Romantilisusest muljeid, muusikas- järellainetusel. Kirjutati Tähendab tõlkes loobuti. Lihtsustatud väljendatakse nt suurtele koosseisudele, muljet. harmoonia ja tundeid, puäntillism pikad teosed. Äärmuslikud orkestratsioon. tähelepanu ehk meeleolud ja inimese siseelule. punktmuusi kirglikud Märksõnadeks ka ja eneseväljendused. mass, konflikt, aleatoorika. jõetus. Konkreetne muusika
Undi peateema on elu mõtestatus, mis on esinenud undi põhilistes romaanides ,,Võlg" ja ,,Eluvõimalikusest kosmoses" neis: · Räägitakse otsekoheheselt noortesuhetest · Noorte vabameelne suhtumine seksi · Komsomoli kritiseerimine Neile teostele järgnevates lühiromaanides on tegevus edasiandmiseks kasutatud peategelase monoloogi. Teoseid peetakse ehtunduiliku stiili esindajateks: · Tegevus on minimaalne · Keskendutud on psühholoogiale · Inimese siseelule · Müütidele 1970ndatel toimub loomingus pööre ta ei ela enam oma tegelastesse sisse, vaid hakkab neid ning nende siseheitlusi kõrvalt jälgima. Tema suhtumine tegelastesse muutub külmaks ja kargeks. 1980ndtale tuli kriis. Töö lavastajan oli lükanud tahaplaanile krjutamise. Selles ajast on pärit üks romaan ,,Räägivad", mis on erandlik kuna tekst koosnep ainult repliikidest. Alates 1997 aastast on undi põhitöö Lavastajana
kunstiteos, kuna selle mõõtkava oli vale- inimene oli suurem kui maja. Kõigepealt haaras minu tähelepanu maja, mis kattis maaslamava inimese pead. Mida rohkem seda teost vaadata, seda rohkem hakkasin mõistma selle sügavasisulist tähendust, millest pole just kõige kergem aru saada. Selle teose peateemaks on inimese kaitsetus ja eraldatus suurest maailmast. Inimese peas olev maailm ei ole sellest kujutatavast majast suurem. See majake justkui takistaks vaateid oma siseelule ning teekonda parema ja turvalisema elu poole. Teos tekitab veidi ängistava tunde, mis justkui suruks mõtete ja tegude peale. Hoiab kinni, ega lase elul areneda. Kuna selle töö nimeks on pandud ,,Kodu", siis tuleb kohe mõte, et autor mõtlebki selle maja alltekstina inimese enda eluaset, kust keegi lahkuda ei soovi. Maja sümboliseeribki kellegi kodu- kinnist ruumi, milles päevast päeva oma elu surnuks lüüakse, lamav inimene aga abitust
4. Kujundlik aspekt Rehepapi nimigi juba näitab, et ta ei ole tavaline taluperemees. Tal oli ka teatud võim teiste üle, kuna teda usaldati. Ta oli tark mees, ravitseja. Alati kui tekkis olukord, kus oli vaja tähtsaid otsuseid langetada, võttis tema selle kohustuse enda peale. Tema roll on kui päästja. Tegelase suhe loo jutustajaga Jutustaja loob Rehepapist pildi, mis vastab väärikale palju elanud ja näinud inimesele. Ta on austatud ja usaldatud mees. Tema siseelule on tähelepanu pööratud minimaalselt, rõhk on pandud tegudele. Just tegude kaudu avaneb Rehepapi iseloom. Otsest koondportreed ei ole esitatud, üldpilt moodustud paljudest seikadest. Esimest korda kohtub lugeja Rehepapiga kohe raamatu alguses, kui ta kutsuti aitama sulast Jaani, kes oli söönud seepi. Kohe siis saab selgeks Rehepapi pisut vanemlik roll. Tegelase suhe iseendaga Rehepapp oli teadlik oma positsioonist külas. Enesekeskseks ei saa teda pidada
näitlejannat, kes ühes tema teatriteoses osa mängis. 1901.a. abielluti. Ka see abielu ei jäänud kestma, sest Strindberg oli taaskord valinud endale karjäärinaise. Ajaks, mil sündis ühine tütar 1902. aastal, elas paar juba lahus. Lahutusest said innustust ühed kirjaniku parimad tööd k.a. tema enda autobiograafiline romaan. 1906.a. alustas ta oma eksperimentaalteatri rajamist Stockholmi, kus pidid etenduma hakkama ühemeheetendused, mis rohkem keskendusid karakteri siseelule kui etenduse tegevusele. Intiimteater valmis novembris 1907. Kui varasemas karjääris oli ta keskendunud naturalismile, siis nüüd suundus kirjaniks ekspressionismi ning sümbolismi maailma. Teatril oli lühike kuid edukas käik. 1904. aastaks oli Strindbergi teosed edukad üle Euroopa ning kirjanik oli edukas ja rahaliselt kindlustatud poissmees ning peagi otsis kaaslast 17-aastase näitlejanna Fanny Falker'i näol, kellega 1908 kolis neiu vanemate juurde
