Töötab teadvusest ja tahtest sõltumatult Jaguneb sümpaatiliseks ja parasõmpaatiliseks osaks Hallollus Koosneb neuronite kehadest. Tuumad seljaajus ja peaajus. Korteks suurajukoor cortex cerebi hallolluse kiht peaaju suurte poolkerade pinnal valgeollus koosneb närvirakkudest. Moodustab juhtteed. Närvid on sidekoelise kattega ümbritsetud närvirakude kimbud, mis jaotuvad: Valged närvikiud müeliintupega ümbritsetud perifeersed närvid somaatilises närvisüsteemis Hallid närvikiud müeliintupeta närvid vegetatiivses närvisüsteemis Närvirakkude põhiomadused: Erutuvus ja erutuse juhtimine Erutuse läbib neuroni keha polaarselt Dendriidid toovad impulsi neuronisse Aksoni kaudu juhitakse impulss neuronist välja Talituselt jaotuvad närvid: Afeentsed ehk sensoorsed ehk tundenärvid erutus viiakse elundist kesknärvisüsteemi
toimuda nii (1) kromatiidide vaheline ristsiire (mis toimub ka ilma kiasmideta) kui (2) kromosoomaberratsioonid – seentele on iseloomulik kromosoomi pikkuse polümorfism (Zolan, 1995; Larraya, 1999) ja aneuploidsus (Kullman, 2000). Hüüfe moodustavatel seentel võib tänu seene hüüfi tipmisele kasvule võrrelda somaatilist geenivahetust meioosiga (avatud paljunemissüsteem). Ega seene meioos spetsiaalsetes rakkudes (eoskotis, basiidis) sellisest „somaatilises“ hüüfis toimuvast tuumade jagunemisest palju erinegi (sellest allpool). Haploidiseerumine tuumade jagunemisel võib toimuda pintselhalliku hüüfides sagedusega 1 x 10-3 – 2 x 10-2 ühe tuumajagunemise kohta (Weber, 1993). Sisuliselt näitab see meioosi teise jagunemise sagedust. Antud juhul langeb see kokku mitootilise geenivahetuse sagedusega. Siin toimub meioosi esimesele jagunemisele tüüpiline geenivahetus
Spermidiin H3N+ - (CH2)4 N+H (CH2)3 N+H3 Fosforhappe jääkide negatiivne laeng neutraliseerub ka seostumisel madalamolekulaarsete valgu molekulide positiivselt laetud rühmadega, mis võimaldavad seega DNA kompaktsema struktuuri teket. Selline valk on näiteks H-NS (homodimeer kahest 15,6 kDa valgust). E. coli DNAga on seotud ~20 000 sellist dimeeri. DNA struktuur eukarüootidel Eukarüootses rakus DNA on jaotunud erinevate kromosoomide vahel. Inimese somaatilises rakus on 2x23 kromosoomi, neist 2 on nn sugukromosoomid. Diploidne maisi rakk sisaldab 1010 bp st ~10m DNA. See DNA peab mahtuma raku tuumasse, mille diameeter on ~10 µm. Seega DNA peab olema kokku keerdunud ilma molekuli katkemiseta, aga samal ajal peab säiluma tema kättesaadavus replikatsioonile, geenide ekspressioonile ja mRNA sünteesile. Seega DNA struktuur peab olema dünaamiline. Mitootiliste kromosoomide struktuur on veel kompaktsem kui interfaasse kromosoomi struktuur.
VALGEOLLUS ● koosneb närvikiududest, mille moodustavad närviraku jätked koos neid ümbritsevate tuppedega. ● moodustab juhteteed: üksikud NS osad on närvikiudude vahendusel omavahe seostatud ja koodnuvad pea- ja seljaajus kindlasuunalisteks kimpudeks NÄRVID ● sidekoelise kestaga ümbritsetud närvikiudude kimbud, perifeerse NS moodustised 1. valged närvikiud - müeliintupega ümbritsetud perifeersed närvid somaatilises NS-s 2. hallid närvikiud - müeliintupeta närvid vegetatiivses NS-s Närvikiu põhiomadused: ● erutuvus ja erutuse juhtimine ● retseptori ärritus muundatakse närvikius närviimpulsiks e laineks - biovool - seda juhitakse närvikius edasi rangelt isoleeritult - ei levi naaberkiududele ● erutuse levikukiirus erinevates närvikiududes varieerub - erutus läbib neuroni keha polaarselt - alati dendriidilt aksonile (neuriidile)!
