eestlaste üle. + Aitas säilitada kohalikku kultuuri ja omapära, + välistas Vene kolonisatsiooni, + võimaldas pidada tihedaid sidemed Lääne- Euroopaga, mis tagas teiste Venemaa kubermangudega kiirema arengu. Asehalduskord (1783-1796) • Katariina II (valitses aastail 1762-1796) • Taotles Baltikumi seniste privileegide kaotamist ja tihedamat liitmist Vene impeeriumiga. • Venemaa sisekubermangudes 1775. aastal kehtestatud uus halduskorraldus laiendati 1783. a ka Baltikumile. • Uus halduskord taotles kõigi impeeriumi piirimaade ühtesulatamist Venemaaga, arvestamata ajaloolisi, usulisi ja rahvuslikke eripärasid. Asehalduskord (1783-1796) • Eesti- ja Liivimaa kubermangu etteotsa nimetati ühine asevalitseja (asehaldur). • Muutus Eestimaa ja Liivimaa administratiivne
sellega aastakümneid mõisnikke ärevuses hoidnud reduktsiooniohu. Eesti- ja Liivimaale laiendati Venemaal juba Peeter I aegadest käibel olnud pearahamaks. Mõisnikute pearahamaks iga talle kuuluva talupoja eest oli 70 kopikat aastas, linlasele kehtestati pearahamaksuks 1 rubla ja 20 kopikat, kaupmehed pidid maksma aastas 1% oma kapitalist. Tänu pearahamaksule hakati korraldama hingeloendust Eestis ja Liivimaal. 3. juulil 1783 laiendati Balti provintsidele Venemaa sisekubermangudes juba 1775 sisse seatud uus halduskorraldus, mis jäi kehtima kuni Katariina II surmani 1796, misjärel Balti provintside valitsemine muudeti sarnaseks Venemaa omaga. Kõik kolm valitsejat tegid oma valitsusajal tähtsaid muudatusi, mis on mõjutanud meie ajalugu. Nad suutsid korda saata paljugi, mis tuli meiele kasuks. Nemad kujunasid meie ajaloo. Kindlasti arenes Eesti just tänu neile sel ajal palju. Kõige rohkem meeldis mulle Karl XI valitsemine, sest ta pani väga suurt rõhku haridusele
koolid säilitavad oma vara ja sissetulekud, lisaks tegi ta koolidele ka soodustusi. 1710.aastal, kui katk lakkas, alustas Tallinnas taas tööd gümnaasium. Katariina II Tallinnas ehitati tema auks triumfivärav. 3. mail 1783 kuulutas Katariina II kõik Eesti- ja Liivimaa eravalduses olevad mõisad nende valdajate pärusomandiks, kõrvaldades sellega reduktsiooniohu. Samas kaotati Baltikumi senine Venemaast erinev maksusüsteem. 3. juulil 1783 laiendati Balti provintsidele Venemaa sisekubermangudes juba 1775. aastal sisse seatud uus halduskorraldus, millega muudeti Balti provintside valitsemine sarnaseks Venemaa omaga. Kaotati tollipiir Eesti-Liivimaa ja Venemaa vahel. Anton Thor Helle Asutas 1721.aastal Jüris köstrikooli, kus koostas keelekäsiraamatu, mis sisaldas kõnekäändu, vanasõnu, grammatikat ja eesti-saksa sõnaabi. 1728. aastal juhtis Helle Piibli tõlkimist ja hiljem 1739. aastal selle väljaandmist. Piibli tõlge avaldas olulist
