Sõda ja rahu tänapäeva ühiskonnas (0)

Sõda ja rahu tänapäeva maailmas
Nüüdisaja ühiskonnas on enamusele jäänud mulje, et elatakse rahuajastul ning sõda on minevikuteema. Tegelikkus on see ,et sõjapidamine pole kuhugi kadunud,lihtsalt muutunud mitmekülgesemaks ja vähemkajastatuks. Konfliktide põhjuseks on enamasti raha. Vahenditena kasutatakse massimeediat, luureinfot ja lepinguid,mis on kasulikud ühele osapoolele ning millest mitte kinni pidamisele järgnevad suured rahatrahvid ja isegi ähvardused. Millises maailmas me tegelikult elame? Millised ohud meid ähvardavad?
Raha on üheks suurimaks motivaatoriks ning ühe väga ilmeka näite saab tuua lähiajaloost. Iraagi sõja ettekäändeks oli, et minnakse hävitama massihävitusrelvi, kuigi esitati raporte relvade leidmiste kohta, on selgunud , et tegemist oli valeraportitega. Praeguseks on selge, et Iraagist pole leitud ühtegi keemiarelva ega selleks vajalikke tooraineid. Leitud on vaid kloori ja sinepigaasi. Neid mõlemaid valmistatakse igapäevastest puhastusvahenditest,mida on võimalik osta ka Eestis ja igati seaduslikult. Iraagi sõja põhjused on aja jooksul sujuvalt muutunud. USA-vastase terrorirünnakuga ei ole Iraaki suudetud seostada . Bin Laden ja teised Saudi Araabia terroristid on terrorismivastases sõjas sootuks ununenud. Sõja edenedes ongi selle peamiseks motiiviks saanud Iraagi rahva vabastamine diktatuurist ja maa demokratiseerimine. Saddam ei olnud tõesti kõige inimsõbralikum isik maailmas,kuid demokraatia puudumises või kodanike põhiõiguste rikkumises võib süüdistada mitmeid maid, ka USA liitlasi Saudi Araabiat ja Iisraeli ning isegi NATO liiget Türgit. Et sõja tegelike põhjuste hulgas mängivad suurt rolli Iraagi naftavarud , on meedias laialt levinud fakt. Sellest järeldudes võib ka kaudselt põhjendada Saksamaa ja Prantsusmaa vastuseisu sõjale. Nende maade firmad olid sõlminud lepingud Saddammiga nafta puurimiseks. Hussain kukutati võimult ning sellega koos tühistati kõik lepingud, mis ta oli sõlminud. Praeguseks on juba mitmed USA firmad sõlminud Iraagiga lepingud nafta puurimiseks,kuid sellest ei räägita ning millegi tõttu ei kajastata seda ka meedia poolt. Maailmas on levinud ka teooria, et sõda on seotud euro ja dollari suhtega. Iraak läks aastal 2000 üle euro kasutamisele naftamüügi valuutana dollari asemel. Pärast seda hakkas euro väärtus dollari suhtes kiiresti kasvama. Eurole üleminekut on kaalunud ka teised OPEC -i maad, eelkõige Iraan . Sellele järgnes USA poolne surve ning sõjalised ähvardused ning tänaseks on see mõte unustatud. Seda kõike võib tõlgendada kui majandusõda Euroopa Liidu vastu,Iraagi kodanike arvelt. Euroopa- sisesed erimeelsused ei viita samuti üllastele motiividele. Kuigi Hispaania rahvas on meelestatud sõja vastu, jäävad peale sõjatööstuse huvid,kuna see on riigile tulus. Vaidlused käivad ka ülesehitustööde pärast. Ameeriklased püüavad jätta ÜRO-le vaid humanitaarabistaja rolli, taastustööd antakse USA firmadele. Hispaania ettevõtetele lubati sõjajärgseid tehinguid juba enne rünnaku algust.
Enam ei võideta sõdu relvadega. Nendest palju tõhusamad on laenud, mis piiravad riigi majanduse arengut kümneid aastaid.Ameeriklane John Perkins kirjutab oma raamatus Confessions of an Economic Hit Man kuidas arengumaid meelitatakse võtma vastu laene , mis peaksid nende majanduslikku olukorda parandama. Tegelikkus on siiski midagi muud.Kui rahumeelsest kokkuleppest keeldutakse on järkmiseks sammuks sõjaline agressioon . Laenu antakse riikidele,mille eesotsas on korrumpeerunud riigipead .Seega ei läheb raha mõne üksiku inimese kasutusse, mitte riigi infrastruktuuri parandamiseks. Kui on selge, et ei too riik ei suuda laenu tagasi maksma, siis sekkutakse riigi juhtimisse ja võetakse kontrolli alla looduslike maavarade eksport . Pärast laenusumma tagasi saamist lastakse riigi majandus kunstlikult põhja, et tulevikus oleks lihtne seda riiki mõjutada. Näiteks võib tuua Ecuadori Peruu ja Boliivia , kus rahvas tõstab häält hiiglaslike laenude vastu, mis on võtud mõne üksiku riigi ametniku poolt. Argentina on juba keeldunud Maailmapanga poolt antud laene tagasi maksma, kuna võimule on saanud inimesed, keda ei anna ära osta. Selle süsteemi taga on ülemaailmsed firmad,osad riigid ja erinevad oraganisatsioonid.100-st maailma suurimast majanduslikust koguproduktist kuulub 52 erinevatele korporatsioonidele ja 47 neist asub USA-s.
On selge, et enam ei ole sõdade eestmärgiks saada juurde maa-alasid. Uueks sihiks on majanduslik sõltuvus ning selleks kasutatakse enamasti rahumeelseid viise nagu laenud, kuid on ka erandeit, kus kasutatakse vägivalda oma tahtmise saavutamiseks.Kahjuks on rahumeelselt saavutatud lahend kohati kordades hullem kui ükski sõjaline konflikt iial olla võiks.