Aastal 395 jaotati Rooma riik kaheks: Lääne-Rooma ja Ida-Rooma keisririigiks. Viimast hakati ta pealinna Konstantinoopoli (praeguses Türgis asuva Istanbuli) kreekakeelse nime Byzantion järgi kutsuma Bütsantsiks. Bütsantslased ise kutsusid oma riiki muuseas Romea riigiks ning iseendid romealasteks, rääkisid aga kreeka keeles. Selle riigi koosseisu kuulusid kõige arenenumad alad Rooma riigist, sealhulgas ka Kreeka. Bütsants sai kreeka kunstitraditsioonide säilitajaks ja edasiarendajaks. Peale selle mõjutasid bütsantsi kunsti toredust armastavad Idamaad. Püüd välise hiilguse poole sai Bütsantsi keisrikojale nii omaseks, et väljendus "bütsantslik toredus" püsib tänini. Bütsants oli ristiusuline maa ning ka ta keerulise kombestikuga nn.
Juhendaja: Aet Kallam Tallinn 2012 Sissejuhatus Aastal 395 jagunes Rooma riik kaheks: Lääne-Rooma ja Ida-Rooma keiserriigiks. Viimast hakati ta pealinna Konstantinoopoli (praeguses Türgis asuva Istanbuli) kreekakeelse nime Byzantion järgi kutsuma Bütsantsiks. Bütsantslased ise kutsusid oma riiki muuseas Romea riigiks ning iseendid romealasteks, rääkisid aga kreeka keeles. Selle riigi koosseisu kuulusid kõige arenenumad alad Rooma riigist, sealhulgas ka Kreeka. 10.sajandi lõpul abiellus Kiievi vürst Vladimir Bütsantsi printsessiga. Nii astus Venemaa tihedasse läbikäimisse Bütsantsiga, kust koos ristiusuga võeti üle ka võtted kirikute ehitamiseks ja ikoonide maalimiseks. Palju kreeklastest meistreid tuli nüüd Bütsantsist Venemaale. Oma loomingus arvestasid nad aga kohalikku
kandsid kullaga kaunistatud rüüd. Keisritega suhtlemiseks olid ette nähtud üksikasjalikud reeglid. Kõik pidi rõhutama, et valitseja seisab alamatest kõrgemal. (Rahvas < Patriah < Keiser < Jumal) (lk 48) 5. Bütsantsi suhted muu maailmaga Rahvastiku koosseisult oli Bütsants väga kirev riik. Lisaks põhirahvale, kreeklastele, elasid siin paljude teistegi rahvuste esindajad. Kõiki keisri alamaid, vaatamata nende rahuslikule päritolule, nimetati romealasteks. Bütsantsi kodanikele sisendati, et nad on jumala poolt valitud rahvas ja on seetõttu teistest üle. Seetõttu olid bütsantslased sageli kõrge enesehinnanguga ja naaberrahvaid nad koguni alavääristasid. Ajaloolased kinnitavad, et Bütsantslased olid teitest Euroopamaadest tunduvalt jõuakamad. Bütsantslastel oli koguni nii palju teravilja, et seda jätkus ka väljaveoks. Bütsants võttis üle ka teiste maade traditsioone, sealhulgas Idamaade omi
Seda ehitistüüpi rakendati pidevalt järgneva rohkem kui 1000 aasta jooksul, kusjuures seda muidugi täiendati ja täiustati. Bütsantsi kunst Aastal 395 jaotati Rooma riik kaheks: Lääne-Rooma ja Ida-Rooma keisririigiks. Viimast hakati ta pealinna Konstantinoopoli (praeguses Türgis asuva Istanbuli) kreekakeelse nime Byzantion järgi kutsuma Bütsantsiks. Bütsantslased ise kutsusid oma riiki muuseas Romea riigiks ning iseendid romealasteks, rääkisid aga kreeka keeles. Selle riigi koosseisu kuulusid kõige arenenumad alad Rooma riigist, sealhulgas ka Kreeka. Bütsants sai kreeka kunstitraditsioonide säilitajaks ja edasiarendajaks. Peale selle mõjutasid bütsantsi kunsti toredust armastavad Idamaad. Püüd välise hiilguse poole sai Bütsantsi keisrikojale nii omaseks, et väljendus "bütsantslik toredus" püsib tänini. Bütsants oli ristiusuline maa ning ka ta keerulise kombestikuga nn
