harjasega, vaid kolmest lülist koosnevad tundlad peenikesed, mõnikord väga pikad või pikemad, vähemalt 7-lülilised mitmesuguse kujuga ületades isegi looma keha pikkuse. Tundlad on lühikesed, Jalgu on kolm paari kõik on hästi arenenud TIIVAD ARENG eestiivad moodustavad sarvjad või nahkjad tiheda soonestusega kattetiivad, vaegmoone tagatiivad kilejad ja puhkeasendis kaetud kattetiibadega. Tiibu on kaks paari vaegmoone Tiivad on ühepäevikulistel kolmnurksed, vaegmoone tagatiivad on eestiibadest palju väiksemad. Tiivad on kilejad, tiheda soonestusega. vaegmoone Tiivad on nad kaotanud parasiitse eluviisi tõttu. Rindmikule kinnitub enamasti kaks paari tiibu
väiksemat täpikujulist lihtsilma; Silmade tahapool kukkal. 6 Cordulegaster boltoni rindmiku ehitus Rindmik jaguneb: väikeseks, järsult eraldunud eesrindmikuks; suurteks omavahel liitunud kesk ja tagarindmikuks. Rindmikule kinnitub 2 paari tiibu. 7 Cordulegaster boltoni tiivad 2 paari kilejaid tiheda soonestusega tiibu; Eristiivaline: tagatiivad on eestiibadest laiemad, eriti tiibade alused.; Tiibate siruulatus on 88 104 mm. 8 TAGAKEHA JA JALADE EHITUS Tagakeha on pikk ja kitsas, koosneb 10 lülist. Jalad on pikad ja peenikesed,koosnevad :puusast, pöörlast, reiest, säärest ja lülilisest, küünistega varustatud käpast.
kokku surutud kehaga enamasti rohelised või pruunikad putukad. Nende kõige tagumine jalapaar on muutunud pikenenud hüppejalgadeks. Siia putukarühma kuuluvad rohutirtsud ja ritsikad. Sihktiivaliste haukamissuistega varustatud pea on suurte ovaalsete liitsilmadega ning kolme lihtsilmaga. Tundlad on kehast pikemad (ritsikatel) või lühikesed (tirtsudel). Rindmikule kinnitub kaks paari tiibu. Eestiivad on kitsad, nahkjad, tagatiivad aga laiad, kilejad, hästi arenenud soonestusega. Pärast maandumist volditakse tagatiivad lehvikutaoliselt kokku ning tõmmatakse eestiibade alla varjule. Pikad eestiivad kaitsevad ülalt ja külgedelt ka putuka pikka tagakeha. Tagakeha lõppeb sageli lühikeste urujätketega ja emastel ka pika munetiga, mille abil nad oma munad pinnasesse või taimedesse munevad. Sihktiivalised on soojalembesed ning päevase eluviisiga putukad. Nad tegutsevad maapinnal taimede vahel, aga ka puudel ja põõsastel. Peamiselt
hiigelkiillased ja vesikiillased. Kiililiste keha koosneb peast, rindmikust ja tagakehast. Kiililiste pea kummalgi küljel paikneb suur liitsilm, liitsilmade vahelist ala nimetatakse kirmikuks. Seal paiknevad kolm väiksemat lihtsilma. Pea esiküljele laubast ülevalpool on 3-7 lülilised harjasjad tundlad. Rindmikule kinnitub kaks paari tiibu, mis on kilejad ja tiheda soonestusega. Tiibade tipus paikneb tumedam laik. See on tiivatäpp ehk stigma, see takistab tiiba lennul vibreerimast. Kiilid on erakordselt head lendajad, sest nad liigutavad tiivapaare eri aegadel. Tiibu kiilid seljale kokku voltida ei saa ja sellepärast hoiavad nad tiibu puhkeolekus laiali või ülestõstetult. Kiililiste jalad on pikad ja peenikesed. Need koosnevad puusast, pöörlast, reiest, säärest ja lülilisest küünistega varustatud käpast. Kiililised on röövtoidulised
tundlad. Tundlad saavutavad kuni poole kehapikkusest. Suu on suunatud alla või alla ja taha. Suised on haukamissuised. Rindmik koosneb kolmest, üksteisest selgesti eristuvast lülist. Eesrindmik on liikuv, ülalt pisut lamenev. Tiivututel morfidel on mõlemad tagumised lülid sageli tugevasti lihtsustunud. Tagakeha on pikk ja koosneb 10 segmendist. Jalad on käigujalad. Nii ees- kui ka tagatiivad on peene soonestusega, eestiivad tagatiibadest palju suuremad ja tugevamad, nende siruulatus võib küündida kuni 7 mm. Tiivad murduvad kergesti. Selts: Kilkprussakalised (Grylloblattida) Kilkprussakalised on väliselt kõik üsna sarnased, 1-3 cm pikkused sihvaka kehaga kollakad või helepruunid putukad. Kehakatted nõrgalt sklerotiseerunud, kogu keha on kaetud peente karvakestega. Pea on ette suunatud, lame, väga liikuv; haukamissuised on ette suunatud.
