Vili Eliise Jõgi Stiven Knõsev Vili Vilion, vaid õistaimedele omane organ, mis sisaldab seemeneid. Ülesandeks on seemnete kaitsmine. Sigimik koos selles arenevate seemnetega moodustab vilja Vilja teke Vilimoodustub emaka sigimikuosast pärast seemnealgmete viljastumist. Seemnealgmetest kujunevad seemned ja emakast saab viljakest. Kuivviljad Vilju jaotatakse veesisalduse järgi Kuivviljadel veesisaldus valmides väheneb. Pilt nr 1. Kuivviljad Lihakviljad Lihakviljadel veesisaldus valmides suureneb. Lihakviljad on näiteks õunapuu vili, tomati mari jne. Pilt nr 2. Lihakviljad. Avaviljad ja sulgviljad. Kuivviljad jagatakse omakorda avaviljadeks ja sulgviljadeks.
rakke, väikesed, plasmarikkad, suure tuumaga, vakuoolid on pisikesed või puuduvad. Püsikoed ei ole intensiivse paljunemisvõimega, tekitavad ainult sama koe rakke, suured, plasmavaesed, väikese tuumaga, suur vakuool. 29. Millest kujuneb sammasjuurestik? Kellel esineb? Peajuurest ja väikestest lisajuurtest. Rohttaimed, puud, põõsad. 30. Millistest õieosadest kujunevad viljad? Mis on rüüsvili? See moodustub enamasti emaka sigimikuosast pärast seemnealgmete viljastumist. Rüüsvili on vili, mille tekkimisest on osa võtnud lisaks sigimikule ka teised õieosad, kõige sagedamine õiepõhi. Nt punase sõstra viljad. 31. Millistest õieosadest on moodustunud maasika vili? Maasika vili on lihakas koguvili, mis moodustub õiepõhjast ja mille pinnal asetsevad seemnised.
Õistaimed e. Katteseemnetaimed *kõige liigi-ja vormirikkam hõimkond. *Kasvavad hästi suhteliselt kuiv kliima ja intensiivse päikesekiirguse käes Mis eristab õistaimi teistest taimedest? V: Neil on palju täiuslikum foto-ja termoperidism, intensiivsem ainevahetus ja lühike arenemistsükkel. Täiuslikumad juhtsooned, ÕIE esinemine, VILI Õis Õis areneb õiepungas, õie osad on homoloogsed lehtedega. Pärast seemnealgmete viljastumist areneb õie sigimikuotsast vili. Õistamiede hõimkond jaotatakse kahte klassi: ühe-ja kaheidulehelised. *kaheidulehelised - Idus kaks idulehte - idujuur areneb peajuureks, kujuneb sammasjuurestik - lehed sulg või sõrmroodsed - õied neljatised või viietised - korvõielised, roosõielised, liblikõielised, tulikalised Näited:Angervaks, kanarbik, kassiristik, kassitapp, kollane mesikas, kollane ülane, naat, kortsleht, palderjan, pääsusilm *Üheidulised
Tuumrühmale on iseloomulik 5-tine õieehitus, mis on ülejäänud õistaimede seas harvaesinev. Tuumrühm sisaldab fülogeneetiliselt basaalset seltsi Gunnerales gunneralaadsed sõsarrühm teiste suhtes. Selts Caryophyllales nelgilaadsed Sünapomorfsed tunnused: Tärkliserikas endosperm (3n) või perisperm (2n) Betaiinid antotsüaanide asemel. Sigimik on sageli ühepesaline. Tavaline on keskne (aksillaarne) või basaalne (põhjale) seemnealgmete platsentatsioon sigimikus. Olulisemad sugukonnad on: nelgilised (Caryophyllaceae), rebasheinalised (Amaranthaceae), kaktuselised (Cactaceae) ning kirburohulised ehk tatralised (Polygonaceae). Sug. Amarantaceae rebasheinalised o Chenopodium quinoa kinoa (tsiili hanemalts) o Beta vulgaris harilik peet Punane pigment betaiin o Spinacea oleracea aedspinat o Atriplex patula h. malts
Rohtseid vorme ei esine. Harunemine on külgmine, võsude kasv monopodiaalne. Tüvel esineb teiskasv. Trahheesid enamikul liikidel ei ole, puit koosneb ainult trahheiididest. Sõletorud on ilma saaterakkudeta. Lehed on ühtedel liikidel suured, jagunenud, sarnanevad sõnajalgade lehtedega; teistel väikesed, terved, soomusjad või nõeljad (okkad). Paljasseemnetaimeded on, väheste eranditega, igihaljad taimed. Peajuur ja külgjuured on mükoriisaga. Üks kõige tähtsamaist tunnustest on seemnealgmete esinemine. Seemnealge kujutab endast megasporngiumit, mis on ümbritsetud erilise kaitsekesta, integumendiaga. Seemnealgmed paiknevad katmatult megasporofüllidel, pärast viljastumist tekivad neist seemned. Seemnete tekkimine andis paljasseemnetaimedele suured eelised eostaimede ees ja võimaldas neil saavutada maismaal valitseva seisundi. Paljasseemnetaimede elutsüklit vaatame hariliku männi näitel. Sporofüüt on kuni 50m kõrgune puu, mis elab kuni 400 aastaseks. Harunemine on külgmine
enne sigimiku keskkohta, näiteks magunal (Papaver sp.). Seda osa sigimikust, millele kinnituvad seemnealgmed, nimetatakse platsentaks (placenta). Igal viljalehel on kaks platsentat. Johtuvalt seemnealgmete kinnitumiskoha asendist ehk platsentatsioonist (placentatio), eristatakse apokarpses sigimikus marginaalset platsentatsiooni, kui seemnealgmed kinnituvad viljalehe servadele, ning laminaalset platsentatsiooni, kui seemnealgmed kinnituvad viljalehe keskele. Viimast peetakse primitiivsemaks.
