eripäradega. Kergendavateks iseärasusteks on: mesilaspere kiire areng, mesilasema arenemise lühike aeg, ühelt väärtuslikult mesilasemalt võib saada väga palju tütaremasid ja partenogeenne paljunemine – viljastamata munadest arenenud isasisendid (lesed) kannavad ainult mesilasema pärilikke omadusi. Suurimaks probleemiks on aga see, et mesilasema paarumist ei saa kontrollida. Mingil määral saab seda suunata puhaspaarumisalade ja mesilasema seemendamisega. Tõumesilaks nimetatakse mesilat mis osaleb Eesti Mesilaste Tõuaretajate Seltsi poolt koostatud aretusprogrammis, omab puhaspaarumisala või tegeleb mesilasemade seemendamisega ning omab vähemalt 100 mesilaspere. Aretustoetuste hulka kuuluvad need tõumesilate mesilaspered, kes osalevad Eesti Mesilaste Tõuaretajate Seltsi poolt koostatud aretusprogrammis, lepingu alusel. Siia hulka kuuluvad emapered, lesepered ja kontrollpered (tütarpered). Aretustoetust taotlev mesila peab olema
Et vältida noorveiste juhuslikke paaritusi, tuleb lehmikud pullikutest eraldada umbes poole aasta vanuselt ja pidada neid eraldi sulgudes. Liiga noores eas tiinestatud lehmikute kasv jääb kängu ja järglased on sageli elujõuetud. Paaritada võib noorloomi siis, kui nad on saavutanud teatava arengu. Seepärast ei sõltu esmakordse seemenduse iga niivõrd vanusest kuivõrd kehamassist. Mullikate esmakordse seemendamisega ei tohi ka hiljaks jääda, sest majanduslikult ei ole see kasulik. Põhjuseks on asjaolu, et aretuseks jäetavad noorloomade (kellelt loodetakse saada järglasi) üleskasvatamine sünnist esmaspoegimiseni on seotud ainult kulutustega. Mullikate optimaalne esmakordse seemendamise vanus eesti veisetõugudel on 15...18 kuud. Optimaalne kehamass seemendusealistel mullikatel peaks moodustama vähemalt 65% täiskasvanud lehma kehamassist.
Siis ei ole õige noorl. veel seemendada, organism pole oma arengus järglase saamiseks valmis. Et vältida juhuslikke paaritusi, tuleb lehmikud pullikutest eraldada umbes poole aasta vanuselt. Liiga noores eas tiinestatud lehmikute kasv jääb kängu ja järglased on sageli elujõuetud. Paaritada võib noorloomi, kui nad on saavutanud teatava arengu. Seepärast ei sõltu esmakordse seemenduse iga niivõrd vanusest kuivõrd kehamassist. Mullikate esmakordse seemendamisega ei tohi ka hiljaks jääda, sest aretuseks jäetavad noorloomade (kellelt loodetakse saada järglasi) üleskasvatamine sünnist esmaspoegimiseni on seotud ainult kulutustega. oluline, et mullikad saavutaksid seemenduseks nõutava kehamassi võimalikult lühikese perioodi jooksul, mis võimaldab neid tiinestada võimalikult noores eas. Mullikate optimaalne ESMAKORDSE SEEM.VANUS eesti veisetõugudel peaks olema 15...18 kuud.
keharakust kloonitud imetaja Sperma sügavkülmutuse tehnoloogilise lahenduse pakkusid 1964 Trento maailmakongressil jaapanlased Nakase ja Nishikava graanulimeetodi ja prantslased Robert Cassau juhtimisel kõrremeetodi. Mõlemad meetodid on kasutusel ka tänapäeval. Kunstliku seemenduse ja sperma sügavkülmutuse rakendamine on XX sajandi suurim võit tõuaretuse praktikas. 3. aretusõpetuse areng eestis Edgar Keevallik (1908...1985) alustas veiste kunstliku seemendamisega Kuusiku katsejaamas 1938.1950ndate aastate algul Eestis rakendati kunstlikku seemendust ulatuslikumalt hobusekasvatuses, vähemal määral ka veisekasvatuses. Praktilise lahenduse sai kunstlik seemendus, kui 1956...1960 asutati Eestis 9 kunstlikku seemenduse jaama. Ilmar Müürsepp (1931) esimene ET-vasikas sündis 1984;in vitro viljastatud munarakust sündis esimene vasikas (1998). 4. aretusõpetuse teoreetiline põhjendus
a. ning alustas 1964 piimaveiste jõudlusandmete töötlemist elektronarvutil. Põllumajandusdoktor, professor Elmar Liik (1895...1975) rajas Tartu Ülikooli juurde väikelooma- ja linnukasvatuse katsejaama 1937.a. Tema uurimistöö haaras seakasvatust ja lambavilla kvaliteeti. Põllumajandusdoktor Vambola Laanmäe (1916) asutas sigade kontrollnuuma katsejaama Kehtnasse 1958 ja täiendas tõusigade hindamise metoodikat. Edgar Keevallik (1908...1985) alustas veiste kunstliku seemendamisega Kuusiku katsejaamas 1938.a. ja oli 1941...1971 Vändra (praeguse nimega Piistaoja) veisekasvatuse katsejaama direktor, kus kujundas eesti mustakirju parima tõukarja. Põllumajandusdoktor, professor Rein Teinberg (1935...1995) alustas piimavalgu sisalduse uurimist ja lülitamist jõudluskontrolli programmi. On populatsioonigeneetika põhimõtete rakendajaks põllumajandusloomade aretuses. Alustas geneetika õpetamist üliõpilastele ja koostas 2 geneetika õpikut.
