tähtis alati jälgida nn. maaklemmi asukohta. Nimelt ei ole multimeetri sisendklemmid võrdväärsed nagu osutmõõteriistadel. Üks multimeetri klemmidest on harilikult ühendatud multimeetri korpusega ja selle klemmi jaoks on sisendtakistus maa suhtes tunduvalt väiksem kui teise klemmi jaoks. Seetõttu on soovitatav maaklemm alati ühendada mõõteskeemi punktiga, mille pinge maa suhtes ei muutu. Teine multimeetri sisendklemm on konstrueeritud harilikult suure (pinge mõõtmiseks) sisendtakistusega klemmina ja seetõttu mõõtmistulemusi kuigi palju ei mõjuta. Juhul kui tegemist on võrgutoitega multimeetriga, tuleb maaklemmi asukohta tingimata jälgida, kuna vastasel juhul võib kannatada mõõtmiste ohutustehniline pool (seadme korpus võib sattuda toitepinge alla). Suur osa multimeetritest on väikeste gabariitidega patareitoitel mõõteiistad, kuid ka nende kasutamisel on vaja pöörata kõrgendatud tähelepanu maaklemmi asukohale. Pildil on toodud digitaalne multimeeter MAS830L
Sõlme 6 potentsiaal on leitav kui: 𝜑₆= 𝜑₄ - E₄ = 0 - 40= - 40 V UV 2= |𝜑₆ - 𝜑₃ | = |-40 - (-9,11)| = 30,89 V 6. Teise haru vool I₂ ekvivalentse generaatori meetodil. Ekvivalentse generaatori teoreem: Takistust omava eraldatud skeemiharu suhtes saab aktiivse kaksklemmi asendada ühe ekvivalentse generaatoriga, mida iseloomustab emj Eg ja sisetakistus Rg. Siinjuures Eg võrdub tühijooksupingega katkestatud haru klemmidel, sisetakistus võrdub kaks- klemmi sisendtakistusega Rg = Rsis A B Joonis 6. Haru 2 tühijooksuskeem Kirchoffi II seaduse põhjal: A B I'₄R₄ + I'₅R₅ - U₀ = E₂ + E₄ + E₅ ⟹ U₀ = I'₄R₄ + I’₅R₅ - E₂ - E₄ - E₅ = Eg Eg I′2 = (Joonis 7 põhjal) R2 + R g I’₁₁(R₁ +R₂ + R₄ + R₅) - I’₂₂(R₃ + R₄) = E₁ + E₃ + E₄ + E₅
või peale panna 9-15V ini ja sagedus korrektsioon on ka sees. Selle mikroskeemi kummagi võimendi kummagi sõltumatu võimendus kanali talitlus sagedusala on 20Hz-20kHz ebaühtlusega -1dB, nimi sisendpinge 1mV. Suurim lubatav pinge on kuni 30mV. Nimi väljundpinge on kuni 250mV, signaali ja müra suhe vähemalt 69dB. Harmooniliste tegur väljundpingel 5V 0,2%. Skeemi 6.2C l on näidatud ühe kanali skeem. Piesohelipea Pieso helipea sobitamisel võimendi sisendtakistusega tuleb arvestada ,et pieso element kujutab endast kondensaatorit mahtuvusega umbes 500-700pF. Selle kondensaatori mahtuvus takistus olles rööbiti piseso elemendi kui voolu generaatoriga ongi piesoelemendi sise takistuseks sageduse tõustes kondensaatori mahtuvustakistus Xc väheneb, nt sagedusel 100Hz Xc=3M ja sagedusel 16kHz=20k ,siis väheneb vastavalt ka helipea väljundpinge. Siis väheneb vastavalt ka helipea väljundpinge sõltuvalt mikrofoni sisetakistusest ,seega on
kasutatakse kunstliku sobituse abinõusid. Antenni ja toiteliini vahele paigutatakse kõrgsageduslik transformaator, mis annab sekundaarringist primaari ülekantuna vajaliku takistuse suuruse. Kuid transformaatori poolid vähendavad ebasoovitavalt vibraatori ja toiteliini headust. Eelistatum on selle tõttu kasutada transformeerimist. Toiteliin ühendatakse vibraatoriga punktides, kus toiteliini lainetakistus võrdub vibraatori sisendtakistusega (,,delta" sobitus). Toiteliin ühendatakse võnkeringiga trafo kaudu, mis sobitab liini ja võnkeringi ekvivalent takistuse. 30. Selgitada, kuidas paiknevad antennisüsteemides reflektorid ja direktorid, kuidas saab aru, kumb on direktor, kumb reflektor; mis muutub antenni omadustes kui vibraatorile lisada reflekor ja direktor? Ees on direktor ja reflektor on taga(pikem). Kui passiivse vibraatori 2 reaktiivtakistus on induktiivne, siis
..100 kW Väljundtakistus Rvälj = Uvälj / Ivälj = (h11e+Rg)/ h21e 30...1000 W Väljundpinge faasinurk 0° sisendpinge suhtes Pikkov lk 66 R1 ja R2 määravad transistori baasi eelpinge ning selle kaudu emitteripinge, baasi-, emitteri- ja kollektorivoolud e. kokkuvõttes transistori tööreziimi. Samal ajal on need takistid rööbiti transistori sisendtakistusega, viimast vähendades. Võimendusaste on signaaliallika ja koormusega sidestatud sidestus- kondensaatorite kaudu. Elektroonika alused. Teema 3 Pooljuhtseadised 11 6.2.3 ÜB-lülituses transistor ÜB- (ühise baasiga) lülitust iseloomustavad madal sisendtakistus ja suur väljundtakistus, väike vooluvõimendus (<1) ja suur pingevõimendus. Sisendsignaal antakse transistori
vt järgnev joonis (a). Kui me ühendame sellise sisendiga signaaliallika, siis toimib võimendi sisendtakistus allika jaoks koormustakistusena RL , vt joonis joonis (b). Antud olukorras ei saa me varieerida ei RL ega RS väärtusi. See on aktsepteeritav, kui VL väärtus on 50%...90% VS väärtusest. Sageli aga tuleb selle tingimuse rahuldamiseks allika sisendtakistusega järjestikku ühendada üks lisatakisti, vt joonis (c). Edasistes arvutustes on uus RS võrdne allika väljundtakistuse ja lisatakisti takistuse summaga. Mõõta tuleb allika avatud väljundi pinge VS ja koormatud pinge VL ning seejärel arvutada RL. Mõõtemeetod töötab eeldusel et mõõdetavad ahelad on resistiivsed (aktiivtakistuslikud). Võimendi sisendmahtuvuse väärtus võib aga olla
Pikkade juhtmete takistus võib seejuures samuti mõjuda ebasoodsalt silla toitepingele. Probleemi lahendamiseks kasutatakse kuuejuhtmelist silla ühendusskeemi (joonis 8 2.59). Mõõtesilla toitediagonaali tippudes olevat toitepinget ja mõõtediagonaalis olevat muutuvat väljundsignaali Ux mõõdetakse suure sisendtakistusega voltmeetrite abil, mille tõttu vool nende ühendusjuhtmetes peaaegu puudub. Mõlema pinge mõõtmiseks on eraldi juhtmed. Silla toitepinge jaoks kasutatakse samuti eraldi juhtmeid. Silla toitediagonaalis oleva pinge täpse väärtuse mõõtmisega tekib võimalus vajaduse korral muuta toitepinget vastavuses temperatuuri muutustega või arvestada tegelikku toitepinget mõõtetulemuse korrigeerimiseks. 11. Pingejaguri skeem alalispingele ja vahelduvpingele
Joon.1.45 Täpsemalt, tema välundpinge on 0,6 V võrra sisendpingest väiksem (emittersiirde pingelangu võrra), Rsis = h11e +h21e RE ja Rvälj = h11e + Ri / h21e, kus Ri on signaaliallika sisetakistus. Tänu oma omadustele, kasutatakse emitterjärgurit sobitusastmena, suure väljundtakistusega võimendusastme ja väikese koormustakistuse või väikese sisendtakistusega võimendusastme vahel. Sisendtakistuse reaalsks väärtuseks väikesevõimsuslistel transistoridel on kuni 100 k ja väljundtakistuseks 30...100 sõltuvalt lülituselementide parameetritest. Tööpunkti fikseerimiseks onlihtsaim ja sobivaim kasutada baasi pinge fikseerimise lülitust. Enamasti valitakse takistused R1 = R2 nii, et lähtetööpunktis on emittertakistusel pingeks umbes ½ E ja saame suurima võimaliku tüürimisulatuse, Väiksemate
