Lihalammaste kasvatamise perioodil imporditi erinevaid lihalambatõugusid sautdauni (South Down), hämpsiri (Hampshire), oksfordauni (Oxford Down) lambaid ning PõhjaSaksamaalt romni marsi (Romney Marsh) lambaid. Kohalike lihavillalammaste sihikindel aretamine algas 1926. aastal. Eesti tumedapealise lambatõu lähtetõugudeks on eesti maalammas ja sropsiri lihalambatõug. Eesti valgepealise lambatõu lähtetõugudeks on eesti maalammas ja sevioti lihalambatõug. Mõlemad tõud tunnustati põllumajandusministeeriumi poolt 1958. aastal.Esimene Eesti Lammaste Tõuraamat (19311941) avaldati 1942. Tõuraamatus oli 3 jaotust: sropsiri (Shropshire) lambad, sevioti (Cheviot) lambad ja karusnahalambad. Eestis leidus tollal veel parandamata maalambaid, aga kuna neid ei tunnustatud, siis neid tõuraamatusse ei märgitud.Nõukogude Eestis oli eesti tumedapealiste ja valgepealiste lammaste aretustöö edendajaks Eesti Liha
mõjutavad antud näitajat vaid 40 % ulatuses. Villa mahutavuse alusel on Uus Meremaa lambatõud jaotatud 3 erinevasse rühma: 1. Madala villa mahutavusega (17...23 cm3/g) tõud, kuhu kuuluvad pikavillalised leisteri ja linkolnitõugu lambad. 2. Keskmise villa mahutavusega (24...30 cm3/g) on korrideili ja perendeili tõugu lambad. 3. Kõrge villa mahutavusega (30...35 cm3/g) lambatõugude hulka arvatakse tekseli, sevioti ja meriino lambad. Villasäugu määrdunud osa % Villasäugu määrdunud osa osakaal villasäugu üldpikkusest (protsentides) iseloomustab eelkõige pesemata villaku kvaliteeti. Mida väiksem on silmaga nähtav määrdunud osa villasäugu üldpikkusest, seda parem on rasuhigi kvaliteet ning tema kaitsevõime keskkonna tegurite ees (tolm, ultraviolettkiired, uriin). Optimaalne rasu kogus rasuhigis, rasu
ca 35 Nm). Üldiselt suurema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti valgepealine lambatõug, kuid on viimasest mõnevrra madalama viljakuse ja jamedama villaga. Villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu 1,50 talle poeginud ute kohta Tõufarme 2005 27, 2007 24, lambaid 2005 2153 (57%), 2007 3611 (55%) 3. Eesti valgepealine lambatõug, jõudlus, arvukus, lühiajalugu Ajalugu Eesti valgepealise lambatõu teadlikuma aretuse alguseks peetakse 1926.a. kui alustati inglise päritoluga sevioti (ing. k. Cheviot) tõugu lammaste kasutamist eesti maalammaste parandamiseks. Nii toodi 1926.a. 1 sevioti jäär ja 2 utte Rootsist, 1934.a. 72 sevioti Inglismaalt ja 1935.a. 36 sevioti lammast Rootsist (Piirsalu, 2000). Imporditud lammastega paaritati jäärajaamades eesti maalambaid, mille tulemusena saadi valgepealiste lammaste massiiv, keda kutsuti kodanlikus Eestis sevioti lammasteks ja kellest kujundati välja eesti valgepealine lambatõug. Jõudlus, arvukus
kohalikku maalammast. Nii saadi tumedapealiste lammaste populatsioon Eestis, kelle sropsiri ja sropsiri ja eesti maalammaste ristandeid kutsuti kodanlikus Eestis sropsiri lammasteks (Eesti Lammaste Tõuraamat I, 1942). Esimene lammaste tõuraamat Eesti Lammaste Tõuraamat I (1931-1941, avaldati 1942.a., mis oli koostatud Kristjan Jaama poolt Eesti Lammaste Tõuraamatu määruse alusel 3.veebruarist 1938.a. Vastavalt sellele määrusele oli tõuraamatus 3 jaotust: sropsiri lambad, sevioti lambad ja karusnahalambad. Sropsiri A ossa märgiti 141 jäära ja 179 utte, neist välismaalt imporditud 51 jäära ja 46 utte ning B ossa 73 Eestis aretatud jäära ja 161 utte. Sevioti A osa sisaldas andmeid 100 jäära ja 177 ute kohta, 8 sealhulgas välismaalt imporditud 24 jäära ja 50 ute kohta ja B ossa kanti mittetäieliku põlvnemisega segaverd sevioti lambad