arengus järglase saamiseks valmis. Et vältida noorveiste juhuslikke paaritusi, tuleb lehmikud pullikutest eraldada umbes poole aasta vanuselt ja pidada neid eraldi sulgudes. Liiga noores eas tiinestatud lehmikute kasv jääb kängu ja järglased on sageli elujõuetud. Paaritada võib noorloomi siis, kui nad on saavutanud teatava arengu. Seepärast ei sõltu esmakordse seemenduse iga niivõrd vanusest kuivõrd kehamassist. Mullikate esmakordse seemendamisega ei tohi ka hiljaks jääda, sest majanduslikult ei ole see kasulik. Põhjuseks on asjaolu, et aretuseks jäetavad noorloomade (kellelt loodetakse saada järglasi) üleskasvatamine sünnist esmaspoegimiseni on seotud ainult kulutustega. Kõik üleskasvatamiskulud peab loom katma täiskasvanuperioodil piima - ja/või lihatoodangu kaudu. Seepärast on oluline, et mullikad saavutaksid seemenduseks nõutava kehamassi võimalikult
tõuse enam voodist. Peremees ei olnud kunagi mõelnud sellele et ta naisne võiks surra või ta jõud lõppeda lapsi kandes ja hommikust õhtuni ja pooled ööd rasket tööd tehes. Krõõt ütles Andresele et poiss võttis talt hinge. Oma naise tervise ja elu nimel oleks mees loobunud oma pojast ja olnud nõus sellega et tal ainult tütred sünnivad kuid sinna polnud enam midagi parata ja teha. Ta palus mitu korda jumalat ja kordas tõotusi- selle pärast ei jõudnud ta ka seemendamisega valmis. Viimased sõnad mis naine mehele ütles olid et ta ei võtaks endale kurja naist.... lastele emaks. Peale seda kutsus ta Mari ning vaatas talle ainiti otsa ega ei öelnud midagi- Mari mäletas hästi mis Krõõt talle enne öelnud oli (talle oleks meeldinud kui Marist saaks tema lastele uus ema ja Andresele naine). Krõõt hakkas midagi ütlema kuid sõnad ei tulnud tal suust- ta suri, hoides Marilt käest kinni. Tagapere perenaine tuli ka vaatama mis toimub, sest pikka aega ei
ta naine ei tõuse enam voodist. Peremees ei olnud kunagi mõelnud sellele et ta naisne võiks surra või ta jõud lõppeda lapsi kandes ja hommikust õhtuni ja pooled ööd rasket tööd tehes. Krõõt ütles Andresele et poiss võttis talt hinge. Oma naise tervise ja elu nimel oleks mees loobunud oma pojast ja olnud nõus sellega et tal ainult tütred sünnivad kuid sinna polnud enam midagi parata ja teha. Ta palus mitu korda jumalat ja kordas tõotusi- selle pärast ei jõudnud ta ka seemendamisega valmis. Viimased sõnad mis naine mehele ütles olid et ta ei võtaks endale kurja naist.... lastele emaks. Peale seda kutsus ta Mari ning vaatas talle ainiti otsa ega ei öelnud midagi- Mari mäletas hästi mis Krõõt talle enne öelnud oli (talle oleks meeldinud kui Marist saaks tema lastele uus ema ja Andresele naine). Krõõt hakkas midagi ütlema kuid sõnad ei tulnud tal suust- ta suri, hoides Marilt käest kinni.
Siis ei ole õige noorl. veel seemendada, organism pole oma arengus järglase saamiseks valmis. Et vältida juhuslikke paaritusi, tuleb lehmikud pullikutest eraldada umbes poole aasta vanuselt. Liiga noores eas tiinestatud lehmikute kasv jääb kängu ja järglased on sageli elujõuetud. Paaritada võib noorloomi, kui nad on saavutanud teatava arengu. Seepärast ei sõltu esmakordse seemenduse iga niivõrd vanusest kuivõrd kehamassist. Mullikate esmakordse seemendamisega ei tohi ka hiljaks jääda, sest aretuseks jäetavad noorloomade (kellelt loodetakse saada järglasi) üleskasvatamine sünnist esmaspoegimiseni on seotud ainult kulutustega. oluline, et mullikad saavutaksid seemenduseks nõutava kehamassi võimalikult lühikese perioodi jooksul, mis võimaldab neid tiinestada võimalikult noores eas. Mullikate optimaalne ESMAKORDSE SEEM.VANUS eesti veisetõugudel peaks olema 15...18 kuud. Optimaalne kehamass
saamiseks valmis. Et vältida noorveiste juhuslikke paaritusi, tuleb lehmikud pullikutest eraldada umbes poole aasta vanuselt ja pidada neid eraldi sulgudes. Liiga noores eas tiinestatud lehmikute kasv jääb kängu ja järglased on sageli elujõuetud. Paaritada võib noorloomi siis, kui nad on saavutanud teatava arengu. Seepärast ei sõltu esmakordse seemenduse iga niivõrd vanusest kuivõrd kehamassist. Mullikate esmakordse seemendamisega ei tohi ka hiljaks jääda, sest majanduslikult ei ole see kasulik. Põhjuseks on asjaolu, et aretuseks jäetavad noorloomade (kellelt loodetakse saada järglasi) üleskasvatamine sünnist esmaspoegimiseni on seotud ainult kulutustega. Kõik üleskasvatamiskulud peab loom katma täiskasvanuperioodil piima - ja/või lihatoodangu kaudu. Seepärast on oluline, et mullikad saavutaksid seemenduseks nõutava kehamassi võimalikult lühikese perioodi jooksul, mis võimaldab neid tiinestada
annaabi.ee 
