Võitlus Euraasia vastu jätkub! 2. juuli 1984 Eile oli suur ja oluline päev. Okeaania ja Ida-Aasia ühendasid lõpuks jõud suure vaenlase Euraasia vastu. Plats oli inimestest tulvil. Me surusime end seltsimeestega läbi inimmassi, et jõuda poodiumile lähemale. Õhk oli tulvil ootusärevusest. Kõikjalt majaseintelt jõllitasid meid vaenlaste vastikud lõustad, kuid Suure Venna sõbralik nägu hoidis pimeduse horde tagasi. Lavale astus sinises riietuses seltsimees Partei ridadest, kelle kõlav hääl kuulutas platsile kogunenud inimestele suurtest edusammudest. Ma juubeldasin koos rahvaga ning tundsin suurt, lausa ülevoolavat võidurõõmu. Kui kära oli vaibunud, tegi kõneleja
P vastas lahkelt, et nõustub ja palus I-l kuldvillak väidetavalt Phrixose vaimu rahu tagamiseks tuua. I nõustus ja laskis teatada, et selline mereretk toimub. Mitmed Kr kangelased ja üllad noormehed tulid end appi pakkuma (Herakles, Opheus- musameister, Kastor oma venna Polydeukesega, Achilleuse isa Peleus jpt). Ka Hera aitas- sütitas kõigis kire ja arusaamise, et mahajäämine ja ohtusid vältides konutamine on inetu ja et isegi surma hinnaga on ülevam juua koos seltsimeestega vapruse võrratut eliksiiri. Retk algas ja suured ohud ootasid neid ees, nii mõnedki maksid oma eluga selle võrratu eliksiiri joomise eest. I peatus Lemnose saarel, kus elasid ainult naised. Naised mässu tõstnud ja kõik mehed tapnud peale vana kunni, kelle tütar oli naiste pealik Hypsipyle. Võtsid argonaudid lahkelt vastu ja kostitasid neid ka teemoonaga. Herakles lahkus peagi retkest, sest ta relvakandja Hylas, keda kangelane oli väga armastanud uppus nümfi käeläbi
ta vaevas meid kõiki, ja me andsime järele, alandasime Petrovil ja Jegorovil elukommete hindeid, panime nad istuma ning lõpuks heitsime nii Petrovi kui Jegorovi välja. Tal oli imelik komme käis meie kortereid mööda. Tuleb õpetaja poole, istub ja vaikib ning ikka nagu luurab midagi. Istub sedasi vaikides tunni, teise ja läheb. Seda nimetas ta ,,heade suhete säilitamiseks seltsimeestega" ja oli ilmne, et tal meie pool käimine ja istumine oli raske ning et ta käis ainult sellepärast, et pidas seda oma seltsimehelikuks kohuseks. Meie, õpetajad, kartsime teda. Isegi direktor kartis. Näete nüüd, meie õpetajad on mõtlev rahvas, äärmiselt korralik, kasvanud Turgenevi ja Stsedrini mõju all, ometi see inimene, kes käis alati kalosside ja vihmavarjuga, hoidis oma pihus gümnaasiumi tervelt viisteist aastat! Ja kas ainult gümnaasiumi? Kogu linna
Vaikus Kõik on nagu uus. Oo, uus kirjutusmasin UNDERWOOD. Seda tuleb hoolega hoida. Näh, uus laud. Joob karahvini tühjaks. Jah. Hea vesi. Oleks pidanud juba varem seda jooma. SOLK Kust sa siis nüüd tuled? NIKOLAI Eile oli ju rahvamajas pidu! SOLK Aga nad viisid su ju metsa! NIKOLAI Täis olite või? Filmi vaatasime, tantsisime, kaklesime natuke, naisi rabasime – nagu tavaliselt. Kus te olite siis? KUUL See oli vastlapäeval. Kuidas sa tulema said? NIKOLAI Oh, tore oli, vanade seltsimeestega sain kokku. Rääkisime sõjast, Lenin oli ja uusi mehi oli ka, ma polnudki neid näinud. Pidid varsti meile appi tulema. Aga nad olid veel väga väikesed, aga suure kondiga. Küsisin, kelleks ta tahab saada. Kosmonaudiks! Ise lõi peaga telliskive katki. Kurat, pea valutab, kui selle peale mõtlen. LUMI Kus sa olid? 32 NIKOLAI Seal olin! SOLK Ja tulid lihtsalt tulema? NIKOLAI
puutuda. Hea põhimõtte rakendamine jäi ühekülgseks. Need õnnetused juhtusid ,,parteilisuse" valesti tõlgendamisest. Kui Lenin selle idee välja käis, pidas ta silmas parteid kui organisatsiooni, kõik peavad olema partei häälekandjad. Praktikas hakati seda tõlgendama nii, et ajakirjandus peab kuuluma parteiorganitele, mitte organisatsioonile. See tähendab, et tähtsale kohale tõusid ka parteikontorid, ametiasutused oma tähtsate seltsimeestega. Partei ja tema töötajad olid meie oludes ,,pühad lehmad", keda nõuka ajakirjandus puutuda ei tohtinud. See puudutas ka riigivalitsemissüsteemi kõrgemaid lülisid. See tähendas, et ajakirjandus kaotas ühe väga olulise sfääri. Ajakirjandus lakkas olemast neljas võim. Sellline ajakirjandus, mis allub võimule, ei saa ise võim olla. 1930ndate lõpul ilmus keskkomitee otsus "Ajalehe ,,Za Novõi Sever" toimetajast seltsimees Zadovist"
