GENEALOOGIA uurib, kuidas SUBJEKT erinevate diskursuste käigus ÜLES EHITUB, MOODUSTUB ARHEOLOOGIA vaatleb kriitiliselt DISKURSUSTE esilekerkimise eeldusi ja tagamaid EPISTEME diskursuse mõjul moodustunud teadmine, mitte millelegi vastav tõde Diskursused on PIDEVUSETUD – DISKONTINUITEET Diskursust ei moodusta mitte loogilised, vaid sattumuslikud seaduspärasused. ARENG on mitte madalamalt täiuslikumale, vaid ühelt SATTUMUSLIKULT vormilt teisele. FOUCAULT, VÕIM, VÕIMUVÕITLUS ja VABADUS _____________________________________________________ VÕIM pigem PRODUKTIIVNE kui REPRESSIIVNE. Loob eeldused teatavaks DISKURSUSEKS — TÕE ja TEADMISE avaldumiseks VÕIM vähem KEELAB, rohkem loob asju — TEKITAB IHA ja NAUDINGUT, VORMIB TEADMISI
konstantne muutumatu iseseisev olemusvorm, vaid sotsiaalselt konstrueeritud nähtus, millel säilitades tagada ühiskonna stabiilsus ja toimimine. Sotsiaalse kontrolli teostamist jagatakse on erinevaid ilmnemisvorme erinevates ajaloolis-kultuurilistes tingimustes. Sama kehtib ka sisemiseks ja väliseks. spordialade puhul, mis on ajaloo sattumuslikud produktid, aeglaselt modifitseeritud selleks, et Hälbimist saab defineerida ainult konformsuse kaudu iga kord, kui mingi grupp kehtestab ära kasutada erilaadseid uuendusi ja vältimaks avastatud puudusi. uue normi, kehtestatakse selle otsusega alati ka hälbiv käitumine. Mõistet institutsionaliseeritus on spordis kasutatud viitamaks protsessile, mille Ühiskonna enamuse käitumine mahub normide piiresse
tegevuse, algkodu võib dateerida küllaltki täpselt nii ajas kui ruumis Inglismaale, ei oma sport üht unifitseeritud ajalugu. Olulisim ongi mõista, et sport ei oma olemuslikku, eelantud definitsiooni; see ei ole konstantne muutumatu iseseisev olemusvorm, vaid sotsiaalselt konstrueeritud nähtus, millel on erinevaid ilmnemisvorme erinevates ajaloolis-kultuurilistes tingimustes. Sama kehtib ka spordialade puhul, mis on ajaloo sattumuslikud produktid, aeglaselt modifitseeritud selleks, et ära kasutada erilaadseid uuendusi ja vältimaks avastatud puudusi. Spordialade institutsionaliseerimine: Mõistet institutsionaliseeritus on spordis kasutatud viitamaks protsessile, mille abil mitteinstinktlik käitumise laad muutub standardiseerituks või tavapäraseks antud rahvastiku hulgas (Pearson 1976). Iga üksik spordiala on oma põhiolemuselt vaid inimeste kujutluse vili, sotsiaalne konstruktsioon,
Deontoloogilise eetika klassik: · Saksa filosoof Immanuel Kant · Eluaastad: 1724-1804 · Kanti mõjukaim teos moraalifilosoofia vallast: "Alusepanek kommete metafüüsikale " ("Grundlegung zur Metaphysik der Sitten") Esmatrükk: Riia, 1785 Ratsionalism · Moraalireeglid on paratamatud, ratsionaalne toimija jõuab nendeni loogika abil. · Kõik ratsionaalsed olendid jõuavad paratamatult ühtede ja samade järeldusteni. · Moraal ei põhine soovidel, sest need on sattumuslikud, võivad muutuda. Hüpoteetilised imperatiivid (HI) · Hüpoteetiline imperatiiv on käsk, mis ütleb, mida tuleb teha mingi soovi rahuldamiseks. · "Selleks, et saada A, tee x !" · "Kui tahad kaalust alla võtta, mine trenni!" · HI on tingimuslik. Ei ole universaliseeritav, sest sõltub soovist ei kehti sellele, kel puudub vastav soov. Kategooriline imperatiiv (KI) · KI käsib midagi teha sõltumata sellest, mida soovitakse. · "Tee x
Ta arvab ,et meid ümbritsevad müüdid ja näitab ära struktuuri kuidas müüte tehakse, siis muutub ühiskond võrdsemaks. Maailm meie ümber on ainukordne, seda pole võimalik üldistada. Keelekasutus – tahutud juhused (et räägime loomadest, kes on imetajad). Sattumuslik – mingis kontekstis kogemused kujunesid nii. Barthes ilmutab end poststrukturalistina essees „Autori surm“ ja raamatus „Teksti mõnu ja S/Z“. „Autori surm“ – kõik tõed on põhjuslikkusega, aga sattumuslikud. Autori surma hinnaks on lugeja sünd. ükski raamat ei alga esimesest leheküljest ega lõpe lõpuga, vaid mingid kirjutusviisid saavad alguse ei-tea-kust. Kui keegi kirjutab midagi R. Reaganist ja keegi, kes teab, et ta oli filminäitleja, loeb seda, kuigi autor seda ei teadnud, siis sünnib lugeja (loeb seda teisiti). „Teksti mõnu“ räägib mõnu ja naudingu tekstist. Mõnu tekst viitab teada-tuntud tähendustele, see pakub äratundmismõnu
