Vana Testament sisaldab Vanade Idamaade müüte maailma ja inimese loomisest. Üldistatult võib seda nimetada ka Iisraeli rahva ajalooks, sest tekstid räägivad iisraellaste ühiskondlikust arengust nende omariikluseni ja selle kaotamisest. Vana Testament Vana Testamendi kirjapanek toimus peaaegu tuhande aasta jooksul: 1200. 165. eKr. Originaalkäsikirju pole säilinud, on aga märkimisväärne hulk ümberkirjutusi. Vana Testamendi raamatud on jagatud neljaks suuremaks grupiks: seaduseraamatud, ajalooraamatud, tarkuseraamatud, prohvetiraamatud. Koos Uue Testamendiga moodustab Vana Testament ristiusu Piibli. Seaduseraamatud Peamised seaduseraamatud on Vanas Testamendis Moosese 2., 3., 4. ja 5. raamat. Neis on pikki lõike, milles loetletakse elu eri tahke puudutavaid seadusi ja juhtnööre. Osa seadusi puudutab käitumist ja kõlblust, osa riigi juhtimist ja ühiskonnaelu. Moosese raamatutes on kirjas ka perekonnaelu korraldavaid reegleid ja
Piibel: Et sõna ,,piibel" tuleneb kreekakeelsest sõnast biblion, mis tähendab sõna "raamat", on piibli mõistes juba olemas see miski, mis tõstab ta teistest raamatutest kõrgemale. Piibel on pühakiri, kus on kirjas jumalasõna. Raamatute Raamat on Piibel ka seepärast, et siia on koondatud 66 teost Vanas Testamendis 39 teost ja Uues Testamendis 27 teost. Selles raamatukogus on kindel süsteem peateemade kaupa: seaduseraamatud, ajalooraamatud, tarkuseraamatud, prohvetite raamatud, kirjad, ilmutusraamat. Piibel pole valminud ühe kirjutuslaua taga. Väljend "Raamatute Raamat" koosneb mitmuslikust ja ainsuslikust sõnavormist. See tähendab, et paljude autorite looming on koondatud üheks tervikuks - Piibliks. Piiblis on sõna saanud prohvetid, luuletajad, kuningad, ajalookirjutajad, apostlid. Esimese raamatu koostamist lahutab viimasest enam kui 1000 aastat. Piiblil on kaks põhiosa: Vana Testament ja Uus Testament
kogumik, kristlaste pühakiri. Piibli kõige vanemad osad pärinevad 12saj eKr, uusimad 2saj eKr. Ta esitab religioosses käsitluses Vana-Idamaade loomismüüte ning juutide ajalugu puudutavaid pärimusi. Piiblilood edastavad õpetust, kuidas peavad inimesed elama. Täielik piibel koosneb kahest põhiosast: Vanast(algselt heebrea ja aramea keeles) ja Uuest Testamendist(kreeka keeles), mille moodustavad vastavalt 39 ja 27 raamatut. Vana Testamendi raamatud jagunevad kolme rühma: seaduseraamatud, prohvetiraamatud ja kirjad. Uus Testament jaguneb neljaks: evangeeliumid, ajalooline raamat, õpetusraamatud ning prohvetiraamat. Piibli lisana esinevad veel apokriiva raamatud. Piiblis on esindatud suur osa kirjanduszanreid ja -stiile. Piiblit hakati tõlkima juba keskajal. Tõelise hoo sai see sisse reformatsiooniga 16.sajandil. Eestikeelne Piibel ilmus 1739 aastal. Piiblist on saanud maailma kõige levinum raamat. Ta on tõlgitud rohkem kui 300
Nendeks võis saada enemasti iga tavaline talupoeg ning kui oli selleks kord juba saadud, oli järgnevatel generatsioonidel tulevik hoopis helgem, sest amet oli pärandav. Kirjaoskajaid pandi tööle templites ja paleedes . Alguses kasutati neid näiteks maksude üle arvepidamiseks, töö ja kaupade kirjapanemiseks, kuid hiljem hakati neid rakendama ka muudel eesmärkidel . Nii kujunesid usutavade üleskirjutustest pühakirjad, ühiskondlike tavade üleskirjutustest seaduseraamatud ning müütide kirjapanek viis ajalookirjutuse ja kirjanduse tekkimiseni, mis on preagu meile asendamatuks teaduslikuks allikaks Vana-Ida ning ka muude riikide uurimisel. Peale põllumajandustoodangu puudus siiski riikidel paljud materiaalsed asjad, mida oli tarvis tavalises igapäevaelus. Selleks hakati linnade ja teiste piirkondade vahel teostama kaubavahetust, millega vahetati näiteks linnade käsitööd, tekstiiliesemeid ja relvi teiste piirkondade tooraine ja luksuskaupade vastu