siis ei ole see sinu asi. Meie teed läevad siitsaadik lahku.» . «Kas sa siis tõsti teda armastad?» karjus sepp. «Jah, armastan. Nü ud mine oma teed ja ara julge enam minu peale mõelda. Ma põgan sind. Kas kuuled? Ma põgan sind . . . Jumalaga, Priidu. Kät sa ei taha anda? Noh, olgu peale. Läme, mu armas rü utel!» Sepa käst kukkus mõ ok maha. Ta jä kui sammas seisma ja vahtis päani silmil, kuidas Goswin Maie oma hobuse selga võtis, sulased oma surnud ja haavatud seltsimeestega niisama tegid ja terve rong aegamö oda puude vahele kadus. Sepa silmist tilkusid pisarad, ilma et ta seda ise teadis. «Nü ud olen ma vaba ja võn sõta minna,» üises ta silmi pükides. Kui silmad jäle selged olid, näi la, et Priidu selili maas oli ja --magas. Kuu paistis selgesti magaja näle, mille kulmud uneski vihaselt kortsu 206 olid tõmatud. Sepp ehmatas ja arvas viirastust näevat: Priidu oli sel silmapilgul täesti Goswin Herike näu!
Nüüd ma enam ei püüdnud vältida juudiküsimuse arutelu. Ei, nüüd ma ise otsisin seda. Ma teadsin nüüd, et juutluse laostavat mõju võib leida igas kultuuri- ja kunstielu vallas ja ikkagi sattusin ma juutidele enam kui kord ootamatult ka seal, kus kõige vähem lootsin neid kohata. Kui ma nägin, et juudid on ka sotsiaaldemokraatide juhid, langes kate mu silmadelt. Siis saabus pikaajalise sisemise võitluse perioodile lõpp. Juba igapäevasel suhtlemisel oma seltsimeestega ehitusel hämmastas mind sageli see kameeleoni- laadsus, millega nad ühes ja samas küsimuses ütlesid välja täiesti erinevaid arvamusi teinekord vaid mõne päeva ja isegi ainult mõne tunni jooksul. Mul oli raske mõista, mil viisil inimesed, kes silm silma vastu seistes ütlevad välja küllaltki arvustavaid seisukohti, kaotavad äkki ootamatult oma veendumused niipea, kui nad sattuvad masside hulka. Sageli ma langesin otse ahastusse. Vahel näis
rahulolematust õhutasid omapoolsete nöögete ja pilgetega, torkides nii-öelda nõeltega üldist pahurat meeleolu. Teiste hulgas oli ka rühm rõõmsaid võrukaelu, kés aknaruudud sisse litsusid ja ise vahvalt aknalaual istet võtsid, kust nad siis aeg-ajalt pilkusid ja pisteid sisse ja välja pildusid, niihästi saali publiku kui ka platsil oleva rahvakogu hulka. Nende pilkavad zestid, kiikav naer ja irvitavad hüüded, mida nad vahetasid oma seltsimeestega 12 ühest saali otsast teise, lasksid mõista, et need noored jüngrid ei jaga allolijate tüdimust ega väsimust ja et nad oma eralõbuks kõike, mis silma puutub, jandiks teevad, mis neil laseb kannatlikult ootamist taluda. «Jumala eest, kas tõesti sina, Joannes Frollo de Molendino?» hüüdis üks neist väikesele valvakajuukselisele, ilusa kavala näoga jõnglasele, kes kapiteeli akantusele oli roninud. «Sul
Seal oli olukord endine: Re saare peremehed, Buckinghami hertsog oma inglastega, jätkasid rünnakuid Saint-Martini kindlusele ja La Pree fordile, kuigi tulemusteta. Sõjategevus La Rochelle'i ümber oli alanud kaks-kolm päeva tagasi fordi parast, mille Angouleme'i hertsog oli lasknud ehitada linna lähistele. 433 Kaardiväelased härra des Essarts'i juhtimisel olid majutatud Minimes'i. Kuid me teame, et unistades musketäride hulka kuulumisest, oli d'Artagnan harva sõbrustanud oma seltsimeestega. Seepärast oli ta üksik ja omaenese mõtete hoolde jäetud. D'Artagnani mõtted ei olnud lõbusad. Kahe Pariisis veedetud aasta jooksul oli ta olnud segatud poliitilistesse intriigidesse. Tema eraasjad -- nii armastuses kui ka karjääriredelil -- ei olnud teinud erilisi edusamme. Kõneldes armastusest, siis ainus naine, keda ta armastas, oli proua Bonacieux. Aga proua Bonacieux kadus jäljetult, ilma et d'Artagnan oleks suutnud avastada, mis temaga juhtus.
annaabi.ee 