teistuuma, millest tekib enrosperm. Emakad on emassugurakke moodustavad lehed, need moodustavad viljalehed e megasporofüllid. Emakas koosneb sigimikust, kus paiknevad seemnealgmed, emakakaelast ja emakasuudmest. Sigimik on viljastamise järel kõige olulisem vilja moodustaja, kuid selles võivad osaleda ka teised õie osad. (kile joonisega sigimiku siseehitusest, võimalusel mõned suured sigimikud seemnealgmete silmaga vaatlemiseks- kõrvits, tulp) Viljalehel areneb seemnealgmes nutshell (=megasporangium). Lootekotis paiknevad munarakk ja teistuum, milled viljastamise järel areneb seeme. Ühel viljalehel võib paikneda (1)2 kuni palju seemnealgmeid ühe munarakuga. Lisaks neile õie anatoomilistele osadele on paljudes õites veel 1 füsioloogiline osa – nektaarium. Seal tekib magus mahl tolmeldajate ligimeelitamiseks, millest mesilased toodavad mett.
Rohtseid vorme ei esine. Harunemine on külgmine, võsude kasv monopodiaalne. Tüvel esineb teiskasv. Trahheesid enamikul liikidel ei ole, puit koosneb ainult trahheiididest. Sõletorud on ilma saaterakkudeta. Lehed on ühtedel liikidel suured, jagunenud, sarnanevad sõnajalgade lehtedega; teistel väikesed, terved, soomusjad või nõeljad (okkad). Paljasseemnetaimeded on, väheste eranditega, igihaljad taimed. Peajuur ja külgjuured on mükoriisaga. Üks kõige tähtsamaist tunnustest on seemnealgmete esinemine. Seemnealge kujutab endast megasporngiumit, mis on ümbritsetud erilise kaitsekesta, integumendiaga. Seemnealgmed paiknevad katmatult megasporofüllidel, pärast viljastumist tekivad neist seemned. Seemnete tekkimine andis paljasseemnetaimedele suured eelised eostaimede ees ja võimaldas neil saavutada maismaal valitseva seisundi. Paljasseemnetaimede elutsüklit vaatame hariliku männi näitel. Sporofüüt on kuni 50m kõrgune puu, mis elab kuni 400 aastaseks. Harunemine on külgmine
* Ehitus: Sporofüüdid on enamasti puud, harvem põõsad ja liaanid. Rohtseid vorme ei esine. Tüvel esineb teiskasv. Traheesid enamikul liikidel pole, puit koosneb ainelt trahheiididest. Sõeltorud on ilma saatarakkudeta. Lehed on ühtedel liikidel suured, jagunenud, sarnanevad sõnajalgade lehtedega; teistel väikesed, terved, soomusjad või nõeljad (okkad). Paljasseemnetaimed on, väheste eranditega, igihaljad taimed. Peajuur ja külgjuur on mükroriisaga. Üks kõige tähtsam tunnus on seemnealgmete esinemine. Seemnealge kujtab endast megasporangiumit, mis on ümbritsetud erilise kaitsekesta, inegumendiga. Seemnealgmed paiknevad katmatult megasporofüütidel, pärast viljastamist tekivad neist seemned. Seemnete tekkimine andis paljasseemnetaimedele suured eelised eostaimede ees ja võimaldas neil saavutada maismaal valitseva seisundi. (Botaanika, lk 244) * Käbid on ühesugulised. Viljastumine toimub peaaegu eranditult tuule abil.
annaabi.ee 
