Seetõttu tänapäeval teda enam lõhejõeks ei loeta, kuigi on teateid üksikute lõhede ning meriforellide tabamisest harrastuspüüdjate poolt. Samuti esineb jões vähesel määral viker- ning jõeforelli. Purtse jõgi oli Askälä rahvale Hiie (Iie) jõeks, mis oli saanud nime pühapaigast ta alamjooksul. Kuna enamikus eesti murretes puudub sõna alguses "h" täht, on see selgeks viiteks muistsele kõnepruugile. "Iis" ja "Iie" polnud sakstele hääldamiseks paslikud ning Hiie jõest sai Ise jõgi (rahvasuus "Iise"). Aja möödudes kadus seegi maakeele jäänuk. Purdiste aadlisoo järgi omandas asula jõe alamjooksul nime Purtz, mis lõpuks ka jõe enda nime ära muutis.
Värdi käis kohalike poistega koos vutti tagumas. Tavaliselt nad võistlesid omavahel, kuid said pakkumise sakste ehk rikkuritega võistelda. Selleks valmistuti ja pandi meeskonna nimeks VUTIMEHED. Kord kui Värdi käis linna peal liha võlgu võtmas ja koju tagasi jõudis oli häärberilaps Uuno ta väikesele vennale Toomile väga liiga teinud, teda peksnud. Seda ei saanud Värdi kannatada ja mõtles välja kättemaksu plaani. Peeti plaani, et sakstele anda nahad, selleks oli vaja neid jalkamängu ajal peale passida ja plaan välja mõelda. Peeter ja Värdi tegid seda mõlemad, neil oli hea informaator Andi, kes oli natuke lollike ja rääkis kõik välja, ta oli sakstega sõbraks hakkanud ja sai seal nende juures süüa. Nad passisid peale ja mõtlesid plaani, et terve vutivõistkonnaga rüttavad rikkureid kolmes erinevas rühmas. Vahepeal toimus vutivõistlus, mis lõppes viigiga.
Vargamäele jõudes, saab ta teada, et vana Andres ja Ants on arreteeritud, lapsed olevat Vargamäe Vabariigi välja mõelnud, samuti pakkus arreteriatele huvi Indreku tegevus. Ants sooritab enesetapu: tehes lootusetu põgenemiskatse. Andres saab aga tema jaoks ülima aladuse osaks teda, kohaomaniku, peksti nagu mõnd orja. Arreterimisel ültes Andres:"Ma olen kogu oma elu võidelnud tõe ja õiguse eest, kuis ma siis nüüd vanas eas hakkaks sakstele valetama." Taas tuleb välja Andresele juba tuttav paradoks: püüad olla reeglite järgi ja teha asju õigesti ning just sina kannatad kõige rohkem. Selle tulemusel ütleb Andres koju tagasi tulles jumalast lahti. Raamatu lõpus palub Mari oma poega, et too tema piinad lõpetaks. Indrek annabki emale surmava doosi linnast kaasatoodud valuvaigistit, saades nii osalist lunastust emale tekitatud valu eest.
Talupojad pidid loonusrendina andma mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist, samuti maksma ka riigimakse. Talupoeg ei tohtinud ilma mõisniku loata maad müüa ega osta, pealegi võis mõisnik temalt maa igal ajal ära võtta. Talupoegadele anti õigus ja võimalus kaevata mõisarentnike ja – valitsejate peale, kui need rikkusid kehtestatud seadusi, kasvõi kuningale endale. Taluperemehed vabastati nüüd peksukaristusest sootuks. Talupojad vastandasid endid kõikidele “sakstele” ja pidasid endid maa ainsateks tõelisteks pärisperemeesteks. Kui Rootsi aja lõpul hakkas talurahva olukord (eriti riigimõisates) paranema, siis uue võimuga kaasnes olukorra halvenemine. Talupoeg oli pärisori, mõisnik võis teda pärandada, vahetada, müüa nagu muud mõisa vara. Nagu talupoeg ise, kuulus ka tema maa ning vara mõisale. Maa kasutamiseks tuli talupojal teha mõisakoormisi, mille suurus polevat millegagi piiratud. Seega pole
Ramat, mis ma rahwale lustiks ja kassuks" 1807 viiendas loos ,,Õuna pu." Luce loos avaldatakse tänu mõisahärrale, kelle heatahtlikust soovist ärgitatakse maarahvast õunapuid kasvatama. Selles teoses on juba vihje ka õunapuude pookimisele, Mart otsib metsast metsiku õunapuuvõrse ja loodab, et hea mõisahärra talle omast õunapuuaiast parema sordi vitsakese annab, siin kirjutatakse metsiku --ja kultuurõunapuu kokkusobitamisest. Mart ja Liisa kavatsevad õunasaagi sakstele maha müüa. Valgustusaja raamatutest, mille lugejaskond on maarahavas, on selgelt näha, et õunapuukultuur pärineb sakslastelt. Raamatu teine osa ilmus Pärnus 1812 ja teine trükk Tallinnas 1843. Johann Wilhelm Ludwig von Luce, 1756-1842. Saksamaal sündinud literaat ja pastor. Õppis teoloogiat Göttingeni ja Helmstedti ülikoolis 1774-1777. 1781. aastast Saaremaal koduõpetaja, 1783 Püha koguduse pastor. 1789-1792 õppis Göttingenis ja Erfurdis arstiteadust (EKL 1995 : 304).