kopikat, kaupmehed pidid maksma aastas 1% oma kapitalist. Pearahamaksu kehtestamine nõudis hingeloenduste korraldamist Eesti- ja Liivimaal. Esimene loendus korraldati põhiliselt 1782. aasta esimesel poolel. Eestis elas loenduse andmetel 485 000 inimest, nendest Eestimaa kubermangus 205 000. Mehi ja naisi oli praktiliselt võrdselt. Talupojad moodustasid rahvastikust üle 90%, aadlikud umbes 1%. Linnades elas umbes 23 500 inimest ehk 5%. 3. juulil 1783 laiendati Balti provintsidele Venemaa sisekubermangudes juba 1775 sisse seatud uus halduskorraldus, mis jäi kehtima kuni Katariina II surmani 1796, misjärel Balti provintside valitsemine muudeti sarnaseks Venemaa omaga. Mõlema kubermangu etteotsa nimetati ühine asehaldur. Selle järgi nimetatakse perioodi 17831796 asehaldusajaks ja vastavat valitsemiskorda asehalduskorraks. Kõik Eesti- ja Liivimaa mõisnikud said ühesugused õigused, ükskõik kas nad siis kuulusid rüütelkonda või ei. Linnade
kopikat, kaupmehed pidid maksma aastas 1% oma kapitalist. Pearahamaksu kehtestamine nõudis hingeloenduste korraldamist Eesti- ja Liivimaal. Esimene loendus korraldati põhiliselt 1782. aasta esimesel poolel. Eestis elas loenduse andmetel 485 000 inimest, nendest Eestimaa kubermangus 205 000. Mehi ja naisi oli praktiliselt võrdselt. Talupojad moodustasid rahvastikust üle 90%, aadlikud umbes 1%. Linnades elas umbes 23 500 inimest ehk 5%. 3. juulil 1783 laiendati Balti provintsidele Venemaa sisekubermangudes juba 1775 sisse seatud uus halduskorraldus, mis jäi kehtima kuni Katariina II surmani 1796, misjärel Balti provintside valitsemine muudeti sarnaseks Venemaa omaga. Mõlema kubermangu etteotsa nimetati ühine asehaldur. Selle järgi nimetatakse perioodi 17831796 asehaldusajaks ja vastavat valitsemiskorda asehalduskorraks. Kõik Eesti- ja Liivimaa mõisnikud said ühesugused õigused, ükskõik kas nad siis kuulusid rüütelkonda või ei
toimunud. Liivimaa kohtusüsteem läks Liivimaa rüütelkonna kontrolli alla, riikliku keskvõimu roll kahanes olulisel määral. Liivimaal toimus lähenemine Eestimaa kohtusüsteemile. Apelleerimisvõimalus: Liivi- ja Eestimaa Asjade Justiitskolleegium Senat Liivimaa rüütelkonna puhul esines rohkem edasikaebamist riigiasutustesse, Eestimaa rüütelkond üritas hoida asjad oma piirides. Asehalduskord, 1783-1796 Katariina II, tihedalt seotud valgustusega. Haldusreform Vene sisekubermangudes 1775, lähtus euroopalikest eeskujudest, 1783.aa-st jõudis Balti kubermangudesse. Reform puudutas eelkõige haldus- ja kohtukorraldust. Tunnusjoonteks ühtlustumine, ratsionaliseerimine, riigivõimu mõju suurendamine. Kohtu- ja haldusasutuste lahutamine. Loodi uus hoolekandeastutuste süsteem. Linnades toimus süsteemi lõhkumine, riigivõimu mõju laienemine. Rüütelkondade omavalitussüsteem senisel kujul lammutati, piirati aadli omavalitsus ja kohtuõigusi – suur privileegide kärpimine
riiklikult kindlaks määratud ning rüütelkondadel polnud õigust neid suurendada. Iga rakendatud hobuse kohta tuli maksta 12 kopikat kümneverstase sõidu eest, kuid 1732. a tuli maksta 24 kopikat. Sõiduaeg sõltus teeoludest kui ka postihobuste vahetamise kiirusest. Peterburi-Riia postiteel, ühest postijaamast teise jõudmiseks kulub 5-6 tundi. 5) Asehalduskord: Katariina II suurim siht oli impeeriumi haldus-ja kohtupidamise reformide rakendamine. Venemaa sisekubermangudes ta alustas 1775. a kubermangu reformiga. Löödi kõik politsei ja valitsusasutused laiali. Uue hoolekande süsteemi loomine. Kaotati ära tsunfti sundlus, mis oli linnade elukorralduse aluseks. Suurendati aadlike isiklikke õigusi, kuid aadlike organisatsioonide õigusi vähendati. Mõisad, mis olid aadlike käes, kuulutati välja pärusmõisad ehk isiklik omand, Muutused rüütelkondade ja linnade omavalitsuskorralduses: Kroonu
