Henrik Ibsen ,,Ehitusmeister Solness" Tegelasteks on ehitusmeister Halvard Solness, tema naine Aline Solness, majaarst dr. Herdal, endine arhitekt ja nüüd Solnessi assistent Knut Brovik, tema joonestajast poeg Ragnar, Knuti raamatupidajast õetütar, Kaja Fosli, kes on ühtlasi Ragnari kihlatu ning preili Hilde Wangel. Etenduse tegevus toimub Halvard Solnessi kodus, kes on keskealine arhitekt. Teos algab arutlusega, kes võiks ehitada ühele noorpaarile villa. Solness ei ole nõus seda neile ehitama, sest ei tunne neid nii hästi. Kuna aga vana Knut Brovik on varsti siit ilmast lahkumas, sooviks ta näha, et ta poeg, Ragnar, saaks ühe ehitisega valmis ja palub Solnessilt, et Ragnar võiks maja ehitada. Solnessile see mõte ei meeldi. Ragnar esindab arhitektide uut generatsiooni, mis on Solnessile hirmutavaks muutnud. Ta kardab noorte pealetulekut ja ühtlasi ka seda, et ta enda loomevõime hakkab kaduma. Selleks korraks jäid majaehitamisplaanid lahtiseks.
,,Jaaniöö"(õnneotsingud ja armastus) ,,Keiser ja galilealane"(usuteemaline) II periood: terav ühiskonna ja individualismi kriitika ,,Brandt"(inimene, kes ei suuda olla painduv, omad tõekspidamised) ,,Peer Gynt" III periood:puhas realism ,,Nukumaja"-"Nora" ,,Viirastused"-"Tondid" ,,Rahva vaenlane" Sümbolismi väljendavad: ,,Metspart" ,,Ehitusmeister Solness" ,,Kui me, surnud, ärkame" August Strindberg Rootslane, keda võib pidada XX sajandi näitekirjanduse üheks alusepanijaks. Jõudis kirjutada u 60 lavateost. Oma lavateostes ja teoreetilistes kujutistes põhjendas ta nii realistlikku, naturalistlikku, sümbolistlikku kui ka ekspressionistlikku teatrit. LOOMING: kuulsamates draamades esinevad prekonnaprobleemid,
* 1935 Émile Zola "Sa ei pea mitte abielu rikkuma" (Thérèse Raquin) * 1936 Hella Wuolijoki "Niskamäe naised" (Marta) * 1937 John Gay/Bertolt Brecht/Kurt Weill "Kolmekrossiooper" (proua Peachum) * 1937 Vilen Werner "Inimesed ajujääl" (Pavla) * 1938 Evald Tammlaan "Raudne kodu" (Iige) * 1939 Langer "Nr. 72" (Marta) * 1939 Shakespeare "Windsori lõbusad naised" (missis Ford) * 1940 Morstin "Xanthippe kaitseks" (Xanthippe) * 1940 Henrik Ibsen "Ehitusmeister Solness" (Hilde Wangel) * 1940 Aleksei Arbuzov "Tanja" (Tanja) * 1942 Tammsaare/Andres Särev "Karin ja Indrek" (Karin) * 1943 Molière "Õpetatud naised" (Philaminte) * 1945 Carlo Coldoni "Mirandolina" (Mirandolina) * 1945 Tammsaare/Voldemar Panso "Põrgupõhja uus Vanapagan" * 1948 Eduard Vilde "Pisuhänd" (Matilde) * 1950 Tammsaare/Andres Särev "Pankrot" (Karin) * 1952 Konstantin Trenjov "Ljubov Jarovaja" (Panova) * 1955 Oskar Luts/Andres Särev "Tagahoovis" (Fenja ja Paula)
valitsevale moraalile perekonda ka siis, kui see on saatuslik nii talle kui ka järeltulevale põlvkonnale. "Rahva vaenlane"(1882) käsitleb jällegi vale ja tõe kokkupõrget. "Metspart"(1884) - esiplaanil kutsumuse, isiksuse terviklikkuse probleemid. "Naine merelt"(1888) - paralleelsed jooni "Nukumajaga". "Hedda Gabler"(1890) - jätkub huvi naise hingeelu vastu. 1891.a. pöördus Ibsen tagasi Kristianiasse. Valmisid 4 viimast näidendit: "Ehitusmeister Solness"(1892),"Väike Eyolf"(1894), "John Gabriel Borkman"(1896), "Kui me surnud ärkame"(1899). Nendes näidendite käsitleb Ibsen individualistliku hingelaadiga kangelaste probleeme - süvapsühholoogilised uurimused. Ibseni seisukoht jääb muutumatuks ka tema viimastes näidendites - kes püüab end teostada teiste arvelt, langeb paratamatult oma egoismi ohvriks. TAANI KIRJANDUS GEORG BRANDES(1842-1927) Taani juudi soost kirjandusteadlane ja kriitik, võrdlev-ajaloolise
