Karusmari ehk euroopa karusmari Ribes uva-crispa Inimeste tähelepanu köitis karusmari juba ammu, sest põõsas kandis ka metsiku vormina küllaltki suuri söödavaid marju. Sihiteadlik karusmarjakasvatus ja koos sellega ka sordiaretus algas 12-13 sajandil Inglismaal. Õige hoo sai karusmarjakasvatus Euroopas 16 sajandil- selleaegsetes Prantsusmaa, Saksamaa, Madalmaade ja Sveitsi ürikutes on sageli tikrite kasvatamisest ja söögiomadustest juttu. Kõige edukamad olid karusmarjakasvatuses inglased, kes 20 sajandi alguseks ületasid tuhande sordi piiri. Uudsed Inglise sordid levisid kiiresti ka teistesse maadesse ja varsti võis rääkida lausa karusmarja kasvatuse buumist, kuni ettevõtmist tabas tugev tagasilöök. Nimelt hakkas 19 sajandil Euroopas levima karusmarja jahukaste, mis
maapealse soovi täidab". Nii saab öelda, et kunstnike kaudu lootsid rahvast mõjutada teisedki inimesed anne on kui vahend oma eesmärkideni jõudmiseks. Eraldi võiks eesti vanemas kirjanduses esile tõsta suhtumise naissoost kunstnikesse. Kuigi 19. sajandi lõpust olid naised kirjandusmaastikul juba täiesti aktsepteeritav nähtus, seda teostes siiski eriti märgata ei ole. Peaaegu kõik kunstnikest tegelased on selleaegsetes töödes mehed ja suurt tähtsust ei oma erandidki. Juba eelnimetatud jutustuses ,,Issanda kiituseks" ühineb Kodara Miina kiriku laulukooriga. Lauljate hulgas on teisigi tüdrukuid, aga ikka tekitab noormeeste ja tütarlaste sagedane koosviibimine külainimestes kahtlust. Sellegipoolest ei leidu neid, kes keelaksid kooris osaleda poistel: ikka kardetakse tüdrukute pärast. Oma sümbollikkus võiks olla loo lõpul, kus kujutatakse Miina sügavat allakäiku. On ju
Nikolai Triigi looming langeb ühiskondliku arengu vastuoluderikkasse ja murrangulisse ajajärku eelmise sajandi esimestel aastakümnetel Eestis. Ta oli küpse kunstnikuna tunnistajaks Esimesele maailmasõjale ja sellele järgnenud revolutsiooni uuele tõusuhoole. Prantsuse kunsti mõjutuste kõrval etendas Triigi kunstnikuande väljakujunemisel olulist osa ka põhjamaade, esmajoones soome ja norra kunst. Eriti märgatav on põhjamaade kunsti otsene mõju Triigi selleaegsetes maastikes. Näitena võib tuua ,,Dekoratiivse Norra maastiku". Oma romantilise, kohati isegi müstikasse kalduva loodustunnetusega ning maastikuelementide ornamentaalse stiliseerimisega lähenevad tema tööd suurel määral norra kunstniku E. Munch'i loomingule. Stiliseeriv laad jääb püsima ka Triigi järgnevatel aastatel loodud maastikes, mille hulgast eriti väärib esiletõstmist 1913. a. loodud ,,Soome maastik". Triigi loodustunnetus on muutunud selgemaks ja
Varaseimad dateeritud joonistused pärinevad 1914.aastast ja on veel kaunis lapselikud. Ent igatahes osutus poisi kunstinärv tugevamaks vanemate lootusest temast mõisavalitsejat või kantseleiametnikku koolitada. 1915. aasta sügisel sai temast Tallinna Kunstitööstuskooli 2 õpilane. Viiralti õpingud Kunstitööstuskoolis langevad selle algusaastatesse, mil õppekorraldus oli veel kujunemisjärgus ning õppetöö tuntavalt häiritud sõja- ja revolutsioonisündmustest. Viiralti selleaegsetes kompsitsiooniharjutustes kohtame rohkesti niihästi juugendi kui ka rahvusrmantismi käibemotiive ja sümboleid, ent üllatavalt varakult, juba 1917.-1918. aasta töis võib täheldada noore kunstniku ülekasvamist naiivsümbolismist ja naiivrahvuslikkusest, mis avaldub iroonilises suhtumises ainesse, pisitasa tugevnevas kallakus groteski. Juugendlikkus kaob Viiralti töödest tema sattumisel ,,Pallase" kunstikooli ekspressionismivaimulisse atmosfääri 1919.aastal
