Veetsin kõik oma suved maal ning ei mõelnud kunagi, et tahaks seal olla kauem kui kolm kuud aastas. Kui kaheksa aastat tagasi perega Tallinnast välja Harkujärve külla kolisime, algas minu jaoks uus elu. Kiiresti leidsin uued sõbrad, 2 neist olid tol ajal isegi mu klassikaaslased, kellega olime koos seitse päeva nädalas ja iga päev vähemalt kuus tundi õues. Aeg kulus nii kiiresti tehes kõiksuguseid vägitegusid, näiteks püüdsime ojast vähke ja ronisime võidu tuhamäest üles, et hiljem pepupeal alla lasta. Kuigi tegelesin pidevalt enda elu põnevaks tegemisega, oli tol ajal rahu ja vaikust siin küllaga. Mis küll muutus? Üha enam inimesi hakkas otsima sellist elu nagu minu pere ehk meie naabruskond ehitati erinevaid maju täis. Kuigi elame ikka oja kaldal ning maja kõrval on mets ja naabreid ei huvita, kas käin pidzaamas aias ringi või ei, muutus elu minu jaoks. Nüüd tunnen puudust sellest nö maaelust. Maaelu all mõtlen ma
Tal on mitmeid kõrgharidusi erinevate suhtluse ja IT alastel erialadel. Mis on Gang Chen-i eripära on see, et tegemist on õppejõuga, kes on reaalselt praktiseerinud oma õpinguid. Mind isiklikult puudutas see teema väga, kuna näen seda ka uue generatsiooni pealt, kui sügavalt on juba internet ja kõik sellega seoses meie ühiskonda jõudnud. Näiteks võin tuua selle, et võttes tagasi aastaid umbes 10-13 vms mängisime meie tüdrukutega keksu, poistega sõda puutokkidega metsas, ronisime puude otsas jne. Meil omal ajal ei olnud telefone nii kasutusel nagu tänapäeval. Mis aga teevad tänapäeva noored u 7-13 aastased. Nemad enam jaolt suhtlevad teiste oma vanustega läbi interneti ja telefonide, saadakse küll kokku, kuid ka siis tehakse umbes selliseid asju, et postitatakse samal ajal kuhugi Facebooki vms oma tegevusi. Tänapäeval läheb järjest rohkem inimesed internetist sõltuvaks. Internet teeb nii palju lihtsamaks elu
Eiffeli torn (La tour Eiffel) on Pariisi kuulsaim ja tuntuim turismiatraktsioon. Eiffeli torni hakati ehitama aastal 1887 ja lõpetati 1889. Eiffeli torni autor on Gustave Eiffel. Torn ehitati algselt Pariisi maailmanäituseks, kuid I Maailmasõja ajal kasutati seda luureraadio mastina. Aastatel 1889 1930 oli Eiffeli torn maailma kõrgeim ehitis. Talviti on torni esimesel korrusel liuväli. Kui me torni juurde jõudsime ja selle esimesele platvormile ronisime, oli juba hämardunud ning vaateplatvormilt avanes vaade ilusale tuledes Pariisile. Pilet ühele inimesele Eiffeli torni maksis 7.50 eurot. Torni ümbruses oli liikumas palju rahvast, ning ka suveniirimüüjaid, kes proovisid meile müüa väikseid Eiffeli torni kujukesi. Eiffeli tornist jalutasime hotelli ööbima. Teine päev Pariisis
