välja. Saab paigaldada postide vahele või teisaldatavate jalgadega ettevalmistuseta tasasele pinnale Soojustamata lautades on vajalik külmumiskindlate jooturite kasutamine, fotol elektriga soojendatav veejootur, veetoru tuuakse maa-alt külmumise vältimiseks Lamba eripärad rohusöötade tarbijana Lammas on hea karjamaaloom, keda võimalik aastaringselt väljas pidada (grazing animal) Karjamaarohus eelistab lammas ristikut kõrreliste ees Sööb rohundeid valikuliselt, valides taime osi, mis on parema kvaliteedi ja seeduvusega kui seda oskab teha veis Monokarjatamisel võib lambaid karjatada suure karjatamiskoormusega, et ära hoida suurt rohu mahasõtkumist loomade liigse ringiliikumise tõtt Lambad söövad rohkem puude, põõsaste lehti kui veised, aga vähem kui kitsed Lambad on võrreldes kitsede ja ka veistega paremad mägikarjamaade, kõnnumaade ja teiste looduslike karjamaade (rannakarjamaad, puisniidud) kasutajad
Karjamaarohuga kaetakse hobuste söödatarve täielikult. Hobuseid karjatatakse järgmiste karjatamisrühmadena : a) varssadega märad, b) noorhobused, c) vabad märad ja d) täkud. Joogivett tarvitavad täiskasvanud hobused 40-60 ja noorhobused 20-30 liitrit päevas. Vesi peab olema eelsoojendatud ja puhas. Hobuste karjatamisperioodi pikkus on 140-160päeva. Lammaste karjatamine Lambad söövad peaaegu kõiki kõrrelisi ja liblikõielisi heintaimi ning paljusid rohundeid. Lammastele sobivad alusheinterohked kultuurkarjamaade või looduslike karjamaade rohukamarad. Lammaste karjamaad peavad paiknema parasniisketel või kuivemapoolsetel mineraalmuldadel. Märgadel muldadel lambad haigestuvad. Karjamaapinda arvestatakse täiskasvanud lamba kohta 0,1 ha. Lammaste karjamaa jagatakse püsi- ja elektritaraga 10-15 kopliks, kusjuures ühes koplis karjatatakse 2-3 päeva. Karjatamisperioodi algul moodustatakse lammastest järgmised karjatamisrühmad : a)
Monosööda söötmine söödamikseriga-silost, heinast, teravilja-ja mineraalsöötadest segatakse söödamikseris kokku üks monosööt · Söödamikser Söödalaval monosööda jäägid (monosööt silost, põhust, rapsikoogist, mineraalsöödasegust Lamba eripärad rohusöötade tarbijana · Lammas on hea karjamaaloom, keda võimalik aastaringselt väljas pidada (grazing animal) · Karjamaarohus eelistab lammas ristikut kõrreliste ees · Sööb rohundeid valikuliselt, valides taime osi, mis on parema kvaliteedi ja seeduvusega kui seda oskab teha veis · Monokarjatamisel võib lambaid karjatada suure karjatamiskoormusega, et ära hoida suurt rohu mahasõtkumist loomade liigse ringiliikumise tõttu Lamba eripärad rohusöötade tarbijana · Lambad söövad rohkem puude, põõsaste lehti kui veised, aga vähem kui kitsed · Lambad on võrreldes kitsede ja ka veistega paremad mägikarjamaade, kõnnumaade ja teiste
taimi valikuliselt, kujundavad maastikku liikumisteedega ja kogunemiskohtadega ning taimkatte struktuuri mojutavad ka väljaheited. Suurem mosaiiksus aga ei tähenda suuremat liigirohkust, kuna valikuline söömine annab teatud taimeliikidele kasvueelise ning teisalt väheneb nende liikide osatähtsus, mida loomad söövad. Kuna loomaliikidel on erinevad toidueelistused nt lammas eelistab rohundeid, lehmad kõrgemakasvulisi mahlakaid taimi, hobused ei ole väga valivad siis optimaalne oleks karjatada luhal erinevaid loomi. See võib toimuda paralleelselt, aga samuti võib teist liiki kariloomaga karjatada ädalal. Ädala puhul on oluline just hiline karjatamine, mille tulemusel kujuneb kevadeks madal rohustu, mis on väga oluline luhakurvitsalistele. Mätlikkuse torjeks