Sajandi lõpul tõusis tähtsamiaks ajaleheks ,,Postimees" K.A.Hermanni eestvedamisel, kes püsis läbi venestusaja kindlalt rahvusmeelsel liinil, olles venestusideoloogia vastaseks. Eesti ajakirjanduse üldine sisu oli ärkamisajal ja venestusperioodil ühesugune. Tsensuur ja poliitilised piirangud tõkestasid mitmete oluliste teemade käsitlemist, nagu näiteks sisepoliitiliselt õrnad rahvusliku kultuuri ja baltisaksa kiriku ning sotsiaalsed probleemid. Selleaegsetes lehtedes oli rahvuslikul kultuuril suur osaseltsielu ja koolide ning üldise hariduse käsitlemisel. Lehtedes ilmus ka palju algupärast ilukirjandust. Nüüd kui Eesti Kirjameeste Selts oli suletud, kandis rahvuskirjanduse propageerimise, tutvustamise ja väljaandmise osa just ajakirjandus. Kuna ajalehed olid ka väga populaarsed, nende tiraaz oli tavaliselt väga suur, siis kindlustati ka ilukirjanduse laialdane levik. Eriti oluliseks tuleb
U 5000 eKr kestis kuni u 1800 eKr. Keraamika esimese leiukoha järgi seostatakse neoliitikumi varaseimat järku Narva kultuuriga. Kasutusele võeti uus savinõude tüüp, mida nimetatakse kammijäljendeid meenutava U 4000 eKr ornamendi järgi tüüpiliseks kammkeraamikaks. Asulad, näiteks Valma, Akali, Kullamäe ja Narva, rajati endiselt veekogu lähedusse. U 3900–3500 Eesti soode selleaegsetes kihtides leidub kultuurtaimede õietolmu (oder, nisu, kaer), eKr mis viitab võimalusele, et teatud määral tegeldi siin juba maaviljelusega. Eestis hakkas levima nöörkeraamika kultuur, mis tõi kaasa uut tüüpi muistised, U 3000 eKr esemed ja kombestiku. Kõige iseloomulikumad on nöörijäljenditega ilustatud savinõud ja vene ehk paati meenutavad silmaaukudega kivikirved (nn venekirved).
266 rale Risbiterile läheb. Kuidas tahab ta ennast nüüdsel kardetaval ajal sarnase kõikuva pilliroo najale toetada! Imelik! -- -Aga mis minul sellega asja? Seisuse ja kõrkuse poolest on nad teineteise väärilised. Elagu õnnelikult või õnnetult, minul on see ükspuhas.» Selle karmi mõttega jäi Gabriel rahulikult magama. Umbes kaks tundi võis ta maganud olla, kui vali kära ja püssipaugud teda unest äratasid. Esiotsa arvas ta pulmalisi isekeskis tülitsevat, nagu seda selleaegsetes pulmades sagedasti juhtus, märkas aga varsti, et kära mitte mõisast, vaid laagri-platsilt tõusis. Mõisa akende taga olid tuled kustunud, seal valitses täieline vaikus. Laagriplats oli aiast mõisahoone läbi lahutatud, sellepärast ei võinud Gabriel näha, mis seal sündis. Ta tõusis üles ja kuulatas. Kära kasvas ühtepuhku suuremaks, püssipaukude vahel oli nüüd ka raua kõlinat selgesti kuulda. Korraga tungis vali hädakisa Gabrieli kõrvu: «Põgenege, põgenege
annaabi.ee 
