harilik heinputk, samblad mätastel ning tüvedel. Angervaksa kasvukohatüübiks- põhjavee kõõikuv tase- üleujutused kuni perioodiline kuivus. Domineerivaks puuks on sanglepp + kuusk, kask, alusmetsas kasvab harilik saar. Põõsarindes kohtab harilikku vaarikat, toomingat, paakspuud, pihlakat. Puhmarinne puudub või võib esineda kidurat harilikku mustikat. Rohurindest kasvab seal harilik angervaks, siis näiteks veel villohakas ja maamõõl. Sinihelmika kasvukohatüübiks- sooniitude- ja puisniitude metsastumine. Domineerivateks puudeks on sookask ja harilik mänd, lisaks kasvab seal veel sanglepp, haab, kuusk. Põõsarindest esineb harilik paakspuu, pajud, kadakas ja lodjapuu. Puhmarinne kas üldse puuduv või võib esineda vaid mätastel. Rohurindes on esindatud peamiselt kõrrelised + harilik tarn, sinihelmikas ja jäneskastik. Kes elavad soostuvates metsades?
[2] Leetjad ja gleistunud leetjad mullad looduslikel metsata leetjatel muldadel on kuivad pärisaru- või palurohumaad. Taimekooslusest suurima osakaaluga on hariliku kasteheina madala mustjuure, angerpisti-lubika, hariliku kasteheina punase aruheina ja maarjaheina kooslused. Metsaga katmata gleistunud leetjatele muldadele on kujunenud niisked pärisarurohumaad madala mustjuure hariliku härgheina, kahkja tarna madala mustjuure, tulika luht-kastevarre, kõrveköömne-sinihelmika, lubika-hirsstarna jt kooslustega. [2] Leostunud muld leostunud muldade looduslikud rohumaad on kas kuivad pärisaru- või sürjarohumaad või niisked pärisarurohumaad. Taimekooslustest on lagedamatel ja kõrgematel aladel suurema osakaaluga angerpisti-lubika, lubika-mägitarna, mägiristiku madala mustjuure ja angerpisti-mägiristiku kooslused ning niiskematel aladel madala mustjuure
Selle vastuabinõuna teatakse seni ainult seemneumbrohtude tõrjevõttena tuntud kõrrekoorimist, see aitab ka säilitada mulla keemilisi varusid ja on hea keskkonnakaitse seisukohast. (Eesti mullastik 2011) 1.5. Muldade kasutussobivus Gleistunud leetjas muld (KIg) – Enamasti kasutusel kultuurrohumaana või kuivendatud põlluna. Metsaga katmata gleistunud leetjatele muldadele on kujunenud niisked pärisarurohumaad madala mustjuure, tulika – luht-kastevarre, kõrveköömne-sinihelmika, lubika-hirsstarna jt kooslustega. Selliseid looduslikke rohumaid esineb siiski vaid piiratud ulatuses üksikute väikeste alade kaupa. Niiskematel muldadel on ülekaalus kaasikud ja kuuse- lehtpuu segametsad. (Mullateadus 2012) Kui on hästi kuivendatud ja keskmise lõimisega (sl, ls 1, ls2), kuuluvad A agrorühma ehk heade põllutüübiliste haritavate maade hulka (Põllumaade metsastamine 2004). Sel juhul väga produktiivsed ja sobivad kõigile põllukultuuridele (Penu 2006)
Lammimetsad (uhtlammimetsad) on jõgede üleujutusala metsad. Suurem osa on neist ammugi hävitatud (kultuuristatud põldudeks ja heinamaadeks). Eristatakse humala ja pika tarna kasvukohatüüpi. Puurindele on omased sanglepp, saar, künnapuu ja tamm. Alustaimestikus on palju ühist salu- ja lodumetsadega. Soostuvad metsad levivad gleistunud ja gleimuldadel tasasel reljeefil või nõgudes. Eristatakse sõnajala, angervaksa ja sinihelmika kasvukohatüüpi. Üldilmelt on need tüübid üsna erinevad. Puurindes domineerivad sagedamini kased ja sanglepp, harvem kuusk või mänd. Põõsarinne on kuni keskmise tihedusega ja liigirikkas, sagedamini leidub toomingat, pihlakat, magedat sõstart, musta sõstart, paakspuud jt. Sõnajala tüübi rohurindes domineerib naistesõnajalg, kodominantidena leidub laane- ja laiuvat sõnajalga, angervaksa, soo-ohakat, heinputke jt. Angervaksa
pangametsadena (levivad Põhja-Eesti paekalda jalamil). Lammimetsad (uhtlammimetsad) on jõgede üleujutusala metsad. Suurem osa on neist ammugi hävitatud (kultuuristatud põldudeks ja heinamaadeks). Eristatakse humala ja pika tarna kkt. Puurindele on omased sanglepp, saar, künnapuu ja tamm. Alustaimestikus on palju ühist salu- ja lodumetsadega. Soostuvad metsad levivad gleistunud ja gleimuldadel tasasel reljeefil või nõgudes. Eristatakse sõnajala, angervaksa ja sinihelmika kkt. Üldilmelt on need tüübid üsna erinevad. Puurindes domineerivad sagedamini kased ja sanglepp, harvem kuusk või mänd. Põõsarinne on kuni keskmise tihedusega ja liigirikas, sagedamini leidub toomingat, pihlakat, magedat sõstart, musta sõstart, paakspuud jt. Sõnajala tüübi rohurindes domineerib naistesõnajalg, kodominantidena leidub laane- ja laiuvat sõnajalga, angervaksa, soo-ohakat, heinputke jt. Angervaksa
Põhja-Eesti paekaldaj alamil). Lammimetsad (uhtlammimetsad) on jõgede üleujutusala metsad. Suurem osa on neist ammugi hävitatud (kultuuristatud põldudeks ja heinamaadeks). Eristatakse humala ja pikatarna kasvukohatüüpi. Puurindele on omased sanglepp, saar, künnapuu ja tamm. Alustaimestikus on palju ühist salu-ja lodumetsadega. Soostuvad metsad levivad gleistunud ja gleimuldadel tasasel reljeefil või nõgudes. Eristatakse sõnajala, angervaksa ja sinihelmika kasvukohatüüpi. Üldilmelt on need tüübid üsna erinevad. Puurindes domineerivad sagedamini kased ja sanglepp, harvem kuusk või mänd. Põõsarinne on kuni keskmise tihedusega ja liigirikkas, sagedamini leidub toomingat, pihlakat, magedat sõstart, mustasõstart, paakspuud jt. Sõnajalatüübi rohurindes domineerib naistesõnajalg, kodominantidena leidub laane-ja laiuvat sõnajalga, angervaksa, soo-ohakat, heinputkejt. Angervaksa
Liigirikkad madalsood olid iseloomulikud Lääne-, Loode- ja Põhja-Eesti lubjarikastele aladele. Suur osa liigirikkaid madalsoid kui viljaka pinnasega alasid on aastakümnete jooksul kuivendatud põllumaaks. Lubjarikastel madalsoodel kasvab hulk kaitsealuseid, ohustatud taimeliike, nagu püsiksannikas, koldjas selaginell, eesti soojumikas, alpi võipätakas, soohiilakas jt. Sagedamad taimekooslused on: lubika pääsusilma, raudtarna, pruuni sepsika, mätastarna eristarna, sinihelmika, mõõkrohu ning lubika hirsstarna. Liigivaesed madalsood Sootasandikel ja vähese äravooluga nõgudes. Veeseis enamasti püsivalt kõrge. Küllastumata turbaga madalsoomullad. Taimekooslused suhteliselt liigivaesed. Sagedamad taimekooslused: hirsstarna hariliku tarna, niitja tarna sirbiku, sookastiku, ahtalehise villpea, kollase tarna, luhttarna, angervaksa soo-kurereha. Õõtsiksoorohumaad Õõtsik-madalsood. Asuvad kinnikasvanud või kinnikasvavate veekogude ümbruses
Suureneb kõrreliste (kastikud, luht-kastevars) ohtrus. Levik: kõige enam levinud Lääne-Eestis: Pärnumaal, Läänemaal ja Raplamaa lõunaosas. Tähtsamad taimekooslused: osjakuusik 6.2. TARNA KASVUKOHATÜÜP (Tr) Kasvukohatüübi nimi on eksitav, sest veega küllastunud liivmuldadel valitsevad metsa alustaimestikus tarnade asemel hoopis kastikud, luht-kastevars ja sinihelmikas. Jaanus Paali metsatüpoloogias vastab tarna kasvukohatüübile sinihelmika kasvukohatüüp. Reljeef: kunagiste jääjärvede ja merepõhja madalad alad, sageli sooäärsed tasandikud, harvem luidetevahelised nõod; mikroreljeef keskmiselt kuni tugevasti mätlik; tuuleheide tingib kännumätaste tekke, kus kujunevad laanetaimede ja okaspuu- uuenduse kolded. Muld: mulla lähtekivimiks on peeneteralised mitmesuguse tüsedusega veesettelised liivad. Lääne-Eestis on rohkem lubjarikka põhjavee mõjul kujunenud küllastunud
annaabi.ee 
