Schuberti ja Schumanni tähtsus muusikaloos (2)

Franz Schubert
Kogu Schuberti elu möödub linna väikekodanluse tüüpilises miljöös. Ta on esimene suur helilooja , kes tegutseb algusest lõpuni täiesti sõltumatult feodaalse õukonna või kiriku teenistusest. Loomingulise iseseisvuse eest pidi ta aga kallilt maksma ja ei saanud oma eluajal peaaegu mingisugust ametlikku tunnustust. Juba Beethoven hindas Schuberti lauludes peituvat "jumalikku sädet". Liszt seadis paljud neist klaverile. Pooleteise sajandi vältel on Schuberti laulude populaarsus kogu maailma laiade rahvahulkade seas järjest kasvanud. Tänapäeval tunnustame Schubertit kui suurimat laulumeistrit muusika ajaloos. tema laulude värskus, siirus, vabadus, puhtus, soe inimlikkus, eksimatu meisterlikkus ja hingestatud lürism on avaldanud ülehindamatut mõju kõigile järgnevatele laululoojatele Schumannist kuni Dunajevskini.
Robert Schumann
Robert Schumann on üks suuremaid saksa komponiste XIX sajandil. Ta on kõige eredam kunstniku- romantiku tüüp, kelle loomingus peegelduvad saksa romantismi ideelised vasturääkivused. Schumann oli väga mitmekülgne isiksus: suur komponist, väljapaistev muusikakriitik ja ajakirjanik.
Tüüpilise romantikuna oli ta vastuoluline kuju. Ühest küljest oli ta tuline võitleja progressiivsete kunstiideaalide, kunstitõe ja rahvalikkuse eest, mis avaldub eriti ta kriitiku tegevuses. teisest küljest- põrgates kokku tegelikkuse raskustega, põgenes ta sellest, nagu kartes tegelikkuse raskusi ja lõi omaette fantastiliste unistuste maailma. Samal ajal, kui ta kunstis oli uute novaatorlike ideede pooldajaks, püüdis ta ühiskondlik-poliitilistest küsimustest eemale hoiduda (paljus on see seotud Schumanni haigusega- närvidega, kuna Schumann suri vaimuhaiglas).
Schumanni looming ei ole heroiline , kõikjal on ta ikkagi lüürik, kõikjal kõlavad inimese tunded, mis sageli on edasi antud suure dramaatilise sügavusega. Schumann ütles: "Mõistus eksib, tunded- mitte kunagi". See väljendab tema kui romantiku suhtumist nii enda, kui ka teiste loomingusse.
Schumanni romantika pole salapäraselt müstiline, ta on seotud inimese ja teda ümbritseva eluga, olles sageli autobiograafilise tähendusega.
Vene heliloojad on alati armastanud Schumann loomingut ("Võimas rühm" ja Tðaikovski). Eriti armastas teda Tðaikovski, kellele Schumanni looming oli eriti lähedane (Tðaikovskil oli kaks suurt lemmikut: Mozart ja Schumann). Tðaikovski hindas Schumanni siirust ja tunnete ehtsust, mis oli vaba välisest virtuooslikkusest. Tðaikovski, võrrelnud Schumanni ja Beethovenit, kirjutas Schumanni loomingu kohta järgmist: "Selles me leiame vastukaja neist salapäraselt sügavaist protsessidest meie hingeelus, neist kahtlustest, meeleheitest ja tungist ideaalile, mis panevad tormitsema kaasaegse inimese südame".
Schumanni muusikale ongi omane suur tunneteväljendus, nn. "Schumann`lik hoog " oma kirgliku tunglevusega ja sellepärast ei jäta ta kunagi kuulajat külmaks.
Nii Schumanni elu kui ka loominguline tee oli väga traagiline. See oli võitlus kõigiga, ka iseendaga (võitlus emaga elukutse valiku pärast, kuna ema tahtis temast teha juristi; võitlus õiguse pärast abielluda armastatud neiuga; võitlus endaga pärast seda, kui käevigastus purustas unistused pianistikarjäärile; võitlus tagurlike kriitikutega; võitlus oma loomingu tunnustamise eest; võitlus areneva närvihaigusega, millele ta lõpuks siiski alla jäi).