ROOG kõige vanem paks toit,tambitud odrateradest või hernestega. KÖRT nagu mannasupp LEEM lihtsalt on keedetud midagi,nt:liha=lihaleem,supp on vedelik mille see on erinevaid asju. TAMP oa või herne puder.süüakse käest VORSTID makk,mauk,mõkk,makkar.Vorstipuder topiti seasoolde KASTMED laga,silgusoolvesi,soust,nott KIISEL või KILEhapu juuretis VÕIE valmistati kanepiseemnetest ROKK jahuvedelik SOEÕLU naiste tavanditoit SÕIR kohupiima juust KARASK odrajahu,kartulipudru segu KÄKK tehtud verega,keedeti. HÄDALEIB lisati leivale männikoort,tammetõrusid,põdrasammalt, sõnajalga. LEIVANUKK kasukannikas KIISIK levinud soolakala VINNUTAMINE kala kuivatamine päikse ja tuule käes SOOLATAKSE verd ja rasva LIHA hülgeliha haises,teda tuli kurikaga pehmeks peksta,keeta läbi 3 vee JAHELIHA sült
Eriti maitsev oli kartul, kui seda kasteti kohupiima sisse, mis omakorda rõõsa või hapupiimaga vedelaks tehti. Jõukamates taludes segati paksupiima hulka koort või pandi kartulile võid otsa. Kartulit kasteti veel hapu või rõõsa piima sisse, kuhu maitse järgi oli soola lisatud. Kui oli, söödi kartulite kõrvale ka lihalõike. Kooritud pannikartuleid tehti harva, sest koorimisel läks osa kartulisisust kaduma. Kastmetest kõige tavalisem, lihtsam ja vanim oli silgusoolvesi ja soolane hapupiimakaste. Hapupiimale lisati koort ja sibulat. Kastmeks kasutati ka lihasoolvett. Soolvesi segati jahu, muna või värske ternespiimaga ja kuumutati läbi. Jahuna kasutati odrajahu. Sama kastet on täiustatud rasva või liharaasukeste juurdelisamisega. Väikesed lihatükid keedeti enne pajas pehmeks, siis lasti odrajahu sisse. Lihakastme kõrval püsis visalt silgukaste. Silgud pandi vähese vee, piima ja võiga ning sibulatega pannile, keedeti natuke ja lisati
Eriti maitsev oli kartul, kui seda kasteti kohupiima sisse, mis omakorda rõõsa või hapupiimaga vedelaks tehti. Jõukamates taludes segati paksupiima hulka koort või pandi kartulile võid otsa. Kartulit kasteti veel hapu või rõõsa piima sisse, kuhu maitse järgi oli soola lisatud. Kui oli, söödi kartulite kõrvale ka lihalõike. Kooritud pannikartuleid tehti harva, sest koorimisel läks osa kartulisisust kaduma. Kastmetest kõige tavalisem, lihtsam ja vanim oli silgusoolvesi ja soolane hapupiimakaste. Hapupiimale lisati koort ja sibulat. Kastmeks kasutati ka lihasoolvett. Soolvesi segati jahu, muna või värske ternespiimaga ja kuumutati läbi. Jahuna kasutati odrajahu. Sama kastet on täiustatud rasva või liharaasukeste juurdelisamisega. Väikesed lihatükid keedeti enne pajas pehmeks, siis lasti odrajahu sisse. Lihakastme kõrval püsis visalt silgukaste. Silgud pandi vähese vee, piima ja
Leiva otsast ,,kärsakest" võõrale ei lõigatud Leivaviilu ei tohi ühe käega murda ega kummuli lauale panna Leivapätsi pragunemine tähendas pere lagunemist Sooja leiba ei lõigatud Leiva seest millegi sobimatu leidmisest tuli vaikida Muud taimsed toidud Läätsed Kartulid ja aedviljad Juurviljad: kapsad, naerid, kaalikad Oa ja hernetoidud Kapsaid hapendati; tehti hapukapsasuppi Kanepitoidud Marju söödi kohapeal Seeni kupatati ja soolati Kalatoidud Hoiustati soolatult Soolasilk, silgusoolvesi Soolakala (räim, rääbis, ahven jt) Vinnutati (räim, lest, väiksemaid kalu; haugi, latikat, siiga) Randlased sõid värsket kala iga päev Liha ja veretoidud Liha söödi peamiselt talvel Mardipäevaks hani, kadripäevaks kana Pulmadeks või matusteks mullikas/vasikas/lammas/noor siga/kodulind Päädikutest ja kehvemast lihast suppi Jaheliha Soolati sisse Pekki lisati paljudele toitudele Vinnutamine Pühadeks või pidudeks liha küpsetati Verikäkid Verileib Verivorst
lisandina. 19. saj. levinud kartul võeti küll algul rahva poolt umbusaldusega vastu, muutus aga üsna varsti asendamatuks toiduaineks. Taludes söödi kartuleid küpsetatuna reheahju tuhasel põrandal. Kõrvale võeti soolasilku ja või kasteti kartul silgusoolavette. Kartuleid keedeti koorega, kooritud pannikartuleid tehti harva, sest koorimisel läks osa kartulisisust kaduma. Kastmetest: Kõige tavalisem, lihtsam ja vanim oli silgusoolvesi ja soolane hapupiimakaste. Hapupiimale lisati koort ja sibulat. Kasutati ka lihasoolvett. Soolvesi segati jahu, muna või värske ternespiimaga ja kuumutati läbi. Jahuna kasutati odrajahu. Sama kastet on täiustatud rasva või liharaasukeste juurdelisamisega. Joogiks: · Kali ehk taar. · Taaripätsid tehti kas odra- või rukkilinnastest. · Need kuivatati pruuniks, mistõttu ka taar oli üsna pruun vedelik. · Taarile lisati sageli kadakamarju.