Heintaimedest eelistavad nad timutit, aasrebasesaba, aruheina, valget ristikut jne. Kitsede karjatamiskäitumise uurijad on leidnud, et nad eelistavad rohu valikul kõrrelisi ristiku ees (Grant et al, 1984). Kitsede ja veiste koospidamisel tuleks kitsi karjatada enne ja seejärel veiseid. Suvel leiavad kitsed endale sööta ka võsastunud ja madalasaagilistelt rohumaadelt, sest nad söövad meelsasti ka looduslikke rohundeid. Kitsed on võimelised seisma tagajalgadel ning sööma ka puude ja põõsaste lehti. Sellepärast on kits ülihea võsa- ja umbrohtunud põldude puhastaja. Suvisel vabapidamisel võivad kitsed teha ka palju kahju, sest nad söövad noori puukasve ning vilja- ja lehtpuude koort. Tänu suurele uudishimule ja kõrgemale tolerantsusele kibedamaitseliste ja kõrgema tanniini sisaldusega söötadele, võib kits süüa mittemaitsvaid umbrohtusid, metsikuid võrseid
Rohundid: On kõikide ülejäänud sugukondade taimed( siia hulka ei kuulu siis kõrrelised, liblikõielised Lämmastiku ringe: ja lõikeheinalised), mis võivad rohumaadel kasvada, kuid inimene ei ole neid ise külvanud. Näiteks Loomad saavad neile vajalikud N toidust sisalduvaist orgaanilistest ühenditest. N vabaneb nende ühendite võilill, mis on küll kahjulik. On ka taimi, mis ei ole kahjulikud, kuid neid on vähe. Osa rohundeid lagunemisel ainevahetuses ja organismide surmajärgsel lagunemisel mikroobide toimel. 2 Nitraadid on taimede ja paljude mikroobide lämmastikuallikaid, nende elutegevuses redutseeritakse väärtuslikkuseeduvat toitaineid
Karjamaarohuga kaetakse hobuste söödatarve täielikult. Hobuseid karjatatakse järgmiste karjatamisrühmadena : a) varssadega märad, b) noorhobused, c) vabad märad ja d) täkud. Joogivett tarvitavad täiskasvanud hobused 40-60 ja noorhobused 20-30 liitrit päevas. Vesi peab olema eelsoojendatud ja puhas. Hobuste karjatamisperioodi pikkus on 140-160päeva. 78) Lammaste karjatamine Lambad söövad peaaegu kõiki kõrrelisi ja liblikõielisi heintaimi ning paljusid rohundeid. Lammastele sobivad alusheinterohked kultuurkarjamaade või looduslike karjamaade rohukamarad. Lammaste karjamaad peavad paiknema parasniisketel või kuivemapoolsetel mineraalmuldadel. Märgadel muldadel lambad haigestuvad. Karjamaapinda arvestatakse täiskasvanud lamba kohta 0,1 ha. Lammaste karjamaa jagatakse püsi- ja elektritaraga 10-15 kopliks, kusjuures ühes koplis karjatatakse 2-3 päeva. Karjatamisperioodi algul moodustatakse lammastest järgmised karjatamisrühmad : a)
Lumesulamis- ja vihmavesi jääb liigniiskel mullal kauemaks loikudena maapinnale kui parasniiskel mullal. Suvel on liigniisketel maadel sageli udu. Taimekasv on neil maadel aeglasem. Suvivilja oras on kiduravõitu ja kollakas, talivilja orastes on aga rohkesti tühikuid. Vili jääb üldiselt hõredaks ja selles on rohkesti niiskuslembeseid umbrohte nagu roomav tulikas, paiseleht jt. Liigniisketel rohumaadel on kamaras vähe liblikõielisi, seevastu aga ohtralt niiskuslembeseid rohundeid nagu luhakastevars, tarnad, roomav tulikas jt. Liigniisketel muldadel kasvavas metsas on puude võrad ümmargused, puude juurdekasv on väike. Metsas kasvab rohkesti karusammalt, sfagnumisammalt jt. samblikke. Mullaprofiilis avaldub liigniiskus mulla mineraalosa gleistumisena ja huumushorisondi toorhuumuslikkuses või gleistumises. Liigniiskuse avaldumisvormid on erinevad ajutiselt ja alaliselt liigniisketel muldadel ning pinna- ja põhjaveest põhjustatud liigniisku korral.
enamasti puisniidud, kus puurinde liituvus võib olla kