Nii nimetati kroonusse kutsumise eest põgenenud talupoegi. Venelaste saabudes peideti end metsadesse- soodesse, metsade vahele üritati meelitada ka venelaste vägi, et ta seal ootamatu rünnakuga purustada. Sissisõda on aga eestlastel tulnud pidada ka veel varasematel aegadel. Näiteks Liivi sõja päevil, mil isandate poolt saatuse hooleks jäetud talupoegadel ei jäänud üle muud, kui end ise kaitsma hakata maad laastava vene-tatari ratsaväe eest. Eestlased relvastusid ja ühinesid salkadeks, mille liikmeid maarahvas "mõrtsukateks" kutsus. Kõige tuntum talupoegade üksus Liivi sõja päevil oli Tallinnale allunud lipkond Ivo Schenkenbergi juhtimisel. Ivo Schenkenbergi kutsuti Hannibaliks ja tema mehi Hannibali rahvaks. Nad varitsesid nii ööd kui päevad venelasi, võtsid nad äkilise kallaletungiga vangi ja lasksid maha. Nad tegid sel viisil kõik venelased kogu Eestimaal nii araks, et nad lossidest kuskile ratsutada ei julgenud ja olid seal justkui piiramisrõngas
1917. a tekkinud demokraatlikule Vene vabariigile kujunes ohuks sotsiaaldemokraatliku tööliste partei bolsevike tiiva ehk enamlaste tegevus. Nad ei soovinud arendada edasi Vene revolutsioonilist demokraatiat, vaid kehtestada üheparteilise diktatuurivalitsuse. Õõnestades valitsuse autoriteeti, jagades demagoogilisi lubadusi ja nõudes sõja lõpetamist, kasvatasid nad oma partei ridu, koondasid oma pooldajad relvastatud salkadeks ning teostasid 25.26. oktoobrini 1917 Petrogradis vägivaldse riigipöörde. Mõne kuuga kehtestasid nad oma võimu suurel osal endisest Vene tsaaririigist. Eestiski haarasid enamlased sõjaväe toel võimu enda kätte. Kubermangukomissar tagandati, Maanõukogu aeti laiali, omavalitsusasutused võeti üle ning tehti ettevalmistusi rahvusväeosade likvideerimiseks, mis said siiski tegutseda kuni 1918. a jaanuarini. Võimu
juunit leidus metsas vaid üksikuid mehi, samal päeval relvastatud metsavendade salgad üheaegselt vähemalt 10 vallas. Enamikus kujunesid seal välja metsavendade baaslaagrid. 6 Võrumaal Haanja vallas ühinesid 2 väiksemat salka, nemad otsustasid varjuda ja vastu hakata vaid äärmisel vajadusel. Põltsamaa metsades 50-60 meheline laager, mis rikkaliku varustusega. Seal kus rinne kiiresti lähenes, ei jõutud organiseeruda suuremateks salkadeks, seal domineerisid erineva suurusega mobiilsed salgad. Toidu osas olid hästi toidetud Viljandimaa metsavennad, Virumaa omadel see napp, pidid ise hankima. Viljandimaa salgad vallutasid vallamaju ja Mustla linna. Pärnumaa vallamajad ja hõivasid Mõisaküla ja Kilingi-Nõmme linna. Tartumaa Jõgeva ja Kallaste linnad + vallamajad. Lahingutegevuses olulised suuremate metsavendade koondiste retked. Eri piirkondades. Otepää metsavendadel ühinenuna 12 salka (Karl Talpak)
Mõisamaade jagamine Riigimaade jagamine Rahvale relvad, see võtab üle kohaliku Ei vägivallale, valimise korraldamine omavalitsuse Sarnane: tuleks anda haridust eesti keeles (alg, põhi) Mõningates kohtades talupojad võtsid võimu üle, kuulutasid vabariigi. Nt Velise vabariik, Vaali vabariik. Vahepeal oli Tlns kehtestatud sõjaseisukord, töölised lahkusid linnast, töölissalgad maale, kus ühineti salkadeks. Eestis algas üleüldine mõisate rüüstamine, põletamine. Em kubermangus 114 mõisa, Lm Eesti osas 47 mõisa. Soosaare ,,Jõulud Vigalas" kajastab. Üle Eesti kehtestati sõjaseisukord. Kohale saadeti karistussalgad. Koosnesid baltisaksa ohvitseridest. Need hukkasid ilma kohtuta 300 in. mõisnikud, baltisakslastest kirikuõpetajad kaebasid. Esialgu ilma kohtuta, pärast sõjakohtud. 500 in surmanuhtlus, vangla, sunnitöö, asumine. Päts mõisteti surma, aga ta oli Eestist põgenenud.
