Kliendiga tuleb alati ilusti rääkida, igal uuel vestlusel peab sekretär oma kliendi usalduse võitma, sellised head töösuhted aitavad kaasa organisatsiooni heale mainele. See teeb head ka endale, sest asjalikkust ja head hoiakut näidates, tõstad ka enda mainet. Olukordades kus on puudulik info, ei tohi muutuda ebamääraseks ja kõhklevaks, kui vaja peab teadma, kust saada puudulik info. Kiire tegutsemine on pool võitu, mitte midagi tehes võib lihtsalt rumalasse olukorda jääda. Selleks et ennast ja ka oma organisatsiooni arendada, peab pidevalt ennast täiendama. Võib ju loota, et lõpetame kooli teatud erialal ja saamegi sellega kogu elu hakkama, kahjuks või õnneks see ei ole niimoodi. Kõik asjad uuenevad pidevalt ja teadmisi ei ole mitte kunagi liiga palju ja uusi asju on alati väga huvitav õppida. Ja juurde õppides, saab endale rohkem kohustusi mida täita, töö valdkond suureneb. Õppimine on terve elu kestev protsess.
Raamatuteneelaja Emad-isad jumaldavad oma lapsi ka siis, kui nad on kõige vastikumad väikesed pärdikud. Teine äärmus, s.o kui vanemad oma laste vastu üldse huvi ei tunne, on veelgi hullem. Vanemad, kes oma laste vastu huvi ei tundnud, olid härra ja proua koirohi, Matilda vanemad. Veel oli Matildal vend Michael. Matildasse suhtusid nad nagu kärna või muhku, mida tuli taluda nii kaua, kui see kadus. Matilda oli eriline ülitundlik ja andekas.Ta taibukas ja kärme õppima, kuid oma rumalasse maailma mähkunud vanemad ei suutnud tema juures midagi ebatavalist märgata. Matilda oli iseseisvalt lugema õppinud ja neljaselt luges kiiresti ning tundis huvi raamatute vastu. Kui Matilda isalt raamatut küsis, imestas see, mis siis nende suurepärasel telekal viga on. Matilda külastas iseseisvalt küla raamatukogu. Ta käis seal iga päev, kui oli üksi koju jäetud ja varsti olid kõik lasteraamatud läbi loetud. Nüüd palus Matilda endale mingit headv ja
raamat“ lk 76) Targad inimesed oskavad end kaitsta. Nad saavad aru, kui on valesti käitunud ning see võib neile kahjulikuks osutuda, ja lõpetavad oma taolise teguviisi. Rumal aga ei taipa ära, kust läheb piir ja võib seetõttu suurde jamasse sattuda. Peatükis, mille alguses on see lause, abielluvad Jacob ja Dina. Jacob üritab juba pulmapeo ajal pruuti oma tuppa viies enda ihasid rahuldada. Mees ei saa aru, et Dina ei soovi seda veel. Jacob jääb kõigi pulmakülaliste ees rumalasse olukorda, kui Dina lahtiriietatult külaliste seast läbi jookseb. Kõik mõistavad, mida Jacob üritas. „„ ..., et saaksin Reinsnesi poe kontorit näha ja selgitada, kuhu arvud on jäänud.““ („Dina raamat“ lk 137) Arvepidamisel peab pidevalt silma peal hoidma. Alati võib olla mõni suli, kes raha kõrvale paneb. Dina heitis Jacobile ette, et too tal poe arveraamatuid lähemalt uurida ei lubanud.
