Saatuse heidikute kuu (0)

Saatuse  heidikute kuu
Suvisel õhtul, mitte täiskuuööl 13.juunil käisin vaatamas Eesti Draamateatri suveetendust „Saatuse heidikutekuu“ Laitse Graniitvillas. Ootused olid väga kõrged, sest Märt Avandi ja Jaan Rekkor on mõlemad tuntud oma hea näitlejaoskuslikkuse poolest ning ega ka O´Neilli neile oma meisterlikkuse poolest alla ei jää.
Esimene vaatus kulges lõbusas toonis, sai nii naerda kui mõtiskleda. Mahajäetud ja kivistunud maakolkas elasid isa (Jaan Rekkor) ja tütar Josie (Kersti Heinloo). Kohe alguses hakkab etendus pihta poja ( Roland Laos) põgenemisega kodust, ta järgneb oma teistele õdedele- vendadele , sest lihtsalt ei pea masendavale olukorrale ja tapvale tööle vastu. Isa- tütart kummitab teadmine, et maaomanik James Tyrone (Märt Avandi) võib varem antud lubadusest hoolimata müüa nende renditalukoha kellelgi teisele. Huviline on olemas, sest naaberkrundi omanik (Pääru Oja) ei salli naabrimeest. Isa Jaan Rekkor ja tütar Kersti Heinloo olid päris vahva ansambel , eriti stseenides jockey Pääru Ojaga, kus tulevast maaomanikku hingepõhjani solvata püüti ja õnnestunud kildude peale teineteisele patsu löödi. Pääru Oja T.Stedman Harder oli selle lavastuse parim esitus, need näoilmed ja silmade pööritamine, tuhmilt mõnitajatele otsa vaatamine olid nii naljakad , et ajasid pisarateni naerma. Muidugi ei saa mainimata jätta Jaan Rekkori lavale ilmumise kostüümi- lühikesi kottis aluspükse, mis tõid nii mõnelgi naljaka nutuhoo esile. Esimene vaatus oli lõbus , kuid tekkis juba ootus, et mis edasi juhtub, sest probleem on sügavamal kui naabrimehe veinikeldri jääs.
Teine vaatus erineb esimesest vaatusest kui öö ja päev. Nali kaob ning kuuvalgus koidikuga saabub. Avandi ja viski- suurepärane kooslus, Eestis ei ole Avandist paremat purjus inimese mängijat (äkki ta oligi purjus??). Pikk ja venitatud stseen Josie Hogani ja James Tyrone´i vahel oli lõpuks igav kuulata, kuid tänu sellele vestlusele tulid välja huvitavad faktid- Josie oli teadlikult litsi mänginud, kuid tegelikult hoidnud ennast Jamesile, keda ta siiski peale pikka pikka ja sügavat vestlust enda vääriliseks ei pea, nii et ajab oma suure armastuse suure kisa saatel minema. Ka isa poolt kavaldatud lõks, et toovad Jamesi nende poole, tüdruk viib ta voodisse ja siis ilmub välja isa koos tunnistajatega, nii et Jamesil ei jää muud üle, kui aumehena Josie ära võtta, kukkus läbi, sest Josie armastas Jamesi liiga palju selleks, et teda püünisesse vedada. Mitte midagi ihulist nende vahel ei toimu, üks väike suudlus küll on, aga ei enamat . Ja isa on ka vahepeal ümber mõelnud ega tule tagasi koju sugugi koos tunnistajatega, vaid hiilib vargsi ja süüdlaslikult üksi koju, teades, et nüüd teab ka Josie, et isa talle enne Jamesi tulekut valetas, et James ei tahagi tegelikult nende talu kellelegi teisele peale nende endi müüa. Isa tegelik ajend tütart Jamesi käte vahele tõugata oli see, et ta nägi nende suurt, isegi varjamatut kirge, mis ometi ainult sõnalisele tasandile jäi, nii et isa lootis, et nad selle öö läbi lõpuks armastajapaarina kokku saavad, mida Josie tarmukuse tõttu siiski ei juhtu. Vaatus kippus venima kuid järsku – plõks- sai läbi kuid elujoovastus ja kaks armunut päästsid etenduse!
 
Vaatuse läbiv sõnum oli see, et alati tuleb ausaks jääda iseenda vastu, siis on ka teised sinu vastu ausad. Kui inimene on ebaaus iseenda vastu, siis selle kaudu on ta ebaaus ka teiste vastu.
 
 
 Mõnikord on inimesed nii ametis olemaks keegi teine, keda nad tegelikult ei ole. Seetõttu jääb aga palju asju märkamata nagu käeulatuses olev armastus ja olla ise armastatud . Selle asemel paugutatakse kõrge kaarega ning lastakse mööda kõik võimalused, mis elu kandikul kätte toob.
 
Minu jaoks oli see nagu deja vu " Kõrboja peremehest", kus Katku Villu tegi kõik, et mitte märgata naabritüdruku armastust. Isegi kui märkas, siis eestlaslikul kombel tuleb ju ajada oma joru ja oh seda hirmu, kui peaks sellest mingil põhjusel taganema. Üldiselt saan öelda, et tegu oli super hea etendusega, kus Märt Avandi ja Jaan Rekkor jätsid lihtsalt kustumatu mulje.