kaod rauas (kadudest südamikus) RP kaod dielektrikus (suur takistus, ideaalis Rp ) Trafo. 20 n ülekandetegur, n = W2/W1, U2 = n·U1 Toitetrafod vajalike pingete saamiseks võrgupingest ning seejuures ka elektrivõrgu ja toidetava seadme vahelise galvaanilise (vahetu elektrilise) sidestuse katkestamiseks; Sobitustrafod signaaliallika väljundtakistuse sobitamiseks võimendusastme sisendtakistusega (sisendtrafod), võimendusastmete sidestamiseks (sidestustrafod) ja võimendi väljundtakistuse sobitamiseks koormuse takistusega (väljundtrafod); Impulsstrafod lühikeste impusside muundamiseks ja kujundamiseks; Autotrafod kui pinget on vaja transformeerida väikeses ulatuses ja sekundaarahel ei pea olema primaarsest galvaaniliselt eraldatud. Tunnussuurused: Toitetrafol primaarpinge U1, sekundaarpinged U2.1, U2.2..., sekundaarvoolud I2.1, I2.2..., primaarvõimsus S1 = U1I1 (I1 on
kõrge tööpunkt ja sellest tulenevalt tarvitav moodul. 1.6. Vastastakt võimendi Sisendtrafo T1 on kahe otstarbega. Esiteks ta tekitab sisendpingest kui kaks vastaspinget, ning teiseks tema ülekande teguriga on võimalik sobitada eelvõimendi väljundtakistust lõppvõimendi sisendtakistusega. Trafo asemel kasutatakse mõnikord ka sama ülesandega elektroonika lülitusega, mida nim. faasi lülituseks (selle otstarbega on erinevaid lülitusi). .. lõppastmega tööpunk transitori sulgumise piiridel nii, et signaali Rakenduselektroonika 8 puudumisel on transistoride vool väga väike
ka sulgereziimi võrdsel määral. St valitakse R1=R2 2. Parasiitne tagasiside nimetatakse tagasisidet, mis tekib väljaspool kavandatud, vastu meie tahtmist. Parasiitne tagasiside võib tekkida kolmel viisil: 1) Ühise toite allika kaudu 2) Parasiit mahtuvuste kaudu 3) Puistemagnetvoogude toimel Joonis 1.47 Toiteallikaid püütakse teha võimalikult väiksese sisendtakistusega, et nad taluksid koormusi, reaalselt on mingi sisetakistuse väärus aga alati olemas, signaali amplituut on kõige suurem võimendi viimases astmes, siis tekitab selle astme signaal signaali tagasiside pinge toiteallika sisetakistusega. See avaldub signaali sagetusega pinge kõikumistes + juhtmes. Tekib kaks tagasiside ahelat TS1, mis tekitab tagasiside pinge kolmanda astme sisendis, see tagasiside on
pingelangu võrra), R = h +h R ja sis 11e 21e E R =h +R/h välj 11e i 21e, kus R on signaaliallika sisetakistus. i Tänu oma omadustele, kasutatakse emitterjärgurit sobitusastmena, suure väljundtakistusega võimendusastme ja väikese koormustakistuse või väikese sisendtakistusega võimendusastme vahel. Sisendtakistuse reaalseks väärtuseks väikesevõimsuslistel transistoridel on kuni 100 k ja väljundtakistuseks 30...100 sõltuvalt lülituselementide parameetritest. Tööpunkti fikseerimiseks on lihtsaim ja sobivaim kasutada baasi pinge fikseerimise lülitust. Enamasti valitakse takistused R = R nii, et lähtetööpunktis on emittertakistusel 1 2
JOONIS 7.26. Täpsemalt, tema väljundpinge on 0,6 V võrra sisendpingest väiksem (emittersiirde pingelangu võrra), Rsis = h11e +h21e RE ja Rvälj = h11e + Ri / h21e, kus Ri on signaaliallika sisetakistus. Tänu oma omadustele, kasutatakse emitterjärgurit sobitusastmena, suure väljundtakistusega võimendusastme ja väikese koormustakistuse või väikese sisendtakistusega võimendusastme vahel. Sisendtakistuse reaalseks väärtuseks väikesevõimsuslistel transistoridel on kuni 100 k ja väljundtakistuseks 30...100 sõltuvalt lülituselementide parameetritest. Tööpunkti fikseerimiseks on lihtsaim ja sobivaim kasutada baasi pinge fikseerimise lülitust. Enamasti valitakse takistused R1 = R2 nii, et lähtetööpunktis on emittertakistusel pingeks umbes ½ E ja saame
annaabi.ee 