(SRP) RNP mis suunab valgud ERi. tRNAd moodustavad tsütoplasmas komplekse aminoatsüül-tRNA süntetaasidega, mis aminoatsüleerivad tRNAd. • • • • • • • • Genoomi varieeruvuse klassikalised allikad, mutatsioon ja rekombinatsioon: • • Somaatilised ja idurakkudes toimuvad DNA nukleotiidsed asendused: olulisus evolutsioonis; nende ‘saatust’ mõjutavad faktorid (indiviidi, populatsiooni ja evolutsiooni tasandil) • Kui somaatilises rakus toimub asendus, mõjutab see ainult mutatsiooni kandva indiviidi fenotüüpi ning seega ei ole evolutsiooniliselt oluline. Kui aga idurakkudes toimub asendus, võib see päranduda ja levida edasi populatsioonis. Levik ja fikseerumine sõltub populatsiooni ajaloost, evolutsioonilistest jõududest nagu looduslik valik ja geenitriiv, mutatsiooni letaalsusest ning geenikonversioonist. Asendused võivad tekkida replikatsiooni või rekombinatsiooni vigade tõttu
isiksus- ja käitumishäirete alla - Sõltuvushäirete keskne tunnus: TUNG (sisemine sund midagi teha, mingit vajadust rahuldada, loomusund, instinkt) - Diagnoosimiseks täpsustatakse mis ainest sõltuvuses Alkoholikasutushäire 12 kuu jooksul on esinenud vähemalt 2 sümptomit .... F1x.0 Äge intoksikatsioon - Mööduv seisund mis järgneb alkoholi või mõne muu aine manustamisele ja avaldub häiritud või muutunud somaatilises, psühholoogilistes või käitumuslikes funktsioondes ja reaktsioonides - Tavaliselt seotud annuse suurusega - Tavaliselt taastumine täielik v.a kudede kahjustuse või muude komplikatsioonide näol - On põhidiagnoos kui intoksikatsioon tekib ilma eelneva alkoholi või muu aine pideva tarvitamiseta; vastasel juhul tuleb eelistada diagnoose kuritarvitamine, sõltuvus või psühhootiline häire F1x.2 Sõltuvus
Viimase tulemusena võib aminohappe kood muutuda vigaseks. Pahaloomulise kasvaja teke e. kantserogenees on spetsiifiline toksiline vastus, mis seisneb somaatiliste rakkude ebanormaalselt kiires kontrollimatus kasvus ja paljunemises. Hüpotees: enamik inimese pahaloomulisi kasvajaid on põhjustatud kindlate keemiliste ühendite - kantserogeenide poolt. Paljudel, kuigi mitte kõigil juhtudel on kemikaali poolt indutseeritud kasvajate korral tegemist mingi mutatsiooniga somaatilises rakus. Seega võib mingi keemiline ühend olla kantserogeen, kui ta mõjutab rakusiseste protsesside geneetilist kontrolli mutatsioonide kaudu. Indiviid on seda tundlikum kantserogeeni suhtes, mida varasemas eas on olnud esimene kokkupuude selle ainega. Toime mehhanismi järgi võib kantserogeenid, sealhulgas ka toiduga omastatavad, jagada kolme rühma 1) DNA-reaktiivsed, 2) epigeneetilised ja 3) klassifitseerimata kantserogeenid.
Kui isendil on üle kahe genoomi, nimetatakse neid polüploidseteks. Ühe liigi piires tekkinud polüploide (ühetaoliste genoomidega näit. AAAA-, kus A tähistab ühte genoomi) nimetatakse autoploidideks (autopolüploidideks). Erinevate liikide hübrididseerimisel, kui lähtevormid on polüploidsed, tekivad nn alloploidid (allopolüploidid) (mitu erinevat genoomi - näit. AABB). Esineb ka autoalloploide (AAAABB). Kuna kromosoomiarv võib muutuda nii organismi somaatilises kui ka generatiivrakkudes või viljastatud munarakus ehk sügoodis, on polüploidsus kas 1) mitootiline, 2) sügootne või 3) meiootiline. Mitootilise polüploidsuse all mõistetakse polüploidsete kudede ja organismide teket somaatilistest rakkudest. Rakud on polüploidsed vaid organismi selles osas, mis areneb polüploidsest lähterakust. Niisugune organism on kromosoomiarvu poolest kimäärne. Kui
Retsessiivne mutatsioon saab avalduda ainult homosügootses olekus, dominantne avaldub aga koheselt. Hulkraksetes organismides sõltub mutatsioonist põhjustatud fenotüübilise efekti avaldumine ka sellest, millal ja mis tüüpi rakus mutatsioon on tekkinud. Näiteks kõrgemate loomade puhul eristatakse somaatilisi ja sugurakkudes tekkinud mutatsioone (germinal mutations). Järgmisesse põlvkonda kanduvad edasi ainult viimased. Juhul, kui mutatsioon tekib somaatilises rakus, avaldub mutantne fenotüüp vaid selle raku järglastes. Sugurakus tekkinud mutatsiooni puhul on oluline ka see, millises sugurakkude diferentseerumise staadiumis mutatsioon tekkis. Juhul, kui mutatsioon tekkis juba sugurakkude varajase diferentseerumise staadiumis, moodustub antud mutatsiooniga rohkem gameete ja seetõttu on ka suurem tõenäosus, et mutatsioon pärandub järglastele. Kui aga mutatsioon on tekkinud alles küpses sugurakus, võib see edasi
Retsessiivne mutatsioon saab avalduda ainult homosügootses olekus, dominantne avaldub aga koheselt. Hulkraksetes organismides sõltub mutatsioonist põhjustatud fenotüübilise efekti avaldumine ka sellest, millal ja mis tüüpi rakus mutatsioon on tekkinud. Näiteks kõrgemate loomade puhul eristatakse somaatilisi ja sugurakkudes tekkinud mutatsioone (germinal mutations). Järgmisesse põlvkonda kanduvad edasi ainult viimased. Juhul, kui mutatsioon tekib somaatilises rakus, avaldub mutantne fenotüüp vaid selle raku järglastes. Sugurakus tekkinud mutatsiooni puhul on oluline ka see, millises sugurakkude diferentseerumise staadiumis mutatsioon tekkis. Juhul, kui mutatsioon tekkis juba sugurakkude varajase diferentseerumise staadiumis, moodustub antud mutatsiooniga rohkem gameete ja seetõttu on ka suurem tõenäosus, et mutatsioon pärandub järglastele. Kui aga mutatsioon on tekkinud alles küpses sugurakus, võib see edasi
annaabi.ee 
