Maffia pole ainuke, mis Sitsiiliat kimbutab. Vaesus on väga levinud, isegi pealinnas Palermos. Koolihariduse katkemine esineb pea igal noorel, inimeste ,,kodud" on kohati varisemisohtlikud ning paljudel puudub kanalisatsioon. On väheseid, kes suudavad omal rajada tee välja Palermo vaestepõrgust. Kuritegevus ning pisivargused on igapäevased nähtused. Pole ime, et kõikjal on tajuda pessimismi ja kurvameelsust. On öeldud, et Sitsiilias paistev päike on kohati ,,must päike". Sitsiillased on oma meelest kogu aeg nagu puuris võimetud ja kõikvõimalike salasepitsuste ohvrid. Kuid umbusule ja masendusele leidub põhjus ka saare sünges ajaloos; Sitsiiliat on tema varasematel aegadel koguaeg kimbutanud muud rahvad, igaüks jätnud oma jälje saarele. Tänapäeval on oma jälje jätnud maffiad ning nende atentaatidel ei näi lõppu olevat. Ka raamatu autor, Pirkko Peltonen Rognoni, on saanud maffia ähvarduse osaliseks. Punane linn
Rousillon tappis oma naise armukese, võttis välja ta südame ja lasi selle oma naisel ära süüa. Kui naine sai teada, mida ta söönud oli, hüppas ta aknast alla. Rousillon aga põgenes ära. Viienda novelli all võime vaadata armastust kui püha, mis võib kõige kuumemast tulest läbi käia kõrvetada saamata. See novell rääkis tütarlapsest nimega Restitua. Ta elas Ischia saarel ja oli saare aadliku tütar. Naabersaarel elas tüdruku armastatu Gianni. Ühel päeval noored sitsiillased röövisid aga tüdruku rannalt. Nad otsustasid kinkida tüdruku Sitsiilia kuningale ja kuningas oli kingiga väga rahul. Ta palus tütarlapse viia Cuba nimelisse aeda, kuniks ta ise terveks saab. Gianni aga hakkas tüdrukut otsima ja kui poiss ta leidnud oli, ronis Gianni öösel tüdruku tuppa ja jäi ta kaissu magama. Hommikul leidis kuningas nad kahekesi voodist ja andis käsu noored paljalt tuleriidal põletada. Sellest kuulis admiral Rugger dell´Oria. Tänu Ruggerile hakkas
ta oli tutvunud juba Roomas. Rhodose retoorikakoolkond asus asianismi ja atikismi vahelisel seisukohal ja selle mõjul eemaldus Cicero oma stiilis ja kõnemaneeris mõnevõrra asianismist, millest ta oli juhindunud oma esimestes kõnedes. Kui Cicero kahe aasta pärast Rooma naasis,oli Sulla surnud ja advokaadina tuntuks saanud Cicero võis alustada tegevust ka riigiameteis. Kvestorina Sitsiilia provintsis (a. 75) oli ta oma omakasupüüdmatusega jätnud endast hea mälestuse. Kui sitsiillased a. 71 alustasid kohtuprotsessi propeester Verrese vastu, kes oli nende provintsi julmalt riisunud, kutsusid nad süüdistajaks Cicero. Juba pärast esimest Cicero kõnetkohus pidas Verres oma olukorda lootusetuks ja läks vabatahtlikult maapakku. Cicero avaldas siiski viis süüdistusekõnet, mida ta enam ei saanud pidada, koos kahe ettekantud kõnega. Need kõned, mille teravik on suunatud optimaatide (senatipartei äärmise
