1685-1753 Isikuna oli ta sügavalt haritud ja õilsaloomuline, tundliku tõemeele ja järjekindla mõtteviisiga kuid samal ajal sügavalt usklik: kogu tema filosoofiline mõttetöö seisab ta usu teenistuses. 2. Tunnetusõpetus J.Locke oli esimesena püüdnud valgustada probleemi, millest tunnetus tekib? Kuid ta polnud suutnud piisavalt anda vastust küsimusele: Mida me üldse tunnetame? J.Locke eristas välistaju (sensatsiooni) ja sisetaju (refleksiooni). Kuid ta ei süvenenud küllaldaselt nende tajusfääride omavahelise sõltuvuse küsimusse. Lõppudelõpuks võib kogu see vahetegemine osutuda kuntslikuks. G.Berkeley leidis, et välistaju rõhutamine viib lõpuks sensualismi ja materialismi. Sügavalt uskliku piiskopina rõhutas ta "sisetaju" osatähtsust. Seejuures ründab ta oma eelkäijat kolmes punktis: 1) J.Locke õpetas, et inimlik tunnetus ei saa ulatuda kaugemale tema kujutlusist. G.Berkeley
Sensoorsed protsessid: taju lisa Tasakaalumeelest. Tasakaalumeel on hea sisetaju näitaja. Pea kalutamine paneb liikuma ka sisekõrva poolringkanalites oleva viskoose vedeliku, mis liigutab kanalite ühes otsas olevaid karvrakkusid. Need omakorda muudavad pea liikumisest põhjustatud vedeliku liikumise närviimpulssideks. Tasakaalu säilitamiseks sellest aga ei piisa, tasakaaluinformatsioonin kannavad veel nii lihased, liigesed, nahk kui ka nägemine. Vastavalt poolringkanalite signaalidele kontrollitakse automaatselt ka silmalihaseid,
sensatsioon ja nende taustal kujunevad reflektsioonid. Nii ühed kui teised annavad inimese teadvuses selle keskse elemendi idee, mis on Locke'i arvates hingelise tegevuse tuum. Kujutlused jaotuvad kaheks : liht-ja liitkujutlustek. Lihtkujutlused jagunevad neljaks. Esimeste allikaks on mingi meel, teise rühma moodustavad kujutlused, mis tekivad kahe või enama meeletaju toimel. Kolmandaks on kujutlused hingelistest protsessidest ja neljandaks on ideed, mis tekivad välis-ja sisetaju koostööna. Lihtkujutlused on meie tunnetusprotsessi algelemendid. Mõistus on nende kujutluste tunnetamisel passiivne. Kogemusest saadud kujutlused on materjaliks teadmisele, kuid mitte teadmine ise. Et kujutlused muutuksid teadmisteks, tuleb saadud materjali läbi töötada mõtlemise abil, mis erineb aistingutest ja reflektsioonist. Mõtlemine on võrdlemine, kombineerimine ja abstraheerimine. Selle tulemusel saadakse liitkujutlused. Locke arvas, et inimene ei pea
tähenduse tänu sellele, et me oleme kokku leppinud neid asju niimoodi organiseerima. See kokkulepe läbib meie keelekogukonda (speech community) ja on kodeeritud meie keele struktuurides. See kokkulepe on muidugi implitsiitne ja kõnetu, kuid tema tingimused on täiesti ohustuslikud: me ei saa rääkida muidu kui alludes selle kokkuleppe klassifikatsiooni ja andmete organiseerimise printsiipidele." J. Lock. Sõna on... sekundaarne sisetaju, mis meie mõtlemises tekib kui mingisugune hulk meeltest lähtuvaid tajuimpulsse esinevad pidevalt üksteisega koos. Pragmatism J. Devey Human Nature and Conduct. Sõna tähendus on tegevus harjutuste komplekt. Luua idee ei ole midagi muud, kui kõik need võimalused, kuidas inimene võib selle eseme suhtes käituda. Z. Wittgenstein arvas ka mõndagi. Keele relatiivsuse hüõptees Humboldt
kuna mõistelise tõe vastand oleks võimatu. 15 · Religioon ei ole mitte transtsendentse päritoluga · Niisiis olemine ja tunnetamine on absoluutselt fenomen, vaid üks inimvaimu produkte. identsed. · Religiooni lätteks on psüühilised antused eriti · Sisetaju absolutiseerimine viib ta spiritualismi. hirm ja lootus, mis tulenevad inimelu nõrkusest ja · Ainsaks reaalseks eksistentsivormiks on tunnetav ebakindlusest. vaim, meie mina või hing. · Religioonifilosoofia · Tunnetusõpetus · Algselt on kõik religioonid polüteistlikud. · Abstraktseid üldmõisteid ei ole olemas, need on
Pärast õpinguid matkab ta Itaalias ja Prantsusmaal. Bermuda saarel kavatses ta avada õppeasutuse misjonäridele, kuid see katse ebaõnnestub. Kodumaale naastes saab ta Cloyne'i piiskopiks. Peale filosoofia ja matemaatika tegeleb ta ka loodusteaduste ja meditsiiniga. Saab mõjutusi Baconilt, Descartes'ilt ja Locke'ilt. Berkeley filosoofia alane peateos on "Uurimus inimliku tunnetuse printsiipide kohta". Tunnetusõpetus. Eristab välistaju (sensation) ja sisetaju (reflection). Välistaju rõhutamine viib sensualismi ja materialismi. Rõhutas sisetaju osatähtsust. 12 Kõik kujutlused on üheväärsed. Substants ja kujutlus mingist üldisest mateeriast on olematu fiktsioon. Ainus, mis reaalselt eksisteerib on kujutlus. Olemine ja tunnetamine on absoluutselt identsed. Abstraktseid üldmõisteid ei ole olemas, kõik kujutlused on rangelt subjektiivsed. Subjektiivne idealist. Olemas olla tähendab tajutav olla (esse est percipi)
tabula rasa, skolastikute termin kogemustest mõjutamata vaimu kohta) millele kogemused hakkavad kirjutama. (Leibnizi vastuväide: inimese mõistuses pole tõesti mingeid teadvuslikke kogemusi, välja arvatud mõistus ise, ilma milleta ei loe kogemus midagi.) Locke arvas, et mõistus üksnes kombineerib omavahel naid tajukomponente, mida annavad meile meelteorganid. Locke eristas väliseid ja sisemisi meeltekogemusi. Välised on nägemis-, kuulmis-, haistmis-, maitsmis- ja kompamistajud. Sisetaju on see, kui me tajume omi mõtteid, seda, kuidas meie teadvus opereerib ideedega . Locke eristas ka lihtsaid ja kompleksseid ideid. Komplekssed idees saadakse lihtideede kombineerimise tulemusena, nt õun on ümmargune vaadates ja katsudes, tal on värv, maitse ja lõhn jne. (Tegelikult on aga vist vastupidi: me näeme õuna ja võime mõttepingutusega eristada lihtsamaid aspekte.) Locke esitas ontoloogilise küsimuse: mis liiki maailm see on, mille kohta käivad meie ideed
annaabi.ee 
