Sotsialistlik realism (0)

Sotsialistlik realism
Iseloomustus
 
 
  Sotsialistlik realism on 20.saj. Algul kujunenud nõukogude ja sotsialismimaade kirjanduse ja kunsti loomingumeetod. Selle kohta võib ka öelda leninistlik – stalinistlik kirjandus- ja kunstivool, mis sai alguse Vene formalismist (Vladimir Majakovski ). Sotsialistlik realism oli välja kujunenud juba enne Esimest Maailmasõda. Tema esimeseks näiteks ja eeskujuks toodi kirjanduses kõige sagedamini Maksim Gorki romaani „Ema“. Samuti mõjutasid selle voolu kujunemist ka peredvižnikud, Ilja Repini ja teiste kunstnike tööd. Kunstiloomingule rakendati range järelvalve ja tsensuur .
  Sotsialistlikku realismi võib „loomemeetodina“ pidada ka esteetiliseks kaanoniks, põhimõtete koguks, mis ametlikult kehtis Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidus aastail 1932 – 1956. See õpetus ei tähenda ei eraldi „sotsialistlikkust“ ega „realistlikkust“, vaid kujutab endast selget mõõdupuud, mille abil eristati nõukogude riigikunsti:
1        nõukogude mitteriigikunstist
2        mittenõukogude kunstist.
Sotsialistliku realismi kaanon töötati välja esmalt kirjanduse jaoks ja siis laiendati seda ka teistele kunstiliikidele.
  Sotsialistliku realismi olulisemateks põhimõteteks said: parteilisus , rahvalikkus, traditsioonilisus, tüüpilisus, historistlikkus, kangelaslikkus , monumentaalsus ja pateetilisus, arhitektuursus ja skulpturaalsus, portreelisus ja tüpiseerivus, optimistlikkus ja printsipiaalsus. Selle rakendamine eeldab, et loovisik mõistab ühiskonna arengu seaduspärasusi marksistlikult. Meetod orienteerib kunstiloojaid nägema ja kujutama elu selle dialektilises arengus, kommunistlike esteetiliste ideaalide valguses, mistõttu sotsialistliku realismi teaoorias on tähtis koht historismil, parteilisusel, sotsial. Ideelisusel, tüüpilisel ja rahvalikkusel. Suur on sotsialistliku realismi mõju 20.saj. Kriitilisele realismile.
  Sotsialistlikku realismi määratleti Nõukogude Liidus ja teistes kommunistlikes riikides kui realismi, mis käsitleb proletariaadi juhtimisel toimuvat võidukat klassivõitlust. Seega kerkisid esile töölised. Stiiliks oli kujutada elu ja inimesi võimalikult lihtsalt.
  Sotsialistlik realism surus kunsti kitsastesse raamidesse, õhutati ülistama nõukogude korda . Kunstnike isikupärane käekiri tembeldati formalismiks. Looming muutus ülimalt lihtsaks ja plakatlikuks; Nõukogude Liitu, sotsialismi ja Stalinit ülistavaks propagandaks. Selle uue kunstimeetodi omandamine ei läinud mitte kõigil kergesti. Skulptuuris kadusid siiani eesti kunstile omased figuurplastilised jooned, mis asendusid tihti tuimade ja mõttetute temaatiliste kompositsioonidega. Portreeloomingus oli üleminek veidi valutum, sest eesti skulptuurile olid juba sõja-eelsel ajal omased realistlikud jooned.  Tahaplaanile jäid kultuuritegelaste portreed, rohkem nõuti ehtnõukogulike karakterite kujutamist. Vähenesid nõudmised kunstilisele väljendusrikkusele. Kujutatava inikupära esiletoomine ei omandanud enam nii suurt tähtsust. Sellises olukorras orienteerusid kiiremini nooremad kunstnikud . Paljudele vanematele kunstnikele oli uue meetodi omandamine raske kui mitte võimatu.
 
 
 
                                                      Lühike ajalugu
 
 
1929.aastal saadeti Nõukogude Liidus laiali ja keelustati kõik kunstirühmitused ning kehtestati ainukeseks loominguliseks meetodiks sotsialistliku realismi meetod. Rühmituste, koolkondade ja
 
 
 
muude ühingute asemele asutati igas tolleaegses liiduvabariigis mitmesugused loomingulised liidud (nt: Kirjanike Liit, Kunstnike Liit jne.). Vastavate liitude liikmetele anti edaspidi mitmesuguseid privileege. Ainukeseks peamiseks tingimuseks oli sotsialistliku realismi viljelemine.
  Sotsialistlikku realismi tõlgendati vastavalt partei otsusele. Polnud kindlaid ega üheseltmõistetavaid reegleid ega eeskirju; igal hetkel võis iga loomeinimene sattuda „kriitika“ alla ja saada pagendatud. Aeg-ajalt korraldati suurejoonelisi kampaaniaid ühe või teise kunstiteose kritiseerimiseks, millele alati järgnesid laiaulatuslikud repressioonid.
 1960. aastatel hakkas Nõukogude Liidu mitmetes piirkondades toimuma järk-järguline ideoloogilise srve leevendumine. Sotsialistliku realismi mõistet hakati tõlgendama vabamalt, võimalikuks sai ka teiste kaasaegsete kunstivoolude tutvutamine ning viljelemine. Sel ajal toimus ka kommunismi tõlgendamisel lahknemisi. MitmetesEuroopa kommunistlikes parteides hakati eemalduma rangelt Moskva - meelsest ideoloogiast.
Praegu viljeletakse sotsialistlikku realismi vaid Põhja- Koreas ning teatud žanrite puhul ka Hiina Rahvavabariigis.
 
 
 
                                                  Sotsialistlik realism Eestis
 
 
  Koos Nõukogude Liidu okupatsiooni ja anneksiooniga kehtestati ka Eesti NSV-s samasugused tingimused sotsialistliku realismi viljelemiseks. Kõige tugevamalt ilmnesid selle tulemused 20.saj. Teisel poolel. Stalini võimu viimastel aastatel mõisteti enamik Eesti prominentseid kultuuritegelasi hukka kui „kodanlikud natsionalistid“ ning püüti partei diktaadile alluvate inimeste abil kujundada Eestis uus kultuurimaastik, kus domineeris „hea ja ideaalilähedase“ nõukogude elu ülistamine ning selle võrdlus „allakäinud ja mandunud “ kodanliku korraga.
  Eesti kirjanduses ilmnes sotsialistliku realismi elemente 1905.-1907. aastate proletaarsete autorite loomingus. 1920-1930. aastatel rakendasid s. r.-i põhimõtteid Aadu Eessare, J.Madarik, NSV Liidus tegutsenud eesti kirjanikud ja Suure Isamaasõja aastail NSV Lidu tagalas viibinud kirjanikud.