Kõige enamlevinumaks osutus akrofoobia ehk kõrgusekartus. Siia alla kuulub hirm ka näiteks kõrgetel küngastel, sildade jm viibimise ees. Mõnikord tuntakse hirmu ja tekivad peapööritused ka üheksakordsete majade viimastel korrustel viibimise ees. Gümnaasiumiõpilaste seas tundis kõrgusekartust 37 % vastanuist, järgnes sotsiaalfoobia all kannatavad õpilased - 19% vastanuist. Tegemist on hirmuga, mis teeb raskeks suhtlemise või esinemise avalikkuse ees. Kardetakse jääda rumalasse olukorda ja hirmu süvenedes võivad kaasneda ka paanikahood, mis tekivad seoses kindlat tüüpi suhtlusolukorraga. Arstifoobia oli samuti esindatud suhteliselt suure näitajaga: 13%. Seda võib seletada hirmuga valulike protseduuride ees, see võib laieneda paanilise hirmuni igasuguse ravi suhtes. Hirm võib olla alguse saanud juba lapsepõlvest ja kui sellele vajalikku tähelepanu ei pöörata, võib ta aina süveneda. 13% vastanuist kannatab ka agorafoobia all, mis
kohta. Teisisõnu, jälgida käitumist, kuid ei tasu püüda sellele tähendust anda. Kõigepealt toovad Hofstede ja Pedersen (2004, lk 40) välja ilmselge tõkke, mis tuleneb keeleerinevustest. Keel on midagi enamat kui vaid uue sõnavara ja grammatika äraõppimine. See peidab endas ka kultuurilist kompetentsi: teadmist, mida, millal, kuidas, kus ja miks öelda. Kui võõrast keelt ainult natuke osata, võib 15 kergesti rumalasse olukorda jääda. Erinevates situatsioonides võib üks ja sama sõna tähendada erinevaid asju. Keelebarjääri saab vähendada, kui 1) õppida keel korralikult selgeks 2) leida asjatundlik inimene, kes juttu tõlgiks 3) paluda öeldut täpsustada, kui pole kindel selles, mida teine mõtles Hofstede ja Petersen (2004, lk 40) väidavad ka, et kasutatakse ka mitteverbaalseid käitumisviise – nagu liigutused, kehahoiak ja muud signaalid -, mis annavad sõnadeta
Sellest võib järeldada, et enamasti ei ole töötajatel aega pikalt koolitustel osaleda, nad arvavad, et asjalik ja lühike koolitus on efektiivsem ja tulemusrikkam, kui pikk ja põhjalik süvenemine. Eraldi märkimist vajab väga väike videotreeningute ja rollimängude eelistajate hulk, mis viitab inimeste soovimatusele näha ja analüüsida oma käitumist ja vigu ning tahtmatus olla erinevates rollides ja mängida erinevaid situatsioone, kartes end halba valgusesse seada või rumalasse olukorda jääda. Kuna koolitusvajaduses oli selgelt näha töötajate vajadus keelekoolituste järele ning teades, et käesoleval hetkel on käimas kevadeni kestev inglise keele koolitus, siis võib arvata, et pikkade kursuste eelistus on seotud just keelekoolitustega. Seikluskoolitust sooviks saada vaid 4 inimest, kes on osalusvaatluse ja küsimustike info põhjal tippspetsialistid ja vanuses 25 40. Sellest võib järeldada, et nooremad töötajad on
ema. Lapsed said tähelepanu ka seetõttu, et statistiliselt oli haiguste levikut kõige kergem vaadelda laste surevuse kaudu. Tekkis pediaatria. 1837. a avati Viinis lastehaigla, 1802 on midagi sellist avatud juba Pariisis, kuid üldiselt olid lastehaiglad visad tekkima, sest käsitlus lapsest kui millestki erilisest, kujunes alles 20. saj. alguseks (seni oli tegemist ikka eeskätt suhtumisega lapsesse kui väiksesse ja veel rumalasse tulevasse vanainimesse). Inimeste või haigete jaoks, keda stigmatiseeriti vms, loodi oma haiglaid või polikliinikuid (juttu on olnud vaimuhaiglaist jm-st). Üks osa sellest seltskonnast olid naised-vallasemad, kellest sai sageli õppevahend arstiteadusele. Esimene sünnitusmaja luuakse 1791. a Göttingenis (selles on ka kabel, kus vallasemad said oma karistuse vastu võtta oldi nii humanistlikud, et ei pandud kuhugile avalikku kirikusse neid häbiposti...)
annaabi.ee 