19. sajandil tõid kaasa väiksemaid ja suuremaid näljahädasid. Eriti rasked olid ajad, kui ikaldused kestsid kaks või kolm aastat järjest. Leivapuudust suurendas lisaks ikaldustele ka feodaal- pärisorjusliku süsteemi kriisi süvenemine 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses, kui toimus teravilja saagikuse langus. Talurahva elatustase oli väga madal ning igapäevane toit vilets. Rahvamälestistes on säilinud andmed, et 1800.aasta ümber oli toiduks olnud aganaleib ja silgusoolvesi. Leib oli olnud nii rabe, et söömisel murenes puruks ja tuul kandis laiali. Kõneldi: "Allatuule ei tohi süüa, ajab aganad silma". Aganane leib oli must ja rabe nagu turvas. Ikaldusaastatel ei jätkunud isegi aganaid ja siis lisati leivaviljale sarapuu-urbi, tammetõrusid, sammalt, kanarbikku ja sõnajalgu. Kevadel muutus isegi selline leib haruldaseks. Siis otsiti abi metsaalt- tehti nõgese-, hapuoblika-, naadi- ja ohakasuppi. Leiva kõrvale võeti veega ja rukkijahuga segatud
Kaarli käest, päris näljakopikad olevat. Selle rääkimise peale, hakkas Mihkel uuesti nutma. Kirus, kuidas inimesed on hukka läinud, et hakkavad juba ka kirikuski varastama, ja veel vaese käest. Jaan tähendas, et rikas hoiab oma raha paremini, tal taskud terved. Mihkel kurtis veel edasi, et tal naine voodis haige ja viis näljast last kodus, et tal peremehele, kõik tööpäevad ka pandiks antud. Jaan tähendas, et Mihklil pütis midagi loksub, tema ütles, et seal silgusoolvesi, et kapmees pika nurumise peale oli andnud, ei julgenud Mihkel niisama koju minna, kõik ootavad soolast. Nad kõndisid vaikides kõrvuti edasi. Neist möödusid aegajalt saanid, mille pärast Jaan ja Mihkel kummalegi teepoole hange sisse astuma pidid. Jaani põue kõrvetas igakord, kui mõni uhke ja juhm isand mööda sõitis. Mihklit aga ei häirinud hobusemehed, ega hange põikamised, tema mõtles oma koduste peale, kes Mihklit söögiga koju ootasid. Mihkel jäi äkki seisma, ja
männi- ja kuusekasve, võililleõisi ning maiustasid lepa- ja kasemähiga. Marju söödi ka kohe kohapeal, ainult jõhvikaid jäeti ka talveks. Seeni korjati ja söödi palju. Seened kupatati, pigistati pressi all kuivaks ja soolati sisse. Seda sai süüa leiva kõrvale või lisada supile, pudrule. Lääne-Eestis seeni ei söödud. [] Kalatoidud Kuna kala rikneb kiiresti, siis hoiustati seda soolatult. Soolasilk oli üks tähtsamaid leivakõrvaseid. Silgusoolvesi oli üks tavalisemaid kastmeid. Soolakala (räimi, rääbiseid, ahvenaid jt) söödi tavaliselt otse tünnist võetuna leivakõrvaliseks, piimasupi või kördi kõrvale. Vahel küpsetati soolakalu ning silku vardas või restil sütel. [] Teine säilitamise viis oli vinnutamine kuivatamine väljas päikese ja tuule käes. Enne vinnutamist hoiti neid verisoolas. Vinnutati räime, lesta jt väiksemaid kalu; suurematest haugi, latikat, siiga
Kanepijahule ohtramalt vett lisades saadi kanepipiim. Loodusest korjatud taimed põldohaka võrsed, nõgeselehed, naadilehed, malts jne olid toidus kõrvalisel kohal. Marju söödi tavaliselt küpsemise ajal kohapeal. Ainult jõhvikaid hoiti toorelt talvekski. Ida-, Lõuna- ja Kagu-Eestis korjati ja söödi palju seeni. Kupatati ja pigistati pressi all kuivaks ning soolati sisse. Kalatoidud Toidulaual on olnud kala üsna oluline. Kõige tavalisem hoiuviis oli soolamine. Silgusoolvesi oli ka tavalisemaid kastmeid, kuhu söömisel leiba kasteti. Kalapüügihooajal käidi sisemaal kala vilja vastu vahetamas. Vahel on soolakalu keedetud ning silku vardas või restil süte peal küpsetatud. Teine kalade säilitamise viis oli vinnutamine, s.o kuivatamine väljas päikese ja tuule käes. Enne vinnutamist (räime, lesta, haugi, siia, latikat) seisid kalad lühikest aega verisoolas, mis nõudis vähem soola kui sissesoolamine. Värsket kala sõid randlased püügihooajal
annaabi.ee 
