Siin pilved, tuuled, päikene- nii õnnis olen ma! Kõik vanad tut´vad on, Siin olen nõnda vaene ma Siin olgu suur või väikene- Ja nõnda rikas ka: Kõik vanad sõbrad on. Mu tut´vad kõik on minuga Ja mina nendega Kui mina olin veel väikene mees Üks helin mul helises rinna sees. Ja kui mina sirgusin suuremaks, Läks helingi rinna sees kangemaks. Nüüd on see helin pea matnud mind Ta alla rusuks on raugenud rind. See helin mu elu ja minu hing, Tal kitsaks on jäänud maapealne ring Lumehelbeke Tasa,tasa Liugleb aknale Nagu viibiks ta Tasa...tasa... Tasa,tasa, Mõtleks tulles ka: Miks nii tuksud,rind? Tasa,tasa! Tasa,tasa! Rahu otsib sind- Tasa,tasa... Vaesusest tingituna polnud Juhan Liivil oma kodu. Ta elas kuni 1908. aastani vanemate
Juhan Liiv Helin Kui mina olin veel väikene mees, üks helin mul helises rinna sees. Ja kui mina sirgusin suuremaks, läks helingi rinna sees kangemaks. Nüüd on see helin pea matnud mind, ta alla rusuks on raugenud rind. See helin mu elu ja minu hing, tal kitsas on jäänud maapealne ring. Ma leian,et luuletus räägib elutahtest. See, mida kirjanik nimetab helinaks on huvi ja lootused elult. Juba väikese poisina tundis ta rõõmu ja nautis elamist ning elu avastamist. Vanemaks saades, kui pilt mängumaalimast ja lapsepõlvest edasi reaalsemaks arenes, süvenes elu avastamise soov veelgi, kõik muutus huvitavamaks, kui kunagi varem. Kuid
nendega on kõik hästi. Ka Hans lootis, et näeb oma naist ja tütart kunagi veel ning see usk aitas tal elada. Aliidele aga ei mõjunud mälestused hästi ja ta tahtis unustada õde ja tema pere. Õest mõtlemine rebis vanad haavad lahti ja Aliide hingerahu kadus. Aliide ei saanud unustada küll oma õde ning tema pere, sest ta elas selles majas, kus kõik asjad meenutasid ikka ja alati minevikku, aga ta püüdis elada nii, et minevik teda lõputult ei rusuks. Vallamajas juhtunu mõjutas kõiki kolme naist. Aliide vältis seda kohta ja isegi, kui ta pidi sinna minema, siis tekkisid tal külmavärinad ja tohutu hirm, et minevikus juhtunu võib korduda. Lindat mõjutas see kõige enam. Peale ööd vallamajas tõmbus ta endasse, ta ei rääkinud palju ja oli omaette. Ka täiskasvanuna ei suutnud ta sellest üle saada. Linda oli vaikne ja ei tahtnud eriti palju suhelda ning Zara ei mõistnud, miks ema selline on
aastal. Oli keelustatud Nõukogude võimu poolt. Taastati 1984. aastal. Auhinna saajale ei anta raha, vaid kingitakse karjasemärss. 1965. aastal sai esimesena selle auhinna Debora Vaarandi, "Eesti mullad" Eelmisel aastal sai auhinna Eha Lättemäe "***Kui talvekuu on paratamatu..." Helin Kui mina olin veel väikene mees, üks helin mul helises rinna sees. Ja kui mina sirgusin suuremaks, läks helingi rinna sees kangemaks. Nüüd on see helin pea matnud mind, ta alla rusuks on raugenud rind. See helin mu elu ja minu hing, tal kitsas on jäänud maapealne ring. Rändaja Tulin linnast. Lumesadu. Tööd ei leidnud kusagilt. -- Lumesadu. Jalad väsind. Läbi, läbi näljane. Kuskil teed, ei tulekiiri, aeg ju hiline. Ennäe! tulukene siiski vilgub viimati. Koputan ja astun sisse -- lahkelt lahti tehakse. Tüdruk võtab ahjust leiba, sooja leiba -- mõtelge! Soe saun ja lõhn nii armas. -- Tühi kõht
Oma tõvest kirjutas ta luuletuses ,,Helin". Kui mina olin veel väikene mees, üks helin mul helises rinna sees. Ja kui mina sirgusin suuremaks läks helingi rinna sees kangemaks. Nüüd on see helin pea matnud mind, ta alla rusuks on raugenud mu rind. See helin mu elu ja minu hing, tal kitsaks on jäänud maapäälne ring. Siit võib leida, et mida vanemaks ta sai seda hullemaks läksid haigus hood. Luuletuse lõpp pajatab seda, et uskus, et seesama tõbi tapab ta. Selles suhtes oli õigus Liivil, kuna enne surma muutus ta hulluks ja uskus, et on kuninglikust soost. Juhan Liiv kirjutas palju luuletusi isamaast
Kui mina olin veel väikene mees, Mina kõnd`sin kurba rada, üks helin mul helises rinna sees. Kurba rada kõnd`sin ma; Muresid mul mitusada – Ja kui mina sirgusin suuremaks, Oh kuis mahajäetud ma! Läks helingi rinna sees kangemaks. Kivi kukkus kivi juurde, Nüüd on see helin pea matnud mind, Jõgi püüdis meresse, Ta alla rusuks on raugenud rind. Koerakutsik ema juurde, Ema juurde – ussike. See helin mu elu ja minu hing, Tal kitsaks on jäänud maapäälne ring. Kuhu lähen mina, vaene? Kelle juurde, koduta? Oh mu vend, mu sõsar, naine, Ema, isa, isamaa!
../ Su käed mind noolivad kui valkjad ussikesed. Su kuri pilk, su kuri pilk on üles piitsutanud kik mu meeled, et murraks tiigrina Sind kas või silmapilk./.../ Kolmandas osaski räägib leegist ja õelast aroomist. Neljandas osas kinntitatakse, et on olemas iha ja asja kaunidust, kuid viimastes ridades suudedakse jälle öelda midagi negatiivset /.../me noorus klirisedes langeb rusuks./.../. Kogu luuletus on väga hea, kirjeldab tohutut iha, mida püütaks vältida tuues negatiivseid paralleele. Oli sügis (1926) Oli sügis. Auras udurähma. Tulin kõrtsist, pää täis õlleähma. Tühja pargis tummalt seisid puud. Olid kõledad kui roiskunud luud. Lehte liuglevat veel nägin uttu,
» «Magdalena Zoege!» üles Agnes varjamatu põgusega, «kui teie seda nime ei häene teotada, mida minul on au kanda, siis tuletage väemasti meelde, et teie Pirita kloostri abtiss olete.» See etteheide mõus niipalju, et abtiss äedate 400 sõade asemel enam kihvtiseid sõu tarvitama hakkas. «Otse selle päast, et ma sinu isa kuulsat nime uue teotuse eest hoida tahtsin, võsin ma sind oma hoole alla,» üles ta käisevalt. «Sa ei pä ase minu käst, enne kui su kange süa rusuks pekstud, su kurjale teele eksinud mõted hea poole on juhitud.» «Ma ei võ uskuda, et mu isa mind siia vangi on pannud.» «Usu mis sa tahad, aga kõgepealt usu seda, et nende mü uride vahel kõk voli ja võmus minu käs seisab. Sinu isa on kaugel ja ta usaldab mind enam kui sind; ta ei taha sind silmaga näa, enne kui mina talle võn tunnistada, et sa selle vä ariline oled. Ara karda, et ma su elu võan, aga su keha tahan ma vaevata, su roojast hinge valusas tules puhastada.
annaabi.ee 
