Saatuse heidikute kuu (0)

1 Hindamata

Lõik failist

Saatuse heidikute kuu
Suvisel õhtul, mitte täiskuuööl 13.juunil käisin vaatamas Eesti Draamateatri suveetendust „Saatuse heidikutekuu“ Laitse Graniitvillas. Ootused olid väga kõrged, sest Märt Avandi ja Jaan Rekkor on mõlemad tuntud oma hea näitlejaoskuslikkuse poolest ning ega ka O´Neilli neile oma meisterlikkuse poolest alla ei jää.
Esimene vaatus kulges lõbusas toonis, sai nii naerda kui mõtiskleda. Mahajäetud ja kivistunud maakolkas elasid isa (Jaan Rekkor) ja tütar Josie (Kersti Heinloo). Kohe alguses hakkab etendus pihta poja ( Roland Laos) põgenemisega kodust, ta järgneb oma teistele õdedele- vendadele , sest lihtsalt ei pea masendavale olukorrale ja tapvale tööle vastu. Isa- tütart kummitab teadmine, et maaomanik James Tyrone (Märt Avandi) võib varem antud lubadusest hoolimata müüa nende renditalukoha kellelgi teisele. Huviline on olemas, sest naaberkrundi omanik (Pääru Oja) ei salli naabrimeest. Isa Jaan Rekkor ja tütar Kersti Heinloo olid päris vahva ansambel , eriti stseenides jockey Pääru Ojaga, kus tulevast maaomanikku hingepõhjani solvata püüti ja õnnestunud kildude peale

Lae alla, et näha rohkem ▪ ▪ ▪

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 2 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2015-03-04 Kuupäev, millal dokument üles laeti

6 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

AnnaAbi Õppematerjali autor

Suvisel õhtul, mitte täiskuuööl 13.juunil käisin vaatamas Eesti Draamateatri suveetendust „Saatuse heidikute kuu“ Laitse Graniitvillas. Ootused olid väga kõrged, sest Märt Avandi ja Jaan Rekkor on mõlemad tuntud oma hea näitlejaoskuslikkuse poolest ning ega ka O´Neilli neile oma meisterlikkuse poolest alla ei jää.

josie jaan rekkor avandi pääru märt avandi maaomanik stseen kersti heinloo heinloo ebaaus

Sarnased õppematerjalid

docx

A.dumas Kolm musketäri terve raamat

Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep?

Kirjandus