(Testament). Kristlased nimetavad nende raamatute kogumit Vanaks Testamendiks, sest nad usuvad Heebrea kirja põhjal, et alates Jeesuse Kristuse tulemisest kehtib Jumala ja inimkonna vahel uus leping. Judaistid ei tunnista Uut Testamenti ega Tanahi nimetamist Vanaks Testamendiks, kuigi paljud neist peavad Jeesust ajalooliseks isikuks ning isegi ühe tanna õpilaseks. [2]. Vana Testamendi raamatud jagunevad kolme rühma: seaduseraamatud, prohvetiraamatud ja kirjad (õpetus- ehk tarkuseraamatud ning luuletekstid). Peamiselt on selles käsitletud Juudamaa ja Iisraeli ajalugu ning usundi arengut, Jumala tegusid enne Kristluse sündi, lepinguid, mille Jumal tegi oma valitud rahvaga, et rahvast ette valmistada lunastaja (Jeesuse) vasyuvõtmiseks. Tuntumad Vana Testamendi teemad ja motiivid on maailma loomine, pattulangemine ( Aadam ja Eeva ), Kaini ja Aabeli lugu, veeuputus ning Jumala leping Noaga, Taaveti ja Koljati
veelgi võõrandada. Fakt, et istungit ei toimu (K-le pole selle toimumise või ära jäämise kohta ka eelnevalt teadet tulnud) on märk sellest, et inimest hoitakse bürokraatlikus süsteemis teadmatuses ja jooksutatakse asjatult. Et K. aga oma tulemisele mingigi mõtte leiaks, püüab ta vaadata laual asetsevaid kohturaamatuid, kuid seda ei lubata tal teha. Selle sümboli idee võtab kokku K. lause kohtus viibivale naisterahvale: ,,... need on vist seaduseraamatud, ja selle kohtu menetluses on ette nähtud, et sind mitte ainult süüd teadmata, vaid ka seadust tundmata hukka mõistetakse. (tlk August Sang ja Mati Sirkel)" Pärast ebaõnnestunud kohtusse ilmumist tutvustatakse K-le kohtukantseleisid, mis asuvad selle sama agulihoone pööningul. See pööning on pime ning õhku seal praktiliselt ei olegi. Kantseleis töötab palju ametnikke, kuid klientidest ei tehta praktiliselt väljagi. K-l hakkab
kristlaste pühakiri. Piibli kõige vanemad osad pärinevad 12saj eKr, uusimad 2saj eKr. Ta esitab religioosses käsitluses Vana-Idamaade loomismüüte ning juutide ajalugu puudutavaid pärimusi. Piiblilood edastavad õpetust, kuidas peavad inimesed elama. Täielik piibel koosneb kahest põhiosast: Vanast(algselt heebrea ja aramea keeles) ja Uuest Testamendist(kreeka keeles), mille moodustavad vastavalt 39 ja 27 raamatut. Vana Testamendi raamatud jagunevad kolme rühma: seaduseraamatud, prohvetiraamatud ja kirjad. Uus Testament jaguneb neljaks: evangeeliumid, ajalooline raamat, õpetusraamatud ning prohvetiraamat. Piibli lisana esinevad veel apokriiva raamatud. Piiblis on esindatud suur osa kirjanduszanreid ja -stiile. Piiblit hakati tõlkima juba keskajal. Tõelise hoo sai see sisse reformatsiooniga 16.sajandil. Eestikeelne Piibel ilmus 1739 aastal. Piiblist on saanud maailma kõige levinum raamat. Ta on tõlgitud rohkem kui 300 keelde, üksikuid
õiguskultuur mingi määral ainult kirikutes. 11. sajandil tekkis aga vajadus universaalsema ja kõiki uusi majandussuhteid võimaldavad õiguse järel ning taasavastati Digesta. Ja seejärel Institutsioonid, mille järgi hakati ülikoolides õpetama õigust. Pikapeale jõudis õigus Digestidest ka praktikasse. Sellist Rooma õiguse ülevõtmist nimetatakse retseptsiooniks. Tähtis on aga see, et ühtse õppekeelega – ladina keelega – Euroopas jõudisid ladina keeles kirjutatud seaduseraamatud õpetatud juristideni ning arenes välja ühise õiguse ehk ius commune traditsioon. Ius commune kehtis tavaliselt subsidiaarõigusena, st kui kohalikes seadustes, tavades jne vastavat regulatsiooni ehk õiguslikku lahendust ei olnud, otsiti seada ius commune’na kehtivast Rooma õigusest. Subsidiaarsena kehtis Rooma õigus Prantsusmaal Code civile vastuvõtmiseni 19. sajandi alguses, Saksamaal BGB vastuvõtmiseni 1900, Eesti territooriumil 1865. aastani, mis hakkas kehtima Balti eraseadus jne
Üldistatult võib seda nimetada ka Iisraeli rahva ajalooks, sest tekstid räägivad iisraellaste ühiskondlikust arengust nende omariikluseni ja selle kaotamisest (Paabeli vangistus). Vana Testamendi kirjapanek toimus peaaegu tuhande aasta jooksul: 1200. –165. eKr. Originaalkäsikirju pole säilinud, on aga märkimisväärne hulk ümberkirjutusi. Vana Testamendi raamatud on jagatud neljaks suuremaks grupiks: seaduseraamatud, ajalooraamatud, tarkuseraamatud, prohvetiraamatud. Koos Uue Testamendiga moodustab Vana Testament ristiusu Piibli (kr biblion „raamat, kiri”). Vanaaeg- ajajärk, mis algas kirja tekkimisegaja lõppes Lääne-Rooma riigi lagunemisega. Vanaaeg on üldajaloo periood, mis algab esimeste riikide tekkimisest Vanadel Idamaadel (IV aastatuhande lõpp eKr) ja kestab aastani 476 pKr (Lääne-Rooma riigi lagunemine). Vanaajale järgneb keskaeg. Veedad- muistsete aarjalaste pühad raamatud
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
