Sallivus, kui ühiskondlik väärtus (6)

Sallivus, kui ühiskondlik väärtus.
Eestlased on astumas passiivsest sallivusest teadliku sallivuse poole. Tundub, et varasemad arusaamad eestlaste sallivusest on pea peale pööratud. Kьsimus mitte-eestlaste kasulikkuse kohta on piisavalt ьldine ja ebamддrane, vхimaldades hulgaliselt erinevaid tхlgendusi. Alates sellest, et pooled eestlased peavad muulasi vaenlasteks ja soovivad nende lahkumist , kuni selleni , et muulasi alahinnatakse. Teadlased aga ei ehita analььse üles ühele küsimusele. See on tendentslik ja eksitav. Teaduslikud uuringud on reeglina mahukad, et mххta ja hinnata asju eri aspektidest. Ma ei tea, kas ühe shokeeriva küsimuse pinnal ligi poolte eestlaste piiratuse näitamine muudab eestlaste suhtumist . Kas see, kui sulle demonstreeritakse su rumalust, muudab sind sallivamaks, aitab kujundada austust ja lugupidamist kellegi vastu? Kaldun arvama, et mitte eriti. Sallivus ei ole asi, mida saab käsukorras luua - kuulge, eestlased, alates homsest olge sallivad! Sallivus on pikaajaline protsess, mis eeldab isiklikku positiivset suhtlemiskogemust muulastega. Rohkem kui pooltel eestlastel see paraku puudub. Eestlaste sallivuse kohta on ka risti vastupidine arvamus. Suvel lõpus lugesin lehest artikklit, kus oli küsitud «Kus lхpeb demokraatlik sallivus ja kust algab liigne leplikkus, allaheitlikkus?» Sama loogikat jätkates: kas ei vii liigne sallivus alandlikkuseni, kus eestlased nõustuvad, et vene keel vхiks olla teiseks riigikeeleks, lihtsustavad kodakondsuse andmist jne. Kuhu tuleks õхmmata sallivuspiir: siiani ja mitte rohkem! Sallivust saab eristada mitut moodi alates tõrjumisest kuni ühtsus- või meie-tundeni. Tõrjumine välistab sallivuse ja vastastikuse heatahtliku suhtumise. Tõrjumine oli Eestile iseloomulik 1990ndate algul, kus konfliktid rahvussuhete pinnal olid sagedased. See lopes kusagil 1990ndate keskel. On olemas vahepealne sallivus viis, mida saab nimetada passiivseks sallivuseks. Passiivne sallivus on tegelikult ükskõiksus: ma võin küll olla viisakas ja sõbralik, kuid mulle ei lähe teine inimene, tema probleemid eriti korda. Eestlased on praegu vдljumas passiivse sallivuse faasist ja sisenemas kolmandasse, teadliku sallivuse faasi. Teadlik sallivus eeldab, et ollakse informeeritud teistest rahvustest, on isiklikud suhtlemiskogemused, osatakse prognoosida teise poole kдitumist, tuntakse kaasa. Minu arvates võivad kindlalt tunda end vaid need riigid, kus vastastikused halvustavad stereotüübid, ohud ja hirmutunne on asendunud aktiivse suhtlemise ja lugupidamisega. Kuna sallivus mängib ühiskonna heaolus suurt rolli ja seda saavutada on väga raske, võib seda vabalt nimetada ühiskondlikuks väärtuseks. Eestis veel sellist sallivust ei ole, aga võib loota , et tulevikus on kõik muutumas.
Martin Jõesalu 12c