kindlasti ei rakendunud. Samuti ei puudutand see kuidagi Eestimaad. Ka uue riikliku maksu pearahamaksu kehtestamine- siiani oli olulisemaks maksus balti provintsides ratsateenistusmaks. Pearahamaksu kehtestamine tõi Liivmaaal kaasa maarahav rahutused. 9. Kaubandus, käsitöö ja tööndus 18. sajandil. Kaugkaubandus. Maakaubandus. Käsitöö ja tööndus Kaugkaubandus- Balti erikorra järgi oli balti provintside ja vene sisekubermangude vahel oli toll. Sisekubermangudes tollipiirid kaotati. Asehalduskorraga see tollipiir kaotati. Põhjasõda andis suure hoobi majanduse ja linnadele. Peamine väljaveo artikkel oli teravili, selle olemasolu kahanes aga tunduvalt. 18 sajandil Vene impeeriumi peamised sadamad lääenmerel olid Peterburi ja Riia. Politiika pöhijoon oli, et edendada eelkõige Peterburi sadamt (narva, tallinna ja pärnu sadama asemel). Riia linna kaubanduslik tagamaa oli Väina jõgi oma lisajõgedega, mille kaudu Riiast siis
A. Jätkus traditsiooniline teraviljakasvatus(ruki, oder) ja kartul saabus sajandi keskpaiku: - Kasum väike ja toodangu suurendamine eeldas talumaa mõisastamist ja uudismaa harimist - Mõisamaa hulk vähemalt kahekordistus 18 saj B. Viinapõletamine: kasvav kasumlik tuluallikas · Mõisade viina-(ja õlle) monopol: - Müüdi sisekubermangudes ja mõisa kõrtsides(arv kasvas) · Viinaköögid: tooraineks vili(kolmandik saagist), hiljem ka kartul C. Lihakarja müük(Ida-Eestis) · Pullvasikad ja nuumhärjad toideti viinapõletamise praagi rabaga - Eluskari turustati Peterburis · Sõnniks väetas põlde D. Mõisade manufaktuurid: - Produktiks nt ehitusmaterjalid(tellised, lubi, puit),
Kõige rängemal kujul avaldus talupoegade sõltuvus mõisnikust Venemaal, kus talupoegi võis võõrandada ka maast lahutatuna. Füsiokraatide ideede mõjul hakati varauusaja lõpul talurahva olukorrale suuremat tähelepanu pöörama ning pärisorjuslikke suhteid maades, kus need veel püsisid kaotama. Austrias lõpetati pärisorjus Joseph II valgustuslike reformidega ( Saksamaa). Suuremas osas Ida-Euroopast püsisid pärisorjuslikud suhted 19. saj. alguseni, Venemaa sisekubermangudes kaotati pärisorjus alles 1861. aastal. Mandri-Euroopast erinev agraarkorraldus kujunes Inglismaal. Siinne aadel oli ühtaegu tegev nii põllumajanduses, töönduses kui kaubanduses, mis võimaldas kaubandus- ja tööndustulusid investeerida põllumajanduse moderniseerimisse. Valitsevaks põllumajandusharuks kujunes lambakasvatus, andes toorainet villast riiet tootvatele manufaktuuridele. Lambakasvatuseks vajalike karjamaade suurendamiseks loobuti teraviljakasvatusest
annaabi.ee 
