Kroom50 arvatakse olevat radioaktiivne poolestusajaga üle 1017 aasta. Omadustelt on kroom metall. Normaaltingimustel on kroomi tihedus 7,14 g/cm3. Kroomi nimetus tuleb tema ühendite kirgastest värvustest. Kroomis sulamistemperatuur on 1890 0 C ja keemistemperatuur 2482 0C. Kristalli struktuur on tal kuubiku kujuline. Ühendites on kroomi oksüdatsiooniaste II, III, VI, harvemini I, IV ja V. Looduslik kroom koosneb 4 stabiilsest isotoobist. Kroom on sinkja varjundiga hõbevalge läikiv kõva metall. Ta on keemiliselt vastupidav, reageerib vesinikkloriid ja lahjendatud väävelhappega, lämmastikhappes ja kuningvees passiveerub ehk kattub õhukese korrosioonikindla kaitsekihiga. On toatemperatuuril püsiv ega oksüdeeru. Kuumutamisel reageerib kroom hapniku, halogeenide, väävli, lämmastiku ja süsinikuga. Oksüdeerijate manulusel ka sulatatud leelistega siis tekivad kromaadid. Looduses leidub kroomi ainult ühenditena, tähtsaim
§ Kroom (lad. Chromium), Cr § Keemiliste elementide perioodilisuse süsteemi VI rüma element § Järjenumber 24 § Aatommass 51,996 § Tihedus 7,14 g/cm3 Sulamistemperatuur 1890 oC Keemistemperatuur 2482 oC § 24 prootonit ja elektroni , 28 neutronit ning 4 elektronkihti, mis jagunevad +24 2)8)13)1) § Esineb looduses nelja isotoobina, massiarvudega 50, 52, 53 ja 54 Kroom50 arvatakse olevat radioaktiivne poolestusajaga üle 1017 aasta § Sinkja varjundiga hõbevalge läikiv kõva metall Peamised ühendid Ühendites on kroomi oksüdatsiooniaste II, III, VI, harvemini I, IV ja V. Tähtsamad kroomi ühendid on: kroom (III)oksiid Cr2O3, kaalium(III)sulfaatdodekahüdraat KCr(SO4)2.12H2O, kroom(VI)oksiid CrO3, kroom(VI)hape H2CrO4 ja dikroom(VI)hape H2Cr2O7 Fluoriidid CrF2: kroom (II) fluoriid CrF3: kroom (III) fluoriid CrF4: kroom (IV) fluoriid CrF5: kroom (V) fluoriid CrF6: kroom (VI) fluoriid Kloriidid
keemistemperatuur 2482 0C. Kristalli struktuur on tal kuubiku kujuline. Ühendites on kroomi oksüdatsiooniaste II, III, VI, harvemini I, IV ja V. Tähtsamad kroomi ühendid on kroom (III)oksiid Cr2O3, mis ei lahustu vees ega reageeri hapetega, kaalium(III)sulfaatdodekahüdraat KCr(SO4)2.12H2O, kroom(VI)oksiid CrO3, kroom(VI)hape H2CrO4 ja dikroom(VI)hape H2Cr2O7 ning nende soolad kromaadid ja dikromaadid. Looduslik kroom koosneb 4 stabiilsest isotoobist. Kroom on sinkja varjundiga hõbevalge läikiv kõva metall. Ta on keemiliselt vastupidav, reageerib vesinikkloriid- ja lahjendatud väävelhappega, lämmastikhappes ja kuningvees passiveerub ehk kattub õhukese korrosioonikindla kaitsekihiga. On toatemperatuuril püsiv ega oksüdeeru. Kuumutamisel reageerib kroom hapniku, halogeenide, väävli, lämmastiku ja süsinikuga. Oksüdeerijate manulusel ka sulatatud leelistega- siis tekivad kromaadid. Looduses leidub kroomi ainult
Ta on keemiliselt aktiivne ega esine looduses vabal kujul vaid leidub ainult ühenditena: kaltsiumkarbonaadina, (lubjakivi, kriit, marmor), kaltsiumfosfaadina (fosforiit, apatiit), kaltsiumsulfaadina ( anhüdriit, kips) ja mitmesuguste silikaatide koostises. Minu kodus leidub kaltsiumi ja selle ühendeid hambapastas, kaablite isolatsioonis, patareides, väetistes, kriidis, tsemendis, paberis ja värvides (värvide ja paberite pigmentides on kasutatud titaani). Kroom (Cr) 24* on sinkja varjundiga, hõbevalge, läikiv kõva metall.Kroomikihiga kaetakse esemeid hõbedase läike saamiseks, pargitakse nahku, kroomi ühendeid kasutatakse värvainetena. Kroomi ja nikli sulam on elektriküttekeha materjal. Minu kodus leidub kroomi ja selle ühendeid elektripliidis, triikrauas, nugades, audio- ja videolintides ning tööriistades. Mangaan (Mn) 25* tõstab märgatavalt terase tugevust, alandamata seejuures
Teine oluline kahjustus tekib neerudes. Kolmas toime, peamine surmapõhjus, on kesknärvisüsteemi depressioon mürgiste metaboliitide tõttu. Surmavaks annuseks loetakse koguseid alates ~100 ml (rottidele suukaudsel manustamisel LD50=5,6 g/kg). Mürgistuse piiramiseks kasutatakse etanooli, mis toimib maksaensüümidele konkureeriva inhibiitorina, suurema afiinsuse tõttu jääb metanool lagundamata ning eritatakse neerude kaudu. Põleb mittehelenduva sinkja leegiga. BUTANOOL butüülalkohol, C4H9OH, iseloomuliku lõhnaga värvuseta vedelik. On olemas neli butanooli isomeeri: 1) normaalne butüülalkohol CH3CH2CH2CH2OH. 2) Sekundaarne butüülalkohol CH3CH2CHOHCH3 3) 2metüül1propanool ehk isobutüülakolhol (CH3)2CHCH2OH 4) 2metüül2propanool ehk tertsiaarne butüülalkohol (CH3)3COH. Butanooli saadakse süsivesikuid kääritades, buteeni hüdraatides, oksosünteesi rakendades ning etanaalist ja naftagaasi butaanbuteenifraktsioonist.