Lavastused Vanemuine: · "Suits pööriööluhtadelt", 1967 · Schiller "Röövlid", 1983 · Gombrowicz "Iwona, Burgundia printsess", 1994 · Tammsaare/Unt "Taevane ja maine armastus", 1995 · Anouilh/Unt "Lõoke", 1997 · Shakespeare "Hamleti tragöödia", 1997 · Gombrowicz "Laulatus", 1999 · Bulgakov/Unt "Meister ja Margarita", 2000 · Tsehhov "Kirsiaed", 2001 · "Vend Antigone, ema Oidipus", 2003 · Ibsen "Ehitusmeister Solness" 2004 5 Kokkuvõte. Mati Unt on üks niinimetatud kuldsete kuuekümnendate põlvkonna esindajaid eesti kirjanduses. Tol ajal oma kirjanduslikku tegevust alustanud sulemeestele on jätkuvalt omane nooruslikkus, naiivsus, mis on aastatega võtnud professionaalse, isegi taotluslikult lihtsameelsuse kuju, maailmaparandajalikkus ning ajaloolisest taustast ajendatud revolutsioonilisus (1968
tema uut suunda esindas kõigepealt "metspark" 1884- see on tänapäeval üks kõige lavastatumaid ibseni näidendeid. norra tolleagsete poliitliste erakondade võitlust kajastab draama "rosmersholm" 1886. naise iseloomu ja hinge vastu tunneb autor huvi ka näidendis "hedda gabler" 1890. 1891 olles 27 aastat võõrsil naasis ibsen tagasi kodumaale. kuni surmani elas ta tagasitõmbunult kristiaanias. kirjaniku viimased näidendid olid "ehitusmeister solness" 1892, "väike eyolf" 1894 ja "kui me, surnud, ärkame" 1899. kõigis neis draamades kohtame andekaid ja tugevaid ekstsentrilisi inimesi, kes teatud elustaadiumil on jõudnud otsekui surnud punkti ja hakkavad oma elust ning senisest tööst kokkuvõtteid tegema.ibseni viimane draama esitab küsimuse, millele autor ise vastust ei anna: kas kunstnikul kui erakordsel isiksusel on piiramatu vabadus ja kas tal on õigus ohverdada teisi oma kunstialtarile.
lugemise taustal. 1970. aastal sai Pansost juba mõnda aega kriisis vindunud Draamateatri peanäitejuht. Märkimisväärset osa tema 1970ndate lavastustest – nii Noorsoo- kui Draamateatris – kandis eestluse teema, näiteks Tammsaare „Tõe ja õiguse” III ja V köite dramatiseeringud „Inimene ja revolutsioon” (1970) ning „Inimene ja inimene” (1972; vanuigigi krutskiliku Pearu ereda rolli lõi siin Kaarel Karm). Maailmadramaturgiat esindasid muu hulgas Ibseni „Ehitusmeister Solness” (1974) ja Pirandello „Kuus tegelast autorit otsimas” (1976 lavakooli VII lennu diplomilavastusena). 1974. aastal esietendus „Vanemuises” Kaarel Irdi režiis Oskar Lutsu „Tagahoovis” dramatiseering, mis meenutas küll mõneti vana olustikurealismi, ent oli hea miljöötunnetusega ja polüfooniliselt komponeeritud, pakkudes kaleidoskoopilise sissevaate Tartu tagahoovi värvikate ja eluliste inimtüüpide argiellu. Lavastuses põimusid lüürika ja huumor ning kõlama jäi
Helene Alvingu poeg jäi isa amoraalse elu tõttu vaimuhaigeks, kuid põhiteema on jälle inimese õigused ja kohustused. Helene varjas oma mehe kõlvatuid tegusid, sest nii nõudis tolleaegne moraal. "Metspart" (1884) perekonnadraama purunenud lootustest. "Hedda Gabler" (1890) peategelaseks tugeva iseloomuga naine, kellele on omased ka kõrkus, võimuiha ja egoism. Ibsen naasis kodumaale 1891. a, kirjutas muuhulgas näidendid "Ehitusmeister Solness", "John Gabriel Borkman" ja "Kui me, surnud, ärkame", mis kõik jutustavad andekatest ja tugevatest ekstsentrilistest inimestest, kes teatud elustaadiumis on jõudnud otsekui surnud punkti ja hakkavad oma elust kokkuvõtteid tegema. Rootsi kirjanik August Strindberg (1849-1912) on XX sajandi näitekirjanduse üks alusepanijaid ja ainuke maailmakirjandusse jõudnud rootsi näitekirjanik. Kirjutas u 60 näidendit. Õppis erinevaid distsipliine, üritas saada näitlejaks, maalis jne
annaabi.ee 
