olema siin all, need on Jumaliku imepärased tööd (Demiurg)! Õigesti saavad kõik asjad mis on ja mis hakkavad üldse olema, tärganud Jumalikust; kõik siinsed asjad mis on saanud sünnitatud Jumalikust ja valatud tema kuju järgi (adaptsioonid). Su Isa, Valgus ja Päike, teie Ema kes kannab teid, seega Kuu, sinu tõelist vaimu (animus, ventus), nagu üsas kantud ning toidetud kasvuks (selle peal)Terral. Kõige Isa on alati Sinu ees (immanentne), kes sepistanud Täiuslikkuse maailma peale! Ehkki Jumaliku jõud manifesteerub Terral arvukalt, Ei! Sinu (Isa) on täielikult (enda) Jumalikus võimsuses kahandamata. (teid käsitakse) Tõsta oma valgus kõrgemale selle maa pealsest! Ülev (Hing) mis lihalikust mateeriast on tõesti kõrgeim õndsus (magus)! (targa) Leidlikuse abil lase sel sündida! Tõesti, terrast ülespoole taevastesse, ning Nendest täiesti alla Terrale ulatudes, Jumalikud jõud mis On,
Sellest ka väljend "Achilleuse kand" – ainus nõrk koht. Lõpuks aga suudeti Achilleus siiski tappa. Pärast Hektori surma oli Achilleusel vähe elada jäänud. Ta jätkas kangelaslikult võitlust, tappes palju troojalasi ja nende liitlasi, sealhulgas ka Memnoni ja amatsoonide kuninganna Penthesileia. Lõpuks aga õnnestus Priamose pojal Parisel haavata Achilleust noolega kanda, mis tõi kaasa Achilleuse surma. Pärast kangelase surma otsustati anda Achilleuse turvistik, mille oli sepistanud Hephaistos, kõige vapramale kreeklasele. Mikkeli kunstimuuseum Joos de Momper II (1564-1636) ring – Talvemaastik. U 1630. Õli puidul. Mulle meeldis see pilt, sest maalitud on kaunist talvist ilma. Eriti meeldib mulle selle pildi juures taevas, sest see on väga ilus. Giovanni Battista Piranesi (1720-1778) - Vaade Herkulese templile Coris Pilt jäi silma, sest tegu oli uhke templiga. Mulle meeldis pildi peal olevad hooned. Tundmatu Prantsuse kunstnik – Torm 18saj
Ühiskond on pidevas arengus, uuendused hõlmavad iga valdkonda nii majanduslikus kui sotsiaalses sfäärides, ent midagi peab olema jäävat, meenutamaks, kust kõik alguse sai. Peab olema pidepunkt, millele kõik meie ümber saaks toetuda, ja selleks sobib kõige paremini kultuur. Ta väärib endasse panustamist nii riigi kui rahva poolt. Teater toob lava ja näitlejate kaudu tänapäeva eesti mineviku, valud, armastused ja võidud, mis on rahvast aastasadade vältel vorminud ja sepistanud. See on üks kultuuri eesmärkidest: mäletada, kust kõik alguse sai. Kunsti kaudu on ajalugu ja pärimus jäädavam: värvide ja mustritega on jäädvustatud hetk, mis suhtleb ka tulevaste põlvedega, isegi siis, kui teatrit enam keegi teha ei taha või ei saa rahapuuduse tõttu. Kui riik ei toeta kultuuri, hakkab see hääbuma. Täielikult ta ei kao, kuni on olemas eesti keel, mis on omaette kultuuri asendamatu osa, ent samas ta ei aita rahvast, ei
kaval ja "võlutark" hädavares. Meie ees on feodaalse kiilustatuse perioodi vürsti erakordselt ere kuju. Svjatoslav - Kiievi vürst Ta heitis Igorile seda ette, et Igor ja Vseslav läksid ilma temata sõjakäikudele au ja kuulsust otsima. Ta süüdistab neid selles, et nad tahtsid temalt röövida Polovetside üle saavutatud võitude kuulsust ja üksnes oma vahel ära jagada nende au. Oleg Gorislavitits - Olgovitide vürtsisoo rajaja Oleg sepistanud oma tülisid mõõgaga ja külvas kõikjale nooli. Tema ajal arenesid sisetülid. Autor annab Olegile iroonilise isanime "Gosilavit", pidades silmas muidugi mitte ta isikliku häda, vaid kogu vene rahva hädasid, mille põhjustasid Olegi tülid. Teiste vürstide puhul märgib autor ära pigem positiivseid kui negatiivseid jooni. Autor toob esile nende kangelastegusid ja kujutab nende vägevust ja kuulsust. Vene vürstide kujudes on leitud autori soov kujutada tugevat riigivõimu.