isane srapsiri lihalammas. Et parandajad ( lihajõudluse/kvaliteedi parandamine) suffolki tõug- isastõuna kasutusel silmapaistvate lihavormidega oxford down- annab pikemaid lihakehasid, tailiha hulga suurenemine. Saadakse valget peenevillalist lõnga. Suurema kehamassi ning villatoodanguga, kuid samas madalama viljakuse ja jämedama villaga. 3. Eesti valgepealine lambatõug, selle saamine, jõudlus ja parandajad tõud emane: eesti maalammas jai sane sevioti lammas Ev parandajad ( liha jõudlust ja kvaliteeti parandavad) Tekseli lihatõug- lihakehad head Dorseti tõug- kõrge tailiha sisaldus, head emaomadust ( piima palju, hoolitseb tallede eest) Dala tõug- tallede kasvukiirus ( 100p mass kõrge) hea uttede viljakus ( 200% ) 4. Teised Eestis aretatavad lambatõud suffolki tõug, oxforddauni tõug, teksel, dorset , dala 5. Lammaste lihajõudluse hindamine Elusalt:
Tumedapealine lammas on saadud eesti maalamba ristamisest Suurbritanniast pärit lihatõugu sropsiiri tõuga. 1926. 1950. Aastani toodi sropsiiri lambaid Eestisse eesmärgiga saada lihatüübilised lihavillalambad. Tõumärgiks on ET. Eesti valgepealine lambatõug (EV) Heade lihavormidega, valge villaga, suuruselt mõnevõrra kui Eesti tumedapealine lammas. Ta on üldiselt viljakam, kui tumedapealine. Valgepealine lammas on saadud eesti maalammast ristates sevioti lambaga. Ka sevioti tõug on pärit Ühendkuningriikidest. Chevioti mägedest, mis asuvad Inglismaa ja Sotimaa piiril. Eesti maalammas väikese kehamassiga, täiskasvanud uttedel 30-40 kg. Vill ebaühtlik, sarvedega, valge villaga loomade kõrval oli ka pigmenteerunud villaga lambaid. 30- aastatel kutsus Eesti riik kokku komisjoni, kes pidi otsustama mis maalambast saab, kuna kasvatajad ei tahtnud seda lammast kasvatada, sest ta oli nii palju väiksem, halvema liha ja villajõudlusega
400ni. · Ligikaudu sajal neist on praktiline tähtsus. · Eesti seatõugude omavaheline erinevus on aastate viisi varieerunud sõltuvalt sellest, mil määral sel ajaperioodil kasutati importmaterjali. Eesti suur valge tõug Eesti maatõug 82. eesti lambatõud · .Eesti valgepealine - Eesti valgepealise lamba kujundamisel kasutati kohalike valgepealiste maalammaste vältavat ristamist sevioti tõugu jääradega. · Sihipärase aretustöö tulemusena saavutati peagi vajalik arv soovitud tõutunnustega lambaid ja 1958. aastal tunnustati eesti valgepealine tõug. · Eesti valgepealisel lambal on valge poolpeenvill (30 33 m). Pea ja jalad on villavabad ning kaetud valge karvaga. · Uttede kehamass on keskmiselt 6070 kg, jääradel 85 95 kg, villatoodang aastas 2,53,5 kg ning viljakus on keskmiselt 1,6 talle poeginud ute kohta.
Eesti holsteini tõug on saadud kohaliku karja vältaval ristamisel hollandi friisi tõuga. Tänapäeval on põhiliseks aretuskomponendiks holsteini tõug, mis samuti aretatud hollandi friisi tõust. Eesti suur valge seatõug on saadud kohaliku sea vältaval ristamisel inglise suure valge seatõuga. Lambakasvatuses on eesti tumedapealine lambatõug aretatud sropsiri tõu vältaval ristamisel kohaliku maalambaga. Eesti valgepealine lambatõug aga sevioti tõu ja kohaliku maalamba vältaval ristamisel. 66. Uudikristamine Uudikristamise korral saadakse uus tõug kahe või enam tõu ühendamisel. Selle ristamismeetodi korral ei parandata kohalikku tõugu, vaid valitakse kindlad lähtetõud, kelle kasulikke omadusi püütakse kombineerida uuel tõul (nn. sünteesitud tõug). Lihtsa uudikristamise korral saadakse uus tõug kahe tõu ühendamisel. Keeruka uudikristamise korral kasutatakse uue tõu kujundamisel rohkem tõuge
annaabi.ee 