tähendab, nagu hiljem näeme, tema koha loovuta mist lugejale). Valéry, kes oli takerdunud ,,mina"psühholoogiasse, küll mahendas Mallarmé seisukohti märgatavalt, ent tuginedes oma klassitsismihuvi ajel retoorikaõpetusele, õõnestas ja naeruvääristas pide valt Autori tähtsust, rõhutades tema tegevuse keelelist ja justkui ,,etteaimamatut" iseloomu; kõigis oma proosateostes astus Valery välja kirjanduse sõnalise põhiolemuse eest, mille kõrval igasugune apelleerimine kirjaniku siseelule näis talle puhta ebausuna. Isegi Proust, hoolimata tema nn analüüside näilisest psühholoogilisusest, seadis endale nähtavasti eesmärgiks äärmusliku subtilisatsiooni /peenestamine; targutamine/ kaudu pöördumatult segi ajada kirjaniku ja tema tegelaste vahekord: tehes jutustajast mitte selle, kes nägi või koges, isegi mitte selle, kes kirjutab, vaid selle, kes hakkab kirjutama (noormees romaanis -- aga kui vana ta on? ja kes ta on
põhjalikkust. Peale muu teostas ta juba 1883. aastast saadik seltsi toimetuste komisjonis, ja oli see, kel lõpuks pärast üliõpilasaega õnnestuski toimetuste mõtet EÜS- i albumi kujul teoks teha. Eriti intensiivselt töötas ta seltsis esimeheks oleku aastal 1886. Kuigi juba üliõpilasaastail ta olemus oli sügavalt tõsine, ja ta enese ning teiste vastu oli nõudlik kohusetunde suhtes, ei soovinud ta ometi seda tõsiduse rasket ilmet anda seltsi siseelule. Ta pani suurt rõhku seltsi lõbulisele küljele ja avaldas kahetsust, et seltsi koosviibimistel oli tihti vähe elavust ja rõõmsust. Eesti Kirjameeste Seltsist võõrdus Reiman ja võõrdusid muudki EÜS-i liikmed ikka enam. Reiman arvustas EÜS-i kroonikas teravalt Eesti Kirjameeste Seltsi ja selle juhte, ,,kes punase läätseleeme eest rahva ja ma pühama vara äraandjaks said", ega usu, et Eesti üliõpilased olevais tingimusis seltsi oma osavõtuga päästa ja parandada suudaksid
же от его скоротечности не скрыться. 22. Kuidas on “Proua Dalloway” romaani tegelased kujutatud? Kuidas nad täiendavad ja peegeldavad teineteist? Milline on siirdkõne ja teadvuse voolu roll tegelaste kujutamisel? Tooge näiteid. modernismiajastu kirjanikud hakkasid üha rohkem keskenduma tegelaste siseelule. Woolfi arvates on aeg, mil tegelaste välimust, elutiili ja tegevusi kirjeldati detailse täpsusega, “viimse nööbini”, keskendudes nende “materiaalsele elule”, möödas. Need “tähtsusetud asjad” peab jätma riigiametnike hoolde. Kirjanik, kes nendega tegeleb, kulutab “tohutut tööd ja oskust sellele, et esitada tühist ja üürikest tõelise ja jäävana”
Realistlik kuivõrd ta esitab lugu inimsuhetega jne, taotledes psühholoogilist kajastamist täpselt(-malt). Nii palju kui on erinevaid lavastajaid, nii palju on ka erinevaid tõlgendamisvõimalusi. Üsna tihti seotakse psühholoogiline realism kokku stanislavskiliku näitlemisega, kuulutatakse peavooluks ning võrdsustatakse kunstilise konservatiivsusega. Teatrikunstis tähendab psühholoogiline realism psühholoogiliselt läbitunnetatud näitlejamängu, tegelaste siseelule keskenduvat dramaturgiat ja lavastuslaadi. Läbielamiskunst ehk psühholoogiline realism näitlejamängu mõistes jõudis eesti teatrisse Erna Villmeri kaudu. Psühholoogilis-realistliku teateri puhul psühholoogiline kiht dominant, koondav (sügavusi, varjundeid). Tõstab esile näitlejat, kõrged nõudmised. Voldemar Panso Sisemine rezii: tegelaste sisetegevus, tegelaste motiivid, lavastaja peab tundma näitlejatöö elemente. Klassikaline tõlgendamine kaasaja vaimus
annaabi.ee 