karvased ja ümmargused. Lehed hallikasrohelised ja laiusesse sirutavuvate hõlmadega. 'Rae I'- tumepunased ja siledad marjad on väikesevõitu, kuid väga maitsvad. Põõsas on talvekindel. Kahjuks on okstel tugevad ja pikad ogad. Allakaarduvad oksaladvad juurduvad kergesti ja see raskendab põõsaste hooldust. 'Russki'- sileda väliskestaga piklikud punased marjad on suured ja maitsvad. Põõsas on kergelt allapoole kaarduvate okstega ja väiksem kui teised sordid. Lehed on tugeva soonestusega ja sageli ümardunud alusega. 'Smena'- väikesed tumepunased siledad marjad ei haigestu kunagi jahukastesse. Okstel onväikesed ja üsna pehmed ogad. Põõsas on suur, talvekindel ja saagikas. Õhukesed lehed on sordiomaselt järsult ülespoole hoiduvate servadega, nagu kannataks põõsas põua tõttu. Kasutatud kirjandus: Maakodu Jaanuar 2005 Elukiri 7.07.2006 Tervis Pluss August 2009 "Karusmarjad" J. Parksepp
toidus. Liikide arv: 2000, Eestis 45 liiki. Kirjandus: Remm, Evi 1970. Ühepäevikuliste määraja. Abiks loodusvaatlejale nr.60,Tartu Selts: Kiililised (Odonata) Kiililised on jässaka rindmiku ja pika saleda tagakehaga suured (keha pikkus 18-130 mm), röövtoidulised putukad. Neile on iseloomulikud väga suured liitsilmad (10 000-30 000 fassetti), seetõttu näevad nad suhteliselt hästi kuni 8 m kaugusele. Rindmikule kinnitub kaks paari kilejaid, suhteliselt kitsaid ja väga tiheda soonestusega tiibu. Tagakeha on pikk ja isastel ning emastel veidi erineva ehitusega. Isastel paikneb tagakeha teise lüli kõhtmisel küljel veel nn lisakopulatsioonielund. Munad munevad kiilid niiskele kaldamudale, vette või vees kasvavate taimede vartesse, kust koorunud vastsed vette pääsevad. Ka vastsed on röövtoidulised. Saagi püüdmiseks on neil alahuulest kujunenud püünismask.Areng kestab 1-4 aastat. Koorumiseks ronib vastne ehk neidis veest välja.
Liblikate anatoomia: rindmik Primitiivsematel liblikatel on rindmikulülid selgmiselt veel eristatavad. Rindmik koosneb kolmest lülist. Kõige “kaasaegsematel” on aga kehalülid tugevasti liitunud. Igale rindmikulülile kinnitub üks paar jooksujalgu 5-lüliliste käppadega. Säärtele kinnituvad enamasti kannused. Liblikatel on tavaliselt kaks paari tiibu, mis kinnituvad kesk- ja tagarindmikule. Enamusel liblikatest on tagatiivad eestiibadest väiksemad ning lihtsama soonestusega. Lisaks varjevärvusele on olemas veel ka mitmesugused hoiatusvärvused (tavaliselt musta- punase või musta-kollase kombinatsioonid). Potentsiaalsele ärasööjale on tegu signaaliga: see on kibe ja/või mürgine liblikas, parem on ta rahule jätta. Olemas on ka kombinatsioone, mille eesmärk on liiga lähedale sattunud vaenlase (linnu) ehmatamine. Lisaks võivad tiivasoomused täita ka spetsiifilisemaid ülesandeid peale värvussignaalide edastamise
Üks liigirikkaim selts, kellele vaevalt leidub võrdset. Ühiseks tunnuseks on üks paar kilejaid tiibu ja tagatiibade reduktsioon. Viimased on muutunud sumistiteks so nuiakujulisteks moodustisteks. Pea on kahetiivalistel väga liikuvalt rindmikuga ühendatud. Silmad on suured. Tundlad on ürgselt pikad, mitmelülilised ja niitjad, kõrgemalt arenenud liikidel tavaliselt 3-lülilised. Suised on peamiselt imemis- või pistmistüüpi. Tiivad on kilejad, enamasti saledad, keskmise soonestusega, harvem puuduvad (raudkärblased). Kahetiivaliste tiivad liiguvad väga kiiresti, toakärbsel 330, sääskedel 600 ja on isegi andmeid, et kuni 1000 korda sekundis. Jalad on kõnnijalad, mõnikord väga pikad (sääriksääsed), harvem röövjalad, pikkade küünistega. Munemisel esineb suur mitmekesisus. Munad munetakse tavaliselt toiduobjektile, selle lähedale või sisse. Vastsed jalutud, peakapsliga (sääselised) või ilma (kärbselised). Mõnedel liikidel (toakärbes ja hallasääsk)
annaabi.ee 
