Romantism, Realism (0)

Romantism
Romantism on kunsti ( arhitektuur , kirjandus, kujutav kunst , muusika , teater, kino) suund, sotsiaal-poliitiline ideoloogia ning stiiliperiood, mis tuli 1820.–1830. aastail klassitsismi asemele. Romantismi iseloomustab mineviku idealiseerimine, võõrdumus tegelikkusest, individualism , ebatavalised tegelaskujud ja sündmustik. Romantismi tekkimise allikaks olid 1789. aasta Prantsuse revolutsiooni poolt äratatud rahvahulkade vabadusliikumine, rahva võitlus feodalismi ja rahvusliku rõhumise vastu ning ühiskonna laiade kihtide pettumine 18. sajandi revolutsioonide tulemustes. Romantism oli reaktsiooniks kodanliku korra võidule. Romantikute huvi oma rahva muinsuse, ajaloo ja rahvaluule vastu pani aluse mitmele teadusharule. Paljud romantilised teosed kajastavad kirglikku tulevikuühiskonna unistust, on feodalismivastased, seoses oma ajastu vabadusliikumisega. Isiksuse vabastamise, võõrandumise ületamise jms. mõistetega opereerides on romantikud olnud esimesi kapitalismi kriitikuid. Kapitalismi kriitika oli enamasti ühekülgne, nähes ainult kapitalismi varjukülgi ja märkamata seda progressiivset, mida uue korra võit endaga kaasa tõi. Romantism otsis väljapääsu ühiskondlikest ning ajaloolistest vastuoludest ideaalide loomises, mis kujutasid endast minevikku vajunud keskaja apoloogiat. Olevikupõlgus võis põhjustada ka feodaalse reaktsiooni, näiteks restauratsiooni, pooldamist. Siit tuleneb ka see, et romantikud armastavad erakordseid olukordi ja fantastilisi kujusid. Ühtlasi väljendas romantism üldsuse laiade ringkondade protesti nii kodanliku kui ka feodaalse sotsiaalse korralduse süsteemi vastu, poliitilise reaktsiooni vastu. Kuigi romantismi esteetilised ideaalid olid sageli utoopilise iseloomuga, romantikute tegelaskujud tihti kahestunud, sisemiselt traagilised, väljendas see siiski mingisugust huvi rahvahulkade elu vastu ning oli suunatud tulevikku.

Romantism kujutavas kunstis

Kujutavas kunstis on romantism suund, mis tekkis 19. sajandi algul ja kestis sama sajandi keskpaigani. Kunstis tugineb romantism samadele sotsiaalsetele ja esteetilistele alustele, millele teisteski kunstiliikides. Iseloomulik on ainestiku valimine ajaloost (eriti keskajast), legendidest, saagadest ja kirjandusteostest. Teoste tundeskaala ulatub hardusest heroilise paatoseni. Romantismis kui kunstivoolus on eredalt väljendatud kunstniku suhtumine kujutatavaisse nähtusisse, mis annab kunstiteostele erilise kõrgendatud emotsionaalse värvingu.
Eesti- Johann Köler
Hispaania - Francisco Goya (kunstnik)

Inglismaa ja Šotimaa - William Blake (kunstnik, poeet ), William Turner ( maalikunstnik )

Prantsusmaa- Eugène Delacroix (maalikunstnik), Théodore Géricault (maalikunstnik)
Saksamaa- Caspar David Friedrich (maalikunstnik)
Venemaa- Orest Kiprenski (maalikunstnik)
Realism
Realism on kunstistiil , mis tekkis Prantsusmaal pärast 1848. aasta revolutsiooni. Realism on kunstivool, mis taotleb ümbritseva, maalitava tõetruud ilustamata kujutamist. Seda viljeleti kogu Euroopas ja ka Venemaal 19. sajandi lõpuni.
Realism hülgas romantismile omase kujutluslikkuse ja akadeemilise formalismi. Realism oli romantismi vastand. Kui romantikud kujutasid üllaid tundeid, siis realistid leidsid selle põlastusväärse olevat ja üritasid ümbritsevat tõetruult ja ilustamata kujutada. Nendelt oodati objektiivsust. Nad maalisid seda, mida nägid. See oli akadeemilise kunsti pooldajatele vastumeelt. Nende arvates olid maalidel kujutatud asjad kunsti jaoks alaväärtuslikud ja labased (nt. igapäevaelu, lihtrahvas, tööstusstseen).
Kaasaegsete stseenide kujutamisel hakati kasutama seni ainult ajaloomaalile omast suurt formaati. Populaarsed olid jutustava süþeega ühiskonnakriitilised maalid.
Maalimiseks kasutati looduses nähtavaid toone. Neid ei asendatud erksamate või harmoonilisematega. Tavaliselt valgustas kujutatut ülevalt vasakule suunatud valgusallikas. Maali kujundasid tumedalt heledale üle minevad värvid.

Venemaa realism

Venemaal tegutses Rändnäituste Ühing. Selle liikmed ehk peredvižnikud korraldasid alates 1871. aasta kevadest mitmel pool Venemaal näitusi. Viimane neljakümne kaheksast näitusest toimus aastal 1923. Nende eesmärk oli tutvustada ja propageerida Venemaal vene realistlikku kunsti. Kunstnikud kujutasid stseene rahva elust ja Venemaa ajaloost, esitasid progressiivsete kultuuritegelaste portreid, näitasid kodumaa looduse ilu. Sageli olid teosed teravalt kriitilised ja tsarismi väärnähtuste vastased. Materiaalset abi saadi P. Tretjakovilt. Peredvižnikute juht oli Ivan Kramskoi. Nende hulka kuulusid veel Makovski, Maksimov, Ðiðkin, Vassili Perov,Vassili Surikov ja Ilja Repin .