kaunistatud,meiki kandsid naised kui ka mehed. Moes olid spiraalselt keerduvad lokid ning siidlehviga parukad. Juustele kaunistuseks lisati sulgi ja linte. Soenguid uuendati harva ning selle tõttu hakkasid levima täid.(lisa 4.) Riided olid laia dekolteega,suured kleidid ja palju kasutati ka korsette.Tähtsad materjalid olid atlass ja satään. Populaarsed olid volangid, millele lisandusid seosed, lindid ja lilled, isegi elavad lilled. Peamine tähelepanu pöördus seelikule, moodi tuli kuppelvormiga rehvseelik, mis püsis moes väikeste muudatustega 70 aastat.(lisa 1) Pesti ennast vähe ja halva lõhna peitmiseks kasutati ohtralt parfüümi. Kuna hügeen polnud sellel ajal tähtis levisid lihtsalt paljud haigused nt sügelised ja kirbud. 3. Arhitektuur Rokokoo stiili arhitektuuris ei panusatud tähelepanu väga välisilmele kuid hooned olid väga uhked seespoolt. Siseruumid
ühetähenduslikud. Põhilised kangad, millest talurahvas oma rõivad valmistas, olid linane riie ja vill, XIX sajandi keskpaigast aga vabrikusiid, atlass, brokaat, kumats (erepunane puuvillriie), sits, satään, värviline kasmiir. Naisterõivad erinesid piirkonniti peamiselt detailide ja lisandite paigutuse poolest. Põhiline erinevus oli see, et põhjapiirkondade naised kandsid enamasti pihtseelikut, lõuna pool eelistati vaipseelikut. Naiste igapäevarõivaste hulka kuulusid seelikule lisaks särk, põll, rinnaesine põlleke. Naiste särk oli meeste omaga sarnaselt avara lõike ja pikkade varrukatega. Valge särgi rinnaesine, õlapealsed, alläär ja varrukasuud olid kaunistatud punase tikandiga. Kusjuures põhjapiirkondade naiste särgi alläär oli ornamendiga kaunistatud hoopis rikkalikumalt kui lõunapiirkondade naiste oma. Kõige rikkalikumalt oli mõlema piirkonna naistel ilustatud põll. Linasest riidest valgeid särke ja põllesid kandsid
hõlmakaunistused. Pikitriibuline seelik kodunes Lääne-Eestis 19. sajandi alguseks, omapäraseks võib pidada neolõnga sissekudumist ning sissepressitud seelikuvolte. Alates 19. sajandi keskpaigast hakati kandma ka põikitriibulisi ja ruudulisi seelikuid, eriti rohkesti Läänemaal, kus neid kooti punasel põhjal mitmesugustes ruudukombinatsioonides. 20. sajandi algul hakati mõnes kihelkonnas (Lihula, Kirbla) seelikule tikkima madalpistes õiemotiive. Üldse kandsid Lääne-Eesti naised rahvarõivaseelikuid kaua, igapäevarõivana 20. sajandi keskpaigani. SAARED Kolme suurema saare - Saaremaa, Hiiumaa ja Muhu rõivastus kujunes Mandri-Eestiga võrreldes mitmeti erilaadseks. Naiste ülikonnale olid iseloomulikud kurrutatud (kuumade leibade abil plisseetaoliselt volti pressitud) seelikud. Varasemad ühevärvilised seelikud kujunesid 19. sajandi I poolel Saaremaal ja Muhus põikitriibulisteks.
