kippusid igasse suunda harali. Samuti oli ta väga tark ja oma klassi priimus. Penno: Hea korvpallur, julge lobamokk, kes ei löönud millegi ees risti ette. Ta oli miljonäri poeg ja ladna poiss. Jauram: Tõmmulokilise roosa putonäoga ja siniste hasardöörisilmadega jõmm. Pukspuu: Pikk, kaunikesti mõttetühja kuid elevusest õhetava näoga, väikese kolmnurkse vinnilise näoga loikam. Direktor: Näeb viisakas välja. Oma mustas sabakuues, triibulistes pükstes ja valges isatapjakraes näeb küllaltki sale välja aga samas on jämedakaelaline isand. Juuksed on tuhakarva aga väikesed vuntsid punakas pruunid. Lõuapärad suhteliselt jõulised, näokuju oleks nagu püstine ristkülik, silmad on hallid. Suu ütleb tema kohta et ta on suhteliselt tundlik ja kiiresti solvuja, Hääl on tal väga omapärane, isemoodi tume baritone, mis muudab tema kõnelemise omamoodi huvitavaks.
oli olnud Kopli laevatehase puusepp, vaielda ei olnud temaga mõtet, sihikindel, ei oska võõraste seltskonnas seletada, üleolevalt tõsine, tark. Pukspuu Juss Huligaan, teda taheti koolist välja visata. Vinnilise kolmnurkse näoga. Koolis oli hajevil, loge suhtumine õppimisse. Kohmetult rõõmus, hästikasvatatud. Endise välisministri poeg, elab ühekorruselises katusetubadega rohelises puumajas. Härra Johan Wikman direktor. Mustas sabakuues, triibulised püksid, valge krae, sale, jämedakaelaline. Tuhakarva juuksed, punakaspruunid vuntsid, jõulised näojooned, hallid rahulolematud ja etteheitvad silmad, oma ideaalidega tundub pisut veider, teda austati väga. 5. Kas teose käigus muutub peategelane halvemaks või paremaks (miks ja kuidas, põhjenda)? Arvan, et Jaak oli terve raamatu vältel äärmiselt viisakas ja tubli. Küll aga muutus ta pisut ujedaks, kui Virvesse armus. Tundis ka armukadedust, kuid
Viis aastat hiljem kohtusid nad Jaaguga uuesti ja siis olid koos pikka aega , kuid Jaak oli palju ilma asjata vanglas ning kui koju tuli siis oli Virve oma sõbranna Inesega juba kaugele sõitnud. 7.)Raamat mulle meeldis . Selles oli põnevust. Mulle meeldis kõige rohkem Härra Wikmann kuna ta oli heasüdamlik ja tore . Ja polnudki midagi sellist mis ei oleks mulle meeldinud. Väga hea raamat. Tegelased. Härra Wikmann oli vanem meesterahvas. Tavaliselt oli ta mustas sabakuues, triibulistes pükstes ja valges isatapjakraes. Kehaehituselt oli ta küllalt sale, aga jämeda kaelaga. Tal oli tuhavärvi siledad pöetud harjasjuus ja väiksed punakaspruunid vuntsid. Tal olid rahulolematud midagi nõudvad silmad . Iseloomult oli ta tundlik ja hõlpsasti solvuv. Hääl oli tal kume bariton ja ta kõnelemisviis oli saksa või vene aktsendist täiesti vaba ta tarvitas mõõdukalt jooksva aastakümne kõige moodsamat keelt. Ta hoolis väga oma
kräsupea, pruunid lapse silmad, korralikult raseeritud lõug) 4. Preili Jakovleva e Viruskundra, inglise keele õp, hapu ja kiprasuine naeratus, umb 50-aastane, DAAM, peaaegu sale, sportlikult sirge, pisike üleolevus muie, direktoriga üllatavalt lõbus ja aupaklik 5. Tädi Melaanie kooliteenija, tema mees onu Jakob (kooli kojamees), elasid kooli keldrikorrusel 6. Härra Johan Wikman direktor. Tipp-topp mustas sabakuues, triibulised püksid, valge krae, küllalt sale, jämedakaelaline. Siledaks lõigatud tuhakarva harjasjuus, väikesed punakaspruunid vuntsid, jõulised näojooned (nagu püstjas ristkülik), hallid rahulolematud ja etteheitvad silmad, mõistva/tundliku/humoorika/ hõlpsasti solvuva inimese suu, ootamatu hääl(kume bariton), director suudab panna õigel ajal pidurid peale (lk 12), oma ideaalidega jahmerdamises pisut napakas, oma
peale. Kutsuti Vaimukultuuri Ühingusse esinema, kuhu Jaak kutsus kaasa tüdruku nimega Virve, kellesse ta armunud oli. Jaak sai enam-vähem kõigiga hästi läbi ja tema staatus ühiskonnas oli pigem kõrgel, kui madalal tasemel. Eriti truu noormees ta polnud kuna Rootsi reisil tegi võõrastele tüdrukutele silma, kuigi endal oli Virvega väike suhe. Tal oli üks rivaal, kes tahtis ise Virvet endale Riks. Kooli direktoriks oli Härra Wikman - vanem meesterahvas. Tavaliselt oli ta mustas sabakuues ning triibulistes pükstes. Iseloomult oli ta tundlik ja kergesti solvuv. Kõneles ilma igasuguse aktsendita. Ta keelas Wikmani poistel sooritada huligaanseid tegusid ja kui keegi neid ikkagi tegi, siis öeldi talle: ,,Nagu soovite, aga mitte meie koolis!" Ta oli mõistev ja hästi haritud inimene. Tema jaoks olid kõik õpilased võrdsed ja talle oli väga tähtis, et tema õpilased saaksid tänu loovatele kultuurilistele tegudele surematuteks
Mihklile jääb keegi, kes teda armastaks. Poisid ei öelnud midagi, kuigi nad teadsid, et see pole tõsi- nad ei olnud Plebsi just eriti kiindunud. Erna ütles oma mehe kohta, et too ei oska naistele meeldida. Sest ta ei näita neile oma sisemust. Ja ka õpilastega sõbraks saada ei oskavat ta. Plebs elas sajandivahetuse-aegses, s.o. vanas puumajas ja alumisel korral. 3. Wikman direktorina Härra Wikman oli vanem meesterahvas. Tavaliselt oli ta mustas sabakuues, triibulistes pükstes ja valges isatapjakraes. Kehaehituselt oli ta küllalt sale, aga jämeda kaelaga. Tal oli tuhavärvi siledaks pöetud harjasjuus ja väikesed punakaspruunid vuntsid. Tal olid hallid rahulolematud midagi nõudvad, midagi etteheitvad silmad. Iseloomult oli ta tundlik ja hõlpsasti solvuv. Hääl oli tal kume bariton ja ta kõnelemisviis oli saksa või vene aktsendist täiesti vaba - ta tarvitas mõõdukalt jooksva aastakümne kõige moodsamat keelt.
