagiviisi jalul hoida. Kolhooside majan- dusvabadused olid mõnevõrra suuremad kui sovhoosidel, kullatööstuses tegutsesid artellid, oli olemas pseudokooperatiivne süsteem Tsentrosojuz (Eestis ETKVL) jne. Kuna riigi poolt juhitav põllumajandus ei suutnud rahvast toita, oldi sunnitud lubama ja isegi arendama-soodustama nn aianduskooperatiive. Pärast riigitööd sotsialismis läks inimene oma aianduskrundile ja töötas turumajanduse tingimustes. Kõigile oli selge, et turumajandus aianduskrundil oli palju efek- tiivsem kui
annaabi.ee 
