Su üle särab päikene; Kui siidikäega, Puud haljendavad seal! Tuul teele tervist vastu toob, Siin pilved, tuuled, päikene- nii õnnis olen ma! Kõik vanad tut´vad on, Siin olen nõnda vaene ma Siin olgu suur või väikene- Ja nõnda rikas ka: Kõik vanad sõbrad on. Mu tut´vad kõik on minuga Ja mina nendega Kui mina olin veel väikene mees Üks helin mul helises rinna sees. Ja kui mina sirgusin suuremaks, Läks helingi rinna sees kangemaks. Nüüd on see helin pea matnud mind Ta alla rusuks on raugenud rind. See helin mu elu ja minu hing, Tal kitsaks on jäänud maapealne ring Lumehelbeke Tasa,tasa Liugleb aknale Nagu viibiks ta Tasa...tasa... Tasa,tasa, Mõtleks tulles ka: Miks nii tuksud,rind? Tasa,tasa! Tasa,tasa! Rahu otsib sind- Tasa,tasa...
Juhan Liiv Helin Kui mina olin veel väikene mees, üks helin mul helises rinna sees. Ja kui mina sirgusin suuremaks, läks helingi rinna sees kangemaks. Nüüd on see helin pea matnud mind, ta alla rusuks on raugenud rind. See helin mu elu ja minu hing, tal kitsas on jäänud maapealne ring. Ma leian,et luuletus räägib elutahtest. See, mida kirjanik nimetab helinaks on huvi ja lootused elult. Juba väikese poisina tundis ta rõõmu ja nautis elamist ning elu avastamist. Vanemaks saades, kui pilt mängumaalimast ja lapsepõlvest edasi reaalsemaks arenes,
eestikeelse luuletuse eest, mida kannab liivilik vaimsus. Auhinda hakati välja andma 1965. aastal. Oli keelustatud Nõukogude võimu poolt. Taastati 1984. aastal. Auhinna saajale ei anta raha, vaid kingitakse karjasemärss. 1965. aastal sai esimesena selle auhinna Debora Vaarandi, "Eesti mullad" Eelmisel aastal sai auhinna Eha Lättemäe "***Kui talvekuu on paratamatu..." Helin Kui mina olin veel väikene mees, üks helin mul helises rinna sees. Ja kui mina sirgusin suuremaks, läks helingi rinna sees kangemaks. Nüüd on see helin pea matnud mind, ta alla rusuks on raugenud rind. See helin mu elu ja minu hing, tal kitsas on jäänud maapealne ring. Rändaja Tulin linnast. Lumesadu. Tööd ei leidnud kusagilt. -- Lumesadu. Jalad väsind. Läbi, läbi näljane. Kuskil teed, ei tulekiiri, aeg ju hiline. Ennäe! tulukene siiski vilgub viimati. Koputan ja astun sisse -- lahkelt lahti tehakse.
Tema põhimõtteks oli ümbritseva tõetruult kujutamine. Juhan Liivi elu oli üksildane ja raske. Sellest võiski tuleneda tema luuletuste nukker teema. Terve elu piinas teda raske vaimuhaigus, mis käis peal hooti. Oma tõvest kirjutas ta luuletuses ,,Helin". Kui mina olin veel väikene mees, üks helin mul helises rinna sees. Ja kui mina sirgusin suuremaks läks helingi rinna sees kangemaks. Nüüd on see helin pea matnud mind, ta alla rusuks on raugenud mu rind. See helin mu elu ja minu hing, tal kitsaks on jäänud maapäälne ring. Siit võib leida, et mida vanemaks ta sai seda hullemaks läksid haigus hood. Luuletuse lõpp pajatab
Juhan Liivi luule analüüs 1) Helin 2) Isamaale Kui mina olin veel väikene mees, Mina kõnd`sin kurba rada, üks helin mul helises rinna sees. Kurba rada kõnd`sin ma; Muresid mul mitusada – Ja kui mina sirgusin suuremaks, Oh kuis mahajäetud ma! Läks helingi rinna sees kangemaks. Kivi kukkus kivi juurde, Nüüd on see helin pea matnud mind, Jõgi püüdis meresse, Ta alla rusuks on raugenud rind. Koerakutsik ema juurde, Ema juurde – ussike. See helin mu elu ja minu hing, Tal kitsaks on jäänud maapäälne ring. Kuhu lähen mina, vaene?