karvad kippusid igasse suunda harali. Samuti oli ta väga tark ja oma klassi priimus. Penno: Hea korvpallur, julge lobamokk, kes ei löönud millegi ees risti ette. Ta oli miljonäri poeg ja ladna poiss. Jauram: Tõmmulokilise roosa putonäoga ja siniste hasardöörisilmadega jõmm. Pukspuu: Pikk, kaunikesti mõttetühja kuid elevusest õhetava näoga, väikese kolmnurkse vinnilise näoga loikam. Direktor: Näeb viisakas välja. Oma mustas sabakuues, triibulistes pükstes ja valges isatapjakraes näeb küllaltki sale välja aga samas on jämedakaelaline isand. Juuksed on tuhakarva aga väikesed vuntsid punakas pruunid. Lõuapärad suhteliselt jõulised, näokuju oleks nagu püstine ristkülik, silmad on hallid. Suu ütleb tema kohta et ta on suhteliselt tundlik ja kiiresti solvuja, Hääl on tal väga omapärane, isemoodi tume baritone, mis muudab tema kõnelemise omamoodi huvitavaks.
kõhn, hallisegune kräsupea, pruunid lapse silmad, korralikult raseeritud lõug, Preili jakovleva e Viruskundra, inglise keele õp, hapu ja kiprasuine naeratus, umb 50-aastane, DAAM, peaaegu sale, sportlikult sirge, pisike üleolevus muie, direktoriga üllatavalt lõbus ja aupaklik Tädi melaanie kooliteenija, tema mees onu Jakob (kooli kojamees), elasid kooli keldrikorrusel Härra Johan Wikman direktor. Tipp-topp mustas sabakuues, triibulised püksid, valge krae, küllalt sale, jämedakaelaline. Sildeaks lõigatud tuhakarva harjasjuus, väikesed punakaspruunid vuntsid, jõulised näojooned (nagu püstjas ristkülik), hallid rahulolematud ja etteheitvad silmad, mõistva/tundliku/humoorika/ hõlpsasti solvuva inimese suu, ootamatu hääl(kume bariton), direktor suudab panna õigel ajal pidurid peale (lk 12), oma ideaalidega jahmerdamises pisut napakas, oma mõistmatus ja
madalal tasemel. Eriti truu noormees ta polnud kuna Rootsi reisil tegi võõrastele tüdrukutele silma, kuigi endal oli Virvega väike suhe. Tal oli üks rivaal, kes tahtis ise Virvet endale Riks. Ta ei ole eriti värvikas natuur, vaid viisakas ja kohusetundlik noormees liiga keskmine, nii õppeedukuselt, välimuselt kui ka suhtlemisoskustelt Kooli direktoriks oli Härra Wikman - vanem meesterahvas. Tavaliselt oli ta mustas sabakuues ning triibulistes pükstes. Iseloomult oli ta tundlik, korrektne ja kergesti solvuv. Kõneles ilma igasuguse aktsendita. Ta keelas Wikmani poistel sooritada huligaanseid tegusid ja kui keegi neid ikkagi tegi, siis öeldi talle: ,,Nagu soovite, aga mitte meie koolis!" Ta oli mõistev ja hästi haritud inimene. Tema jaoks olid kõik õpilased võrdsed ja talle oli väga tähtis, et tema õpilased saaksid tänu loovatele kultuurilistele tegudele surematuteks
kirja, kus seisab, et Virve pôgenes koos sôbrannaga üle mere. Umbes samal ajal saabub Juss sôjast koju. Point: räägib sellest, kuidas 10. klassi poistest arenevad mehed, kes lôpuks (paljud oma soovi vastaselt) rebitakse sôtta, milles nad tihti isegi poolt valida ei saa. Samuti sellest, et armastus, mis teistele tundub nôrk, vôib tegelikult olla hoopis tugev, ja vastupidi. Härra Wikman oli vanem meesterahvas. Tavaliselt oli ta mustas sabakuues, triibulistes pükstes ja valges isatapjakraes. Kehaehituselt oli ta küllalt sale, aga jämeda kaelaga. Tal oli tuhavärvi siledaks pöetud harjasjuus ja väikesed punakaspruunid vuntsid. Tal olid hallid rahulolematud midagi nõudvad, midagi etteheitvad silmad. Iseloomult oli ta tundlik ja hõlpsasti solvuv. Hääl oli tal kume bariton ja ta kõnelemisviis oli saksa või vene aktsendist täiesti vaba - ta tarvitas mõõdukalt jooksva aastakümne kõige moodsamat keelt.
annaabi.ee 