daakialased, illüürlased, bulgaarlased, itaallased ja veel mitme teise rahva ja võimu esindajad. Eriti tihedates sidemetes Bütsantsiga olid armeenlased ja grusiinid. Konstantinoopol võttis meelsasti vastu töökaid armeenia pagulasi, kellest paljud astusid keisri sõjaväkke. Mitmedki armeenlased tegid karjääri tõustes väejuhtideks ja halduriteks. Kõiki keisri alamaid, vaatamata nende etnilisele päritolule, nimetati romealasteks, Ida-Rooma keisririigi kodanikeks. Neile sisendati lapsest peale, et nad on ''Jumala poolt välja valitud rahvas'' ning seetõttu üle kõikidest teistest rahvastest ja hõimudest. Kõrge enesehinnang ja sellega kaasnev naaberrahvaste ning hõimude alavääristamine oli bütsantslastele omane. 8 Talurahvas, käsitöölised, orjad ja koloonid. Talurahvas. Bütsantsi ühiskonna majandusliku aluse moodustas talupoegade ja
Seda ehitistüüpi rakendati pidevalt järgneva rohkem kui 1000 aasta jooksul, kusjuures seda muidugi täiendati ja täiustati. 2.10 Bütsantsi kunst Aastal 395 jaotati Rooma riik kaheks: Lääne-Rooma ja Ida-Rooma keisririigiks. Viimast hakati ta pealinna Konstantinoopoli (praeguses Türgis asuva Istanbuli) kreekakeelse nime Byzantion järgi kutsuma Bütsantsiks. Bütsantslased ise kutsusid oma riiki muuseas Romea riigiks ning iseendid romealasteks, rääkisid aga kreeka keeles. Selle riigi koosseisu kuulusid kõige arenenumad alad Rooma riigist, sealhulgas ka Kreeka. Bütsants sai kreeka kunstitraditsioonide säilitajaks ja edasiarendajaks. Peale selle mõjutasid bütsantsi kunsti toredust armastavad Idamaad. Püüd välise hiilguse poole sai Bütsantsi keisrikojale nii omaseks, et väljendus "bütsantslik toredus" püsib tänini. Bütsants oli ristiusuline maa ning ka ta keerulise kombestikuga nn
ning järeltulijat. Tänu ettekujutusele translatio imperii, (selle arusaama kohaselt tõi Constantinus Suur Konstantinoopolisse üle mitte ainult pealinna, vaid kogu senise Rooma impeeriumi), püsis seal kooskõla vana ja uue Rooma poliitilise ja õigusliku traditsiooni vahel. Keiser Constantius II tunnistas 359.a. Konstantinoopoli ja Rooma võrdseks. Bütsants identifitseeris ennast Roomana, tema elanikud nimetasid end romealasteks (Rhomaioi). Taolist identifitseerimist ei takistanud tõsiasi, et territoriaalselt oli impeeriumi tuumik helleeniline, olles seega pigem Aleksander Suure impeeriumi järglane. Õigusliku traditsiooni jätkumine oli niivõrd tugev, et on kohatu rääkida rooma õiguse retseptsioonist Bütsantsis. Küll saab hiljem kõnelda Bütsantsist lähtunud Rooma õiguse retseptsioonist. Lääne-Euroopa (eriti Saksa) õigussajalooteadus ei pea Bütsantsist lähtunud
annaabi.ee 