Torm Lühike ülivõrre, lühike mitmus Maailma kauneimad kirsipuid õitses alleel, kus päikeseloojangu ehavas kumas kaks linna vaeseimat kerjuslast peitust mängis. Neil polnud kodu, emasoojus jäi ammugi kaugeks, kuid koos olid nad vahest õnnelikumad inimolevused, keda jumalad armastusest sepistanud. Õhk kumas nende naerurõkkavaist kilkeist, tuul lasi õrnematel kirsiõitel mängukaaslaste juusteisse langeda see oli lummav õhtu, kuigi lämbevõitu, otsekui enne äikest. Ühe vanima heleroosaõielise kirsipuu all istus bard. Ta oli oma helelokilise pea vastu tüve toetanud ja nautis kuldlooklevaid päikesekiiri. Lastes erksamatel helidel puhata, silitas ta tasasemaid harfikeeli oma väsinud käega. Kuigi välimuselt noor, olid
Jutuke Vikerkaar peale vihmasadu T aaskord koitis hommik ja hallid pilvekamarad sõelusid taeva jahuseks. Mere kallasäärtel ringutav udu libises vaikselt üle suure kivi, mille peal kaks väikest olevust teineteisse klammerdunult viimaseid magusaid unenägusid nägid. Hoolimata külmast voogas kogu nende olekust rahuleitu õndsuse ja muretu lapselikkuse sära nad olid õnnelikud ja seda teadmata olid nad ise oma õnne sepistanud. Esimesena avas silmad tiivuline. Olles näinud kohe enda vastas ikka veel magavat Printsi, valgus ta näole meeliületavat rõõmu ja ta pigistas tugevamini nende käehoidu. Selle peale poiss mõmises arusaadamatult ja pööras teise külje. Elisa tõusis istukile ja vaatas unisele merele, mis talle täna vägagi kaunis ja südamelähedane tundus. Eilne hirm vee hukutava tõmbejõu vastu oli hajunud ja asendunud lootusega, et maailmas on inimesi, keda saab
sellel ega ka järgmistel kohtupäevadel ei ilmuta ta vähimatki kahetsust: Ribbentrop ei tunne end süüdi olevat. Otsekui kivistunult ja hetkekski erutumata laseb ta prokuröri süüdistustel mööda külgi maha libiseda. Näib, et mitte ükski kirjeldus, ükski dokumentega film ei ärata kunagi nii vägevas mehes kaas- või süütunnet. Süüdi milles ometi, küsib Ribbentrop. Totaalses kaotuses? Süü ei lasu temal. Mida sai tema teha, kui kindralid osutusid võimetuks? Kas ta ei sepistanud liitusid, mis tugevdasid Reich'i? Ja mida on temal, diplomaadil, tegemist kuritegudega, milles kohus Hitleri abilisi ikka ja jälle süüdistab? Vae victis, ütleb Ribbetrop, see on võitjate kohus. Viimse hetkeni jääb ta Hitleri tuliseks pooldajaks. Selle eest esitatakse talle arve: 16. oktoobril 1946. öösel kell 1.19 avaneb tema kongi uks ühes Nünbergi gümnaasiumis. Ta on esimene, kes sel hommikul hukatakse. Kahe Ameerika sõduri
Ainuüksi Hektor ei tahtnud põgeneda arglikult ja jäi ootama talle lähenevat Achilleust. Asjata palusid linnusemüürilt Hektorit ta isa ja ema tulla linna ja mitte võidelda Achilleusega. Hektor ei lasknud end kõigutada. Tõsi küll, kui kohutav Achilleus lähenes talle rüü särades üsna ligi, värahtas Hektor, kuid ületanud oma kartuse, astus ta Achilleusele otse vastu. Hektor võitles Achilleusega vaprasti, kuid ta ei suutnud oma odaga läbistada rüüd, mille oli sepistanud Hephaistos. Peale pikka võitlust surmas Achilleus Hektori. Enne surma palus Hektor Achilleust mitte lasta ta laipa teotada. Kuid Achilleus oli halastamatu. Tapnud vaenlase, sidus ta tema laiba oma lahinguvankri külge ja lohistas laagrisse kaasa Hektori isa ja ema ning troojalased vaatasud seda kõike linna müüridelt pealt ja suutmata aidata Hektorit, nutsid kurvalt suure häälega. Kuid Achilleuski ei elanud kaua. Hektori vend Paris surmas Achilleuse, sihtides osava noole
annaabi.ee 