Kuuse-käbilinnu omapäraks on tüse nokk, mille otsad teineteisest ristamisi üle ulatuvad. Lind ise on varblasest veidi suurem. Isalind on põhiliselt punane, emalind kollakasroheline. Jalad on kuuse-käbilinnul sageli tugevasti korpas, nii et vahel on isegi tulnud nende rõngastamisest loobuda. Harva tegutsevad linnud üksikult, enamasti näeme neid paaridena, pesakonniti või salkadena. Isegi pesitsuse ajal liituvad naabruses pesitsevad isalinnud toitumisel väikesteks salkadeks. Peamiseks kuuse-käbilinnu toiduks on kuuseseemned. Nende hankimiseks kangutatakse käbi oksalt noka abil lahti ja hoitakse seda oksal jalaga kinni, et seemneid käbisoomuste vahelt välja urgitseda. Sageli pääsevad käbid lindude jala alt lahti ja kukuvad alla. Sellega aitab kuuse-käbilind kaasa kuuseseemnete levikule. Ilmselt on kuuse-käbilinnul ühekülgse toitumise tõttu sageli ainevahetushäired, sest asulate juures tuleb ta ka lumele maha ja sööb uriinisegust lund
kus võim kuulub päritavate eesõigustega üliklikule vähemusele; vastandub monarhiale ja demokraatiale. Keskajal olid aristokraadid jõukamatesse perekondadesse kuuluvad mehed. Väikeaadel- rüütel, kelle valduses oli tema endi ja sõjasulaste ülalpidamiseks vajalikud väiksemad maavaldused, vähene mõjuvõim. Rüütlid ja rüütlikultuur: Rüütli seisus kujunes 9. sajandi ja 11. sajandi vahel, mil sõjamehed koondunud olid salkadeks. Aja jooksul kujunes nendes salkades välja oma eetika, mis seadis esiplaanile vapruse, ustavuse ja kiindumuse oma juhti. Sellistes liitudes kujunesid välja riitused, mille kaudu said need, ked peeti relvakandmise vääriliseks, ringiga liituda; need olid jõhkrad jõu- ja osavusproovid, valukannatamiskatsed ja rituaalsed haavamised. Rüütliks saamine: noormehe mõlemat õlga puudutati mõõgaotsaga ja talle tuletati meelde ideaale, mille nimel ta peab võitlema.
ignoreeriti seda ja sõda jätkus. Põhja-Eestis opereeris 8. armee, kindral Kinchblach. Läänest asusid Eesti mandrit valmima 68 armee korpus, kindral A. Seckendorff. Lõunas, Läti aladelt lähenes Eesti aladele 60. armee korpus, kindral-letinant Papprite. Enamlaste sõjalised jõud- Punakaartlased olid halvasti relvastatud (konfiskeeritud jahipüssidega), ilma korraliku väljaõpeta ning nad olid killustatud. Tartus, Narvas, Pärnus oli suuremad üksused, kuid nad olid salkadeks jagatud, et nad võtaksid üle Mõisasi ja konfiskeeriksid vara. Väidetavalt Eestis paiknes umbes 200 000 relvastatud vene sõjaväelast, kuid reaalsed arvud puuduvad. Oli demoraliseerimine ehk arvati, et ei suudeta osutada vastupanu. Võeti püssid kaenlasse ja põgeneti. Demobilisatsioon, ametlikult algas 1917. aasta septembris. Vene diviisi hobused nälgisid, sest polnud mehi, kes neile heina söödaks panid. Mandri-Eesti okupeerimine, kokkupõrked-
annaabi.ee 