mati sameti ja õhukeste pitsidega, materjal pidi esile tooma rikkaliku valguse - varju mängu. Moes olid pehmed murtud toonid/pastelltoonid, mis kandsid nimetusi: londoni udu, surev ahv, lõbus lesk, noor kirp, vana kirp, kirbu kõht jne. Moes olid triibud ja lillemustrid. Inimese maitse avaldus kõige enam rõivastuse kaunistuste kaudu. Järjest populaarsemaks muutusid volangid, millele lisandusid seosed, lindid ja lilled, isegi elavad lilled. Peamine tähelepanu pöördus seelikule, moodi tuli kuppelvormiga rehvseelik, mis püsis moes väikeste muudatustega 70 aastat. Hügieen: kuna inimesed end ei pesnud, vaid lõhnastasid end selle asemel, siis levisid täid, kirbud, sügelised. RIIETUS MEHED valged parukad habit à la française - mantel, vest, püksid põlvpüksid ja valged sukad ja kontsaga kingad suure kandilise pandlaga pitsist jabotid tricorne müts JUUKSED Meeletult kõrged ja võimsad soengud. Kaunistatud uhkelt
Kasutusse jäi sõba, naiste uhkeim rõivaese, pronksspiraalid vahetusid tinast naastukestega. Põll, kui abielunaise sõmbol, levis kõikjale. Nuga rippus nii naiste kui meeste vööl. Kasutusel olid lihtsad, iidsetest püstistest kangaspuudest välja arenenud kangaspuud. 13. sajandi algusest tulid rõivamoodi saksa kultuuri mõjutused. Sellele vihjavad rohked laenud rõivastusalases sõnavaras: kört, undruk, volt, mis viitavad kahara, vöö juurest volti seatud seelikule varasema kitsa ümbriku asemel. Samuti sõna püksid, mis seostuvad meeste uute põlvpükste mooditulekuga. Uued rõivamoed jõudsid talurahvani eestlastest linnaelanikkonna ja mõisateenijate, samuti võõrpäritolu käsitöömeistrite kaudu. 13. sajandist pärinevad ka esimesed värvitud tekstiilikatkendid, mis olid võrdlemisi värvivaesed: linased riided olid pleegitatud valgeks, villased enamjaolt lambapruunid või mustad, hallid
Liigne värviküllus ja säravus on tagasihoidlikkuse hävitajad. Rõivakomplektis ei tohi olla üle kolme värvuse. Kõik, mis on meil seljas või jalas, on ainult asjad, abivahendid meie sisemise mina rõhutamiseks. Kui sisemus ja välimus on tasakaalus, on daamilik elegants saavutatud. [1] 5 SEKRETÄRI AMETIRIIETUS Suurem osa sekretäre eelistab tööl kanda kostüüme, kui piisavalt soliidset, sooja ja lisanditega vaheldust võimaldavat riietust. Lisaks jakile ja sobivas pikkuses seelikule on paslikud ka pikad püksid ja vest. Neid üksikuid esemeid omavahel kombineerides võib iga päev uus ja huvitav välja näha. Aksessuaariks sobivad hästi sallid, mida suurem on garderoobis nende valik, seda huvitavamaks saab enda riietust kujundada. Rõivad peavad olema täpselt parajad, mitte liiga suured ja mitte ka liiga kitsad-väikesed. Liiga liibuv või napp riietus võib külastajal tekitada vääritimõistmist
pikkade kitsaste varrukatega ja ilma kinniseta ülakuube, mis oli vahel taljesse töödeldud. Talvel eelistati lambanahkset kasukat. Jalas kandsid mehed saapaid või nööridega pastlaid ja jalarätte. Naisterõivad erinesid piirkonniti peamiselt detailide ja lisandite paigu- tuse poolest. Põhiline erinevus oli see, et põhjapiirkondade naised kandsid enamasti pihtseelikut, lõuna pool eelistati vaipseelikut. Naiste igapäevarõivaste hulka kuulusid seelikule lisaks särk, põll, rinnaesine põlleke. Naiste särk oli meeste omaga sarnaselt avara lõike ja pikkade varrukatega. Valge särgi rinnaesine, õlapealsed, alläär ja varrukasuud olid kaunistatud punase tikandiga. Kusjuures põhjapiirkondade naiste särgi alläär oli ornamendiga kaunistatud hoopis rikkalikumalt kui lõunapiirkondade naiste oma. Kõige rikkalikumalt oli mõlema piirkonna naistel ilustatud põll. Linasest riidest
ning ülejäänud lisaadressaatide reale tähestikulises järjekorras. · Vormistamisel kasuatatakse saatmise eesmärki selgitavaid sõnu: § Sama: dokument saadetakse täitmiseks või lahendamiseks. § Teadmiseks: dokument saadetakse saadetakse informatsiooniks. 3) Sekretäri klassikaline ametiriietus. Suurem osa sekretäre eelistab tööl kanda kostüüme, kui piisavalt soliidset, sooja ja lisanditega vaheldust võimaldavat riietust. Lisaks jakile ja seelikule, võib kanda ka pikki pükse ja vesti. Neid üksikuid esemeid omavahel kombineerides võib iga päev välja näha uus ja huvitav. Lisandina võib kanda salle ja rätte. Rõivad peavad olema täpselt parajad, mitte liiga suured ja mitte liiga kitsadväikesed. Liiga liibuv või napp riietus võib külastajas tekitada vääritimõistmist. Ülilühikeses seelikus või sügava dekolteega kleidispluusis sekretäril on kliendi usaldust raske äratada. Pigem tekitab
annaabi.ee 