paadist välja tiriti, kus nad olid arvatavasti kinniseotuna lamanud ja kust nad nüüd tapmiseks välja toodi. Kaks ohvritest said surma, kuid üks pääses põgenema. Ma antsin talle märku, et minu juurde tulla. Kui me koopasse jõudsime andsin talle söömiseks leiba, kimbu rosinaid ja sõõmu vett. Mul oli temast tõeliselt hea meel. Mu elu hakkas nüüd lahedaks muutuma. Nimeks sai tall Reede täpselt selle päeva järgi. Ükskord, kui me jälle sellesama künkka harjale ronisime, meri aga oli uduvines, et me suurt maad ei näinud, ütlesin ma talle:"Reede, kas sa tahaksid oma maale ja oma rahva juurde tagasi minna?" ,,Jaa":vastas ta. Kuna ma sain Reede jutust kinnitust, et ta on lõpuni minusse kiindunud ja me hakkasin koos paati ehitama. Kui ma selle kõigega valmis sain, tuli mul oma sulane Reede paati juhtima õpetada. Reede sai sellega hästi hakkama. Ma olin jõudnud oma vangipõlve kahekümne seitsmendasse aastasse, kuigi kolm viimast
rohtu võtma? Aga ma ei näe kappi kus me ravimeid hoiame. Meil on teleri kõrval üks kapp täis kurgutablette, plaastreid, palaviku alandajaid, valuvaigisteid, kõhulahtisteid jne. Nimeta mis vaja, meil on olemas. Me oleme nagu oma väike apteek. Meie peres jäädakse tihti haigeks või saadakse haiget seega me oleme igaks olukorraks valmistunud. Ja neid olukordi tuleb tihti ette." Teine vend vaatab rahavasse ja tüdruk vaatab ikka otse. Vend2: ,, Ma mäletan korda kui me ronisime vennaga puu otsa ja Veroonika oli puu all ja ootas stopperiga võttes aega . Me tegime võidu kumb jõuab ennem latva. Kuid me ei olnud valmistunud, et see vana puu mille otsas me oleme iga suvi roninud nii et süda lustib, küll katki läheb. Kuid läks. Ja me kukkusime mõlemad puuotsast alla. Mis järgnevatel hetkedel juhtus ma ei mäleta aga ma mäletan kuidas ma olin siin suures toas peaaegu kogu meie apteek
millest Eesti on kahjuks ilma jäetud.“ – Olen taas kirjanikuga täiesti samal meelel. Ka minul on üheks suuremaks fetishiks välismaal reisides just kõik looduslikud alad ja arhidektuurilised ehitised. Ju ma olen natukene kiiksuga ning omamoodi. Võin kuulata jutte nende kohta ja vaadata neid kohti tundide kaupa suu ammuli ja hambad laiali. 16) „Rõõmsalt omavahel aasides jõudsime mäe alla, kus ostsime kolmepäevase mäepileti ja ronisime traatide otsas kõlkuvasse gondlisse, mis viis meid üles.“ – See on üks mu unistustest, mida kindlasti soovin ka teha. Miks? Vot seda ma ei oska eriti öelda. Võib olla, et kätte saada adrenaliinilaks. 17) „...mille vesi võis olla isegi kuni 50 °C...“ – Vot sellises vees tahaks ise isegi supelda. Võib ainult mõttemaailma jääda, kui hea, mõnus ning soe seal olla võib. Samas kindlalt ka kõrvetavalt kuum. 18) „See onsen, kuhu meie läksime suusatades
läkitasime Vellile kosutava tervitusena SMS- tordi. Sel päeval otsustasime laagerdada kohapeal ja vallutada ahelikul tipud ilma kottideta. Madis jäi laagrivalvesse ja õhtulõkkesse varustust hankima, meie tõusime kuusemetsast rusukaldeid lõigates radapidi ülespoole. Piatra Craiului ahelik on ideaalne paik algajatele või rahulikku matka soovivale rahvale- valida on väga erinevate radade vahel, kusjuures teed võivad ikka ja jälle tagasi tulla sinna, kust nad algasid. Meie ronisime valgeid kaljusid pidi üles Padinei Popii(2062) ja Ascutiti (2150) tippu. Aheliku hari oli eriti terav ja kitsas, vahepeal oli tasne ainult jalgealune rada, et siis järsult kahele poole alla kukkuda. Vahepeal oli rada julgestatud terastrossidega- üsna konkreetne kaljuronimine. Tegime palju pilte a la ,,mägi ja ise" . Laskusime väga järsku rada pidi otse laagri alla.
