Söödavad kübarseened Harilik kukeseen · Viljakehad: sitkelihakad, rebukollased · Kübar: lai- kuni lamelehterjas, keskpaigas kinnine, püsivalt sisserullunud hõlmise servaga, kuni 10 cm · Voldid: tugevalt arenenud, ristliistakutega, harunenud, pikalt jalale laskuvad · Seeneliha: kahvatukollane, paks · Jalg: säsiskas, alusel ahenenud, kuni 6x2 cm, puuviljalõhnaga · Metsades, puisniitudel, võsastikes, väga sgeli, kohati massiliselt ja suurte kogumikena; üks tavalisemaid Eesti seeni. Juunist kuni novembrini. Viimastel aastatel leitud korduvalt jõulude ajal, kannatab nõrku öökülmi.
puisniitutel, võsastikes, niiskes samblas või keset rohtu. Sageli leidub neid suurte kogumikena ja need võivad moodustada seeneringe. Kasvab sümbioosis puudega, moodustades nende juurtega mükoriisa. Võib moodustada mükoriisa paljude puuliikidega näiteks kuuse, männi, tamme ja pöögiga. Neid leidub juuni lõpust sügiseste suuremate öökülmadeni, kuid soojal, lumevabal talvel võib neid samuti metsa all kohata. Viljakehad on üleni rebukollased, lehterjad, kübaraserv on sisserullunud ja korrapäratult laineline. Kübara alaküljel on eoslehekesi meenutavad harunenud voldid, mis laskuvad pikalt jalale. Pealt sileda ja mati kübara läbimõõt on 2-12 cm. Jalg on kübarast pisut heledam, seest täis, sile, alt kitsam, 1-3 cm paks ja 4-7cm pikk. Eosed on erekollased ja ellipsikujulised. Harilikule kukeseenele on väga sarnased kahvatu kukeseen ja kuld-kukeseenik, millest esimene erineb heledama valkjaskreemi värvi poolest ja
kübargi. Lõikekohalt eritub rohkelt valget piimmahla ja see ei muuda õhu käes värvi. Eoeslehekesed veidi roosad. Söödav kupatatult. Tavariisikas Kübar hallikas- kuni pruunikasvioletne, vanalt tihti kahvatu-kollakaspruun limane, läikiv. Jalg ühtlaselt jäme ja õõnes, kergelt murduv. Piimmahl valge, kuivades värvub rohekaks. Eoslehekesed tihedad ja kreemikad, otse külgekasvanud. Söödav kupatatult. Tõmmuriisikas Kübara serv on sisserullunud, keskel süvend. Oliivikarva rohekas või must. Jalg kübarast heledam, laikudega ja õõnes. Eoslehekesed kreemikasvalged, tihedad. Söödav, vajab hoolikat kupatamist. Hallipiimane riisikas Kübar hallikaspruun, serv kaetud valge kirmega, lamedalt lehterjas. Jalg heledam, ühtlase jämedusega. Ülaosas ebaselge vööde. Eoslehekesed tihedad, lühidalt laskuvad, kreemikad. Söödav, vajab hoolikat kupatamist. Kahkjas riisikas
Suur kibeda maitsega seen Click to edit Master text styles Värv varieerub kollakasrohelisest Second level tumeda tõrvapruunini Third level Kübara peenviltjas, heledam Fourth level Fifth level sisserullunud serv Valge viljaliha on paks ja tihedakoeline, ja sellest nõrgub rohkesti puhasvalget piimmahla http://www2.muse.it/russulales- news/tx_photos.asp?index=522 12 Sooriisikas Lactarius helvus Nahkkollane, paksult viltja kubaraga Click to edit Master text styles Rabamännikutes Second level
Esinemisaeg: augustist oktoobrini. Tavaline saartel ja Lääne-Eestis, mõnel aastal massiline, mõnel aastal vähearvukas, mujal väga haruldane. Valge kärbseseen ehk Amanita virosa: Valgel kärbseseenel on jalal rõngas ja jala alusel avar kotjas tupp, jalg on ebemeline, viljakeha üleni muutumatult valge. Levib kuusikutes, okas- ja segametsades, kaunis sageli.Tunnused: Viljakeha valge, siidiläikeline. Kübar teravalt koonusjas-kellukjas, ebemeteta, sügavalt sisserullunud servaga, 6-10 cm. Eoslehekesed vabad. Jalg vatjas-ebemeline, mugulja alusega, avara kotja tupega ja äärmisse tippu kinnituva kiiresti laguneva vatja rõngaga. Ebameeldiva lõhnaga. Valge kärbseseen on Eestis sage seen, kuid massiliselt esineb teda tavaliselt üle mitme aasta. Esinemisaeg: hilissuvi. Kasvukoht: okas- ja segametsades, eriti kuusikutes, ka rabastunud pinnasel. Punane kärbseseen ehk Amanita muscaria:
Eestis on praegu teada umbes 3500 liiki seeni, neist vaid 1/3 on tavapärase "seenevälimusega". Meie lehikseente hulgas on umbes 400 söödavat, ligi 200 suuremal või vähemal määral mürgist ja raviomadustega seeni ligi 150 liiki. Seeneteadust nimetatakse mükoloogiaks, seeneteadlasi mükoloogideks. Harilik kukeseen Viljakehad: sitkelihakad, rebukollased Kübar: lai- kuni lamelehterjas, keskpaigas kinnine, püsivalt sisserullunud hõlmise servaga, kuni 10 cm Voldid: tugevalt arenenud, ristliistakutega, harunenud, pikalt jalale laskuvad Seeneliha: kahvatukollane, paks Jalg: säsiskas, alusel ahenenud, kuni 6x2 cm, puuviljalõhnaga Harilik kukeseen ehk kantarell (Cantharellus cibarius) on kukeseeneliste sugukonda kukeseene perekonda kuuluv seeneliik. Esimest korda kirjeldas harilikku kukeseent teaduslikult Elias Magnus Fries aastal 1821. Seen kasvab Põhja-Euroopas, Põhja-Ameerikas, näiteks Mehhikos, Aasias, näiteks
sajandil soovitasid meditsiiniteadlased ja arstid punase kärbseseene jalaga ravida paljusid haigusi: krampe, 8 tõmblemist, halvatust ja teisi närvihaigusi, epilepsiat, kogelemist, tuberkuloosi, hambavalu, reumat, veritsevat köha ja paljusid muid haigusi (Birkfeld 1954: 2 4; Dunn 1973: 490) Valge kärbseseen Valge kärbseseen (Amanita phalloides ) on noorelt kellukjas-koonusjas ja sisserullunud servaga ja valge värvusega, vanalt aga kumer ja lamedam ning keskelt kahvatukollakas. Teda kutsutakse ka destroying angel ehk siis hävitus ingel. Jala pikkuseks on 8-15 cm ja üleni kaetud vatjate ebemetega. Teda võib leida okas- ja segametsades, eriti varjuküllastes kuusikutest ja on levinud üle kogu Eesti. Esimese valge kärbseseene leidis ja kirjeldas Elias Magnus Fries Rootsist. Nagu ka eespool öeldud on valge kärbseseen surmavalt mürgine ja mürgisus ei kao ka kupatamisel
annaabi.ee 