Vastus: kriteeriumid blokeeriksid igapäeva elu täpsustamise ja uurimuse, praktikaga ei jõuaks kuhugi nii ja see oleks otstarbetu (oleneb kontekstist ja praktikavormist, teaduses on teistmoodi). Lk 287. LOE. Vastuväide 4. post-Filosoofilisel kultuuril (kõige tõsisem vastuväide) on moraalselt alandav. Vastus: moraalne hukkamõist saab pärineda kokkuleppest, aga moraalne hukkamõist saab olla ka asjade loomuses. Väärtused filosoofia puhul tuleks võtta pelga kokkuleppena ja need on ka sattumuslikud. Kõik võib minna teisiti, sest mingit garantiid pole – pole igavesi kultuurilisi väärtusi nagu oli Filosoofia puhul. Tuleb osata teisi veenda heade väärtuste osas. Ei tohi pöörduda oma seltskonnaga, vaid ka teisi veenda, et tasub nendest väärtustest kinni hoida. lk 288. „Post-Filosoofiline kultuur…“ lk 289. Teadus oli see, kus filosoofiat määratleti Tõe kaudu – see vajas õigustust nii nagu jumal vajas õigustust. Teadus asus kui jumala kohale. Nüüd pole
DISKURSUS = ANONÜÜMNE, mittesubjektiivne reeglite süsteem, mis moodustab a) SUBJEKTI b)TEADMISE c) TÕE GENEALOOGIA uurib, kuidas SUBJEKT erinevate diskursuste käigus ÜLES EHITUB, MOODUSTUB ARHEOLOOGIA vaatleb kriitiliselt DISKURSUSTE esilekerkimise eeldusi ja tagamaid EPISTEME diskursuse mõjul moodustunud teadmine, mitte millelegi vastav tõde Diskursused on PIDEVUSETUD DISKONTINUITEET Diskursust ei moodusta mitte loogilised, vaid sattumuslikud seaduspärasused.ARENG on mitte madalamalt täiuslikumale, vaid ühelt SATTUMUSLIKULT vormilt teisele. FOUCAULT, VÕIM, VÕIMUVÕITLUS ja VABADUS VÕIM pigem PRODUKTIIVNE kui REPRESSIIVNE. Loob eeldused teatavaks DISKURSUSEKS TÕE ja TEADMISE avaldumiseksVÕIM vähem KEELAB, rohkem loob asju TEKITAB IHA ja NAUDINGUT, VORMIB TEADMISIVÕIMU instantsid pole ainult ARMEE, POLITSEI, VANGLAD, vaid ka HARIDUS, KOMMUNIKATSIOON, ELUVORMID, ta imbub meisse KEHA,
Lause „Eesel ei ole eesel” on alati väär (formaalselt A on mitte-A), kusjuures ka sel juhul peab A olema kasutatud samas tähenduses. D4.1.3. Väide (lause) on loogiliselt tõene ehk samaselt tõene (logically true) ehk tautoloogia (tautology), kui pole loogiliselt võimalik, et see väide oleks väär. Väide on loogiliselt väär ehk samaselt väär (logically false) ehk kontradiktsioon (contradiction), kui pole võimalik, et sama väide on tõene. Ülejäänud väited on sattumuslikud ehk kontingentsed (contingent). Tõe vastavusteooria järgi on kontingentne lause tõene siis, kui selle sisu vastab tegelikkusele. Vastasel juhul on lause väär. Tõesuse või vääruse kindlakstegemine jääb väljapoole loogikat, selle aluseks võib olla nt teadus, tavad, kogemus, filosoofia, kuninga tahe jpm. Loogiliselt tõene lause on loogilise paratamatusega tõene, loogiliselt väär lause on paratamatult väär, selle kohta öeldakse veel ka, et lause on vasturääkiv
Lause ,,Eesel ei ole eesel" on alati väär (formaalselt A on mitte-A), kusjuures ka sel juhul peab A olema kasutatud samas tähenduses. D4.1.3. Väide (lause) on loogiliselt tõene ehk samaselt tõene (logically true) ehk tautoloogia (tautology), kui pole loogiliselt võimalik, et see väide oleks väär. Väide on loogiliselt väär ehk samaselt väär (logically false) ehk kontradiktsioon (contradiction), kui pole võimalik, et sama väide on tõene. Ülejäänud väited on sattumuslikud ehk kontingentsed (contingent). Tõe vastavusteooria järgi on kontingentne lause tõene siis, kui selle sisu vastab tegelikkusele. Vastasel juhul on lause väär. Tõesuse või vääruse kindlakstegemine jääb väljapoole loogikat, selle aluseks võib olla nt teadus, tavad, kogemus, filosoofia, kuninga tahe jpm. Loogiliselt tõene lause on loogilise paratamatusega tõene, loogiliselt väär lause on paratamatult väär, selle kohta öeldakse veel ka, et lause on vasturääkiv
annaabi.ee 