eksemplare) tolmleb kevadel, aprilli lõpus ja mais, mil eelmisel sügisel moodustunud kolmest soomusest koosnevad emaskäbid (megastrobilused), mis meenutavat võrsel rohekat punga, hakkavad kiiresti arenema ning pärast viljastumist moodustavad kokku kasvades lihaka keraja marikäbi ("kadakamarja"). Isasõisikud koosnevad kilbikujulistest soomustest 37 tolmukaga. Käbi on ümmargune ja muutub teisel aastal lihakaks, algul rohekas, hiljem sinkja kirmega sinakasmustaks. Vilja lihakas kiht on pruunikasroheline, vaiguse maitsega ja sisaldab 13 tiivata pruuni pikliku kuju ning kõva kestaga väikest seemet. Valminud käbid ei avane (kadaka seemneid levitavad peamiselt linnud). Seemned on piklikud, kõva kestaga. Harilik kadakas kasvab meil enamasti 13 meetri kõrguse tugevasti haruneva oksise võralise kähara maadligi hoidva põõsana, harva kuni kümmekonna meetrini küündiva sihvaka kitsavõralise
angiini, parodontoosi, igemete veritsemise, imikute suuvalge ja mitmesuguste nahahaiguste puhul. 2.4.4. Harilik kibuvits (Rosa vosagiaca) Harilik kibuvits kasvab puisniitudel, paekalda serval, tarade ääres, väikeste saarte rannavallidel. Ta on kuni 2 m kõrgune lookjate või kaarjate võrsetega, mille ogad on sirpjalt küverdunud ja võrdlemisi väikesed. Koor on enamasti punakas või roheline, sagedasti kattunud sinkja vahakihiga. Ravimina kasutatakse mitmete kibuvitsaliikide vilju, "marju", Eestis peamiselt hariliku kibuvitsa vilju. Marjad kogutakse veidi aega enne valmimist, kui nad on juba punased, aga veel mitte pehmed. Koguda võib kuni külmade algamiseni septembris ja oktoobris. Külmast kannatanud marjad kaotavad kuivamisel palju C-vitamiini. Marju nopitakse ettevaatlikult, neid mitte muljudes ja nende koort mitte rikkudes, sest vigastatud marjadest droog läheb kiiresti hallitama. Marjad
tolmleb kevadel, aprilli lõpus ja mais, mil eelmisel sügisel moodustunud kolmest soomusest koosnevad emaskäbid (megastrobilused), mis meenutavat võrsel rohekat punga, hakkavad kiiresti arenema ning pärast viljastumist moodustavad kokku kasvades lihaka keraja marikäbi ("kadakamarja"). Isasõisikud koosnevad kilbikujulistest soomustest 37 tolmukaga. Käbi on ümmargune ja muutub teisel aastal lihakaks, algul rohekas, hiljem sinkja kirmega sinakasmustaks. Vilja lihakas kiht on pruunikasroheline, vaiguse maitsega ja sisaldab 13 tiivata pruuni pikliku kuju ning kõva kestaga väikest seemet. Valminud käbid ei avane (kadaka seemneid levitavad peamiselt linnud). Seemned on piklikud, kõva kestaga. Harilik kadakas kasvab meil enamasti 13 meetri kõrguse tugevasti haruneva oksise võralise kähara maadligi hoidva põõsana, harva kuni kümmekonna meetrini küündiva sihvaka kitsavõralise või mitmeharulise
peamiselt üksikute puude kuivamise näol. · Okkad lineaalsüstjad, ilma õlinäärmeteta, teravatipulised, 1 ... 2 cm pikad, 3-kaupa männaseis, pealküljel madal renn. Värvuselt hallikasrohelised, siseküljel ühe laia õhulõheribaga. Võrsetel püsivad okkad keskmiselt 4 aastat. · Võrsed on kolmetahulised, pruunid kuni punakaspruunid, noored võrsed rohelised · Käbi on ümmargune ja muutub teisel aastal lihakaks, algul rohekas, hiljem sinkja kirmega sinakasmustaks. Vilja lihakas kiht on pruunikasroheline, vaiguse maitsega ja sisaldab 13 tiivata pruuni pikliku kuju ning kõva kestaga väikest seemet. Valminud käbid ei avane (kadaka seemneid levitavad peamiselt linnud). 20. Sabiina kadakas (Juniperus sabina) Madal 1...2 m kõrgune mägipõõsas. Areaal katkendlik. Kasvab Kesk- ja Lõuna-Euroopa mäestikes, Krimmis, Kaukaasias, Altais. Mullastiku suhtes vähenõudlik, kuid väga valgusenõudlik. Talub põuda
annaabi.ee 
