Ta nõustub, et inimesed olid minevikus kahtlemata usklikud, sest nad elasid religioosses ühiskonnas, kuid ei arva, et tänapäeva inimesed seda vähem on. R. Stark toob näiteks Islandi, kus vaid 2% elanikkonnast käib iga nädal kirikus, kuid subjektiivse religioossuse näitajad on kõrged. Koguni 40% islandlastest usub reinkarnatsiooni, 81% surmajärgset elu ja 88% usub, et inimesel on hing. Ainult 2% neist on ateistid. R. Starki meelest pole see sekulariseerunud ühiskond, nagu tahetakse väita. Muidugi möönab ta, et kunagi usuliselt ainuvõimas kirik on kaotanud oma mõju ühiskonnas, kuid arvab, et tegemist pole siiski sekulariseerumise, s.t. usu vähenemise, vaid religioosse muutusega, kus ühed ususeluvormid asenduvad teistega. Tema mõtteid toetavad William H. Swatos ja Kevin J. Christiano, kes väidavad niisamuti, et religioon ei kao, sest eksistentsiaalsed küsimused püsivad ning mõistuspäraselt neid lahendada pole võimalik
elanikkonna hulka, seda nii Venemaa-päritolust kui ka määratle- mata staatusest tingitult. Samas viitab nimetatud asjaolu ka sellele, et praegune Eesti juutkond ei ole sisemiselt monoliitne. Enamikule vastandavad end põlised Eesti juudid, kes olid viidud Venemaale vangi- ja töölaagritesse või sõja algul lihtsalt eva- kueeritud, ja nende järeltulijad. Suurel määral tänu oma kultuurautonoomiale Eestis 1926-1940 on nad end kogu aeg identifitseerinud juudina. Et nad olid võrdlemisi sekulariseerunud ja elasid keskkonnas, mis erines radikaalselt Ida-Euroopa juutide tüüpilistest elutingimustest, kogesid nad midagi rahvusliku ärkamise taolist just kultuurautonoomia perioodil. Eestis ei ole juudid elanud isolatsioonis. Väikese vähemusrühma puhul on ükskeelsus mõeldamatu ning juudid on peale jidisi osanud veel eesti, saksa, vene ja sageli ka klassikalist või uusheebrea keelt. Pärast Teist maailmasõda, kui kultuurautonoomia oli likvideeritud ja juudi hariduse saamine
Judaism Iisraelis Iseseisvusdeklaratsiooniga on Iisraelis kindlustatud usuvabadus; judaism on riigiusundi seisundis. Religioonil on riigi poliitilises ja ühiskondlikus elus märgatav koht. Valitsus kontrollib rangelt määruse täitmist, mis keelab sabati ajal töö tegemise ja reisimise, näiteks ei liigu sel ajal riiklik transport. Kõiki sünni, abielu ja surmaga seotud küsimusi käsitlevad religioossed asutused, rabinaadid. Pidevaid sisekonflikte põhjustavad sekulariseerunud elanikkonna ja religioosset ülemvõimu omavate rabide lahknevad seisukohad. Konfliktide puhul on paljude iisraellaste meelest küsimus selles, kas elatakse teokraatlikus (jumalavalitsusega) või demokraatlikus riigis. Juutlus on elulaad. Judaismi au ja uhkus seisab selles, et see on silmatorkavalt ratsionaalne religioon, mis koondab oma tähelepanu sellele reaalsele maailmale, kus me peame elama. Haridus on juutidel alati olnud religioosne kohustus.