Mitmel pool on kõrtse peetud ka tavalises talumajas (rehielamus). Mõnel väikesel kõrtsihoonel oli kõrtsitoa ees sammastele toetuv ulualune. 18.-19.sajandil arenes kogus Eestis välja väga pikk (keskmiselt 30-50m) kõrtsihoone. Neil hoonetel oli kõrtsitoa ees lai kividega sillutatud sammasulualune. Keskel asus tavaliselt esik ja massiivne kivist mantelkorsten- köök, sellest ühel pool suur kõrtsituba talupoegadele ja teisel pool 1-2 kabrit sakstele. Hoone tagaküljel olid kõrtsmiku eluruumid, letikamber ja sageli nende all kelder. Hiljem tulid pisikeste akende asemele suurema ruuduga aknad. Kõrvalisemate teede ääres ja külades asuvad kõrtsid olid väiksemad, ühe talliga või hoopis ilma tallit, mantelkorsten puudus. Raudteeliikluse arenendes 4 kaotasid kõrtsid 19.saj lõpus võõrastemajana tähtsuse. Pärast riigi viinamonopoli kehtestamist aastal 1900 suleti
Talupojale ei või sa minna, sest nemad on kõik orjad ja sina ja su lapsed peaksid samuti orjadeks saama. Aga kui nad vabadki oleksid, ma ei raatsiks sind siiski talupojale naiseks anda. Eestlasi ei paranda priius ega miski asi. Nad on toored, kalgid ja käredad; kui keegi neid ei valitseks, siis sööksid nad üksteist ara. Naisterahvast ei mõista nemad lugu pidada, vaid teevad temast teolooma. Sakste juures on aga naisterahvas kõrges aus. Sakstele on jumal ise parema loomu pitseri näo peale vajutanud: nad on näost ilusamad kui teised inimesed, ausad, lahked ja helded . . . » Siin jäi Krõõt korraga vait, sest toa uks läks lahti ja Priidu astus sisse. Ta riided olid närus, pea paljas, juuksed sassis, nägu kahvatu kui surnul. Ilma et ta häält oleks teinud või üheainsa pilguga ema ja õe peale vaadanud, läks ta laisal sammul toa tagumisse nurka ja heitis kummuli sängi. Ema ja õde
ta veel kord: ,,Väga s... kool! Ei õigust ega ilusaid rõivid!" Peale seda ei lausunud ta enam sõnagi, nagu laiendaks ta koolile määratud halvakspanu ka sellele, kes mõtleb sinna kooli minna. Indreku peas ja südames läks midagi sootuks segi. Sellepärast ei märganudki ta, millal voorimees peatus, virgus alles siis, kui kuulis sõnu: ,,Soo, siin me siis olemegi -- vana Traadi juures... Seitsekümmend viis... Eestuksest otse sisse, see viib puhveti. Tagapool on tal ikka sakstele toad ka, päris kenad toad kohe. Minge aga julgesti sisse... Maurusele pole siit kaugel: pisut ümber nurga, ja oletegi seal. Küll vana Traat juhatab, tema teab. Kõik teavad. Aga pidage meeles: hoidke rahakott." Ütles, andis hobusele piitsa ja sõitis minema. Indrek trügis kastiga uksest sisse. Ukse vahel tuli talle noor neiu vastu, hoidis pahema käega ust lahti ja võttis paremaga kasti nöörist kinni. Kui Indrekult hiljem oleks küsitud, oli see neiu
annaabi.ee 