Kes seda märki mõista ei tahtnud, langetas ise endale surmaotsuse. Kogu maffia võim toetub eelkõige omertale, mille abiga valitsetakse veel tänapäevalgi. Mafiosode silmis polnud midagi hullemat kui rikkuda omert?'d ehk tingimatut vaikimiskohustust. Kirjutamata seadus kõlab: kes suud ei pea, peab surema. Sitsiilias pidid vaikima mitte ainult mafiosod, vaid ka kõik teisedki tsiviilelanikud. Omert? toimis nagu müür. Vaikimine varjas mõrvarit. Küllaltki sagedane oli näitemäng, kus sitsiillased, kes olid viibinud vaid mõne meetri kaugusel kuriteopaigast ja sattunud juhuslikul kombel mõrva pealtnägijaks, ei olnud ei lasku kuulnud ega mõrvarit näinud. Kohtusse kutsutud tunnistajad kaotasid oma mälu ega suutnud midagi meelde tuletada. Koik teadsid, mis neid ootab, kui nad oma suu tunnistusteks avavad - omert? rikkumine ja maffia verine kättemaks. Kui maffia oli langetanud surmaotsuse, läks üks coche ninameestest mõne
kes vallutas Sitsiilia riigi ja kuulutas end kuningaks. 1258 hukkas Konradini. Tekitas sitsiillastes vastumeelsust, sest tõi saarele prantslastest garnisoni. 1282 kukutati ta Sitsiilias Sitsiilia vesperi ajal. Säilitas võimu Lõuna-Itaalias, kus kuulutas välja Napoli Kuningriigi. Pidas seejärel sõda Sitsiiliaga Sitsiilias-hukkasKonradini-prantsusegarnison-kukutati-Napolisse Sitsiilia vesper 1282 Prantslastest garnisonist ja kõrgetest maksudest tüdinud sitsiillased hakkasid Lihavõtte esmaspäeval mässama ja tapsid prantslastest sõjaväelased. Anjou Carlo kaotas võimu Sitsiilia saare üle, Sitsiilia kuningaks kutsuti Manfredi pärija Aragoni Pedro III Aragoni dünastia It-s. Sitsiillased kutsusid enda kuningaks Aragoni kuninga Pietro. Sellest alates jäi Sitsiilia saar Aragoni dünastia kätte (kusjuures Sitsiilia kuningad ei olnud enamasti Aragoni kuningad). 15. sajandil sattus Sitsiilia Aragoniga personaaluniooni
üles otsida ja tagasi Kreetale toimetada. Ta ei teatanud avalikult, et 11 otsib D-t, vaid näitas kõikjal merejumal Tritonilt saadud pikka teokarpi (mida puhudes Triton võis tormi tõsta) ja otsis meistrit, kes suudaks niidi läbi teokarbi keerulise sisemise käigustiku ajada. D. sidus sipelgale niidi ümber ja ülesanne oligi lahendatud. M. teadis, et ainult D. võis selle peale tulla. Aga sitsiillased ei andnud D-t Minosele, vaid, et Kreeta sõjaväe rünnakust (mis keeldumise korral oleks järgnenud) pääseda, kallasid vanni võtvale M-le paar katlatäit keeva vett kaela ja kõrvetasid ta surnuks ning teatasid, et tegu oli õnnetusega. D. naasis Ateenasse, kus troonile oli tõusnud Theseus ja süüdistused ära langenud. M. ja tema vend Rhadamanthys said pärast surma koos Aiakosega Hadese riigis kohtumõistjateks. 20. Theseuse elu ja kangelasteod Ateenlaste rahvuskangelane
tarbetuks või kasutamatuks. Kirjaliku meedia tarbimist piiras kirjaoskamatus. Kuigi Martin Behaim valmistas juba 1492. aastal esimese gloobuse, oli inimeste valdavas ettekujutuses maailm ikkagi veel kettakujuline. Ettekujutust maakerast lausa naeruvääristati, sest see eeldanuks, et lõunapoolkera inimesed peaksid kogu aeg käima pea alaspidi. Endiselt usuti Euroopas, et Indias on inimesed koerapeaga, Liibüas aga üldse ilma peata, kuna nina, silmad ja suu asuvad keha ülaosas. Sitsiillased olla aga nii suurte kõrvadega, et saavat kasutada kõrvalesti lausa keha katmiseks. Taolised fantastilised ettekujutused maailmast ei kadunud ka pärast maadeavastusi, pigem lisandus neile fantaasiarikkust juurdegi. Varauusaja esimestel sajanditel vaadeldi reisimist veel kui äärmist hädavajadust, mis oli seotud suure riskiga. Reisile mineja ei teadnud kunagi ette, millal ja kas üldse ta reisilt naaseb. Lisaks
annaabi.ee 