Pastoralism ka põllumajanduse tagajärg Unilineaarne areng Küttimine - Korilus – Pastoralism – Põllundus Paralleelne areng Pastoralism Raipesöömine Küttimine-korilus Põllundus Üleminekute mittekäsitlemine Hinnangulisus – etnotsentristlik, läänekeskne hinnang maailma erinevatele kultuuridele. Dihhotoomiad Moodsad, arenenud ühiskonnad Traditsioonilised, arenemata maad Sekulariseerunud Ebausklikud, liigusklikud Kasumile orienteeritud Võimetud kasumit arvestama Ratsionaalne majandusareng Irratsionaalsus Rikkad Vaesed Urbaniseerunud Ruraalsed Individualism Kollektivism Kihistunud omandatatud staatuse järgi
Saksamaast, Taani-Norra, Rootsi (koos Soomega), Baltikum, Inglismaa, Šotimaa, Põhja- Madalmaad, Austria pärusmaad, suurem osa Šveitsist ja Transilvaaniast. Tugevasti olid reformatsioon mõjutanud ka Prantsusmaad, Ungarit ja Poolat. Sekulariseerimise tulemusena loodud protestantlikud hertsogiriigid Läänemere ruumis. Saksa ordust moodusub Breisimaa hertsogkong- esimene luterlik riik Euroopas. Kuramma hertsogkong- sekulariseerunud luterlik hertsogkond Anabaptistid ja Münsteri kommuun. Kolme protestantliku põhivoolu – luterlus, kalvinism, anglikaani kirik – kõrvale kujunes hulgaliselt kõikvõimalikke teisi usuvoole. Ühe sellise liikumise moodustasid täiskasvanute teistkordse ristimise nõudlejad (anabaptistid, taasristijad). Nende teenistused piirdusid piiblilugemise ja armulauaga. Nad keeldusid relvakandmisest ja avalikest ametitest. Linn kuulutati Uueks Jeruusalemmaks
kunsti, said ise domineerivaks; selline konkurents ja võimuvõitlus, kes suudab oma väärtuseid maksma panna, on siis kunstiline väga omane. Selline võimuvõitlus avaldub paljudes valdkondades. Kristluse-kriitika lähtekoht: lk 10 Kriitika fookus pole kitsas. Kritiseerib seda kui mentaliteedi või väärtushinnanguid. Väärtushierarhia, mida kristlus kehastab. 19saj ta jääb ikkagi kristlikuks, need väärtused, mis domineerivad, on sekulariseerunud, aga kristlikud väärtused. Kunstniku vaatepunktist: pidurdavad loomingulisust, eneseteostust. Luuakse uus maailm – kunst. Ta ei saa küsida, et äkki keegi solvub? Siis ei saaks midagi uut luua, sest keegi võib solvuda. Decadence – mandumine. Tema väärtussüsteemis mandumine tähendab – loomingulisusest loobumist või võimutahte piiramist. Kui nad oma loomet ei täida, siis manduvad. Tuleb luua, et olla loominguline, kui seda ei tehta, siis nad manduvad.
noores eas Liivimaale tulnud, Saksa Ordusse astunud ja seal karjääri teinud, 1484 valiti ordumeistriks, püsis ametis kuni oma surmani 1535. Teda on esile toodud mitmete asjaolude tõttu: pidas sõda Venemaaga, mille edukuses ühemõttelist vastust anda ei saa; tema ajal leidis Liivimaal aset reformatsiooniideede sissetung. Linnades kehtestati reformeeritud kirikureform; kolmandaks väga suurtest sisemistest vastuoludest Liivimaa pääses. Veel küsimus sellest, miks Plettenberg ei sekulariseerunud Saksa Ordu nagu seda tehti Preisimaa eeskujul, sest ka Liivimaa poliitiline süsteem nõudis reformimist. Saksa Ordu Preisimaal ja Liivimaal olid sisemiselt ikka väga erinevad - kui Preisimaal oli kujunenud selge hierarhia, siis Liivimaal oli püsima jäänud kollektiivne juhtimine, kohustus ja vajadus arvestada teiste ordu ametnikutega, sama lihtsalt kui Preisimaal ei oleks Liivimaal ordu sekulariseerimine kõne alla tulnud. Kui
annaabi.ee 