Ma ei tahtnud; ütlesin, et Jim ehk ärkab ja tuleb vaatama. Aga Tom tahtis riskida. Me hiilisime siis .kööki ja võtsime kolm küünalt. Tom pani tasuks viis tsenti lauale. Siis läksime välja ja mul oli kange kure minema saada; aga midagi polnud parata, Tom pidi vägisi neljakäpakil sinna roomama, kus oli Jim, ja temaga mõne tembu tegema. Ma ootasin; aeg tundus õige pikk, kõik oli nii vaikne ja üksildane. Niipea kui Tom tuli tagasi, pistsime jooksu mööda rada 217 ümber aiatara ja ronisime varsti järsule künkatipule maja taga. Tom ütles, et oli võtnud Jimi kübara peast ja riputanud selle puuoksale tema köhal; Jim oli natuke liigutanud, aga polnud ärganud. Hiljem Jim rääkis, et nõiad olid ta ära nõidunud ja olid ta kunstunesse pannud ja olid ta seljas läbi kogu osariigi ratsutanud ning ta siis jälle puude alla pannud ja ta kübara oksade riputanud, et näidata, kes seda oli teinud. Teine kord rääkis Jim, et nad olid ta seljas ratsutanud kuni New
Aga kui heitsin pilgu välja, polnud ma eriti rõõmus. Me olime kukkunud keset jõge, kus kõik oli läbi põimitud puuokste ja liaanidega. Jões ulpisid mõned väljakukkunud istmed ja inimesed. Vaatepilt oli küllaltki kohutav. "Kuidas me üle jõe pääseme?" oli Miina mures. "Äkki saame mööda liaane üle jõe? Või ma ei tea... Kui sa oled nii tugev, et neist kinni haarata?" olin mures. "Me peame vähemalt proovimagi. Sest ma arvan, et sa ei taha siin nälga surra!" arvas Miina. Me ronisime ettevaatlikult, kuid valurikkalt lennukist välja ühe puu peale. "Võib-olla saame ka mööda puid üle jõe?" arvasin ma. "Võib-olla tõesti. Köh, köhö, köhö!!!" hakkas Miina vaevaliselt rääkima ja köhima. Ma sain kohe aru, et tal on mõni roie murtud. "Oled sa ikka kindel?" olin mures. "Jah, ja, jah! Palun liigume!" sundis ta mind. Ma haarasin ühest liaanist kinni ja hüppasin teise puu peale. Mu jalg sai üpris palju haiget. Ma saatsin liaani Miinale tagasi. "Palun ole ettevaatlik
Vangide seas kasvas ärevus. Selle hetkeni elasime vennaga üksmeeles: tema oli juht ja võttis vastu otsuseid. Vaatasin tema poole, ta ei reageerinud. Võtsin initsiatiivi enda kätte.„Nisan, põgeneme!“ Eraldusime grupist, algul mina, siis vend ja meie järel veel viisteist inimest. Liikusime algul ebakindlalt, seejärel joostes. Jõudsime barakini. Näis, et sakslased jälitavad meid, et veel üks silmapilk ja kuuleme laskusid. Läksime maja viimasele korrusele, ronisime naridele ja katsime end patjadega. All kõlasid lasud, siis saabus vaikus. Kumisev vaikus. Kui mõne tunni pärast aknast välja piilusime, nägime metsast tõusvaid tuleleeke. Üks meie hulgast läks luurele. Tagasi tulnud, ütles ta, et hoones ja õuel on palju laipu. Selgus, et viimast gruppi ei jõudnud sakslased metsa viia, vaid lasksid kohapeal maha. Läksin välja, nägin naise surnukeha, kellel oli laps kätel. See ei olnud juut – sakslased hävitasid seal kõiki, valimata.
annaabi.ee 