Seal oli ka paar luuletust teemal armastus, kuid need olid liiga lühikesed ja ei meeldinud mulle eriti. · Nimeta luuletuste teemasid, mille kohta autor vahendab oma mõtteid ja tundeid. Peamiselt on teemaks loodus, armastus ja kodumaa. · Millisena näeb autor inimsuhteid, armastust, elu mõtet, igapäevaelu, aega, loodust -Loodus- Kanarbikus kasvasin, sambla süles sirgusin, kaste külm mind kaisutas, pilve puhkel paisutas: olen nõmmelill. Tuli päike, tulisilm, teiseks, teiseks läks kõik ilm. Laasi hakkas hiilgama, õhud õrnad õõtsuma, ilutsema ma. -Armastus- Oh ära karda, kallis, ei ma sind tülita! Ei iialgi su armu sult taha kerjata: võin uhkelt, külmalt, võõralt su silmi vaadata - või vaikselt nagu vari sust mööda minna ka;
omapärasemaks jooneks on armastustunde ühinemine siira igatsusega headuse ja ilu järele. Luuletustes ,,Lill" ja ,,Nõmmelill" on Haava väljendanud looduse hingestamise kaudu inimese ja looduse ühtsust. On vaja meenutada Heine luuletust lootose armastusest kuu vastu, et mõista Haava looduse hingatuse omapära. Haava kujundites pole Heine muinasjutulist õrnust ja ilu, kuid selle asemel on tükike tõelist nõmme ja laant: Kanarbikus kasvasin, Tuli päike, tulisilm, sambla süles sirgusin, teiseks, teiseks läks kõik ilm. kaste külm mind kaisutas, Laasi hakkas hiilgama, pilve puhkel paisutas: õhud õrnad õõtsuma, olen nõmmelill. ilutsema ma. (Nõmmelill) Rahvalauliku tundepuhtuse ühinemine romantilise tunglevusega annab ,,Luuletuste" esimese vihu armastuslauludele nende äravahetamatu näo: (Unes nägin) Unes nägin hiilgavat Aga ei ma sinna nüüd kalli silmad säravad, imemaad, igatse: kaunimad, kuulsin kannelt kaunimat mul on kaunim, armsam hüüd -
Annie M. G. Schmidt ,, Viplala" Astrid Lindgren ,, Bullerby lapsed" Otfried Preussler ,, Väike nõid" Tiia Toomet ,, Kodused asjad" 4. klass Aapeli ,, Üle linna Vinski" A. Lindgren ,, Kalle Blomkvist ja Rasmus" A. Milne ,, Karupoeg Puhh" P. L .Travers ,, Mary Poppins" A. Lindgren ,, Rasmus, Pontus ja Lontu" 5. klass Astrid Lindgren ,, Meisterdetektiiv Blomkvist" Richard Roht ,, Jutte loomadest" Eduard Bornhöhe ,, Tasuja" Holger Pukk ,, Tarkusetera" Karl Ader ,, Kui mina sirgusin suuremaks ..." 6. klass Eno Raud ,, Lugu lendavate taldrikutega" Oskar Luts ,, Kevade" Janno Põldma ,, Duudopoisid" Jaan Rannap ,, Agu Sihvka annab aru" 7. klass 7. KLASSI LÕPETAJA ÕPPESISU JA TEGEVUSED MÕISTED ÕPITULEMUSED Lugemine Lugemine on läbi lugenud vähemalt neli Lugemise iseseisev eesmärgistamine. Kiire ja eakohast ja erianrilist aeglane lugemine, ülelibisev ja süvenenud
annaabi.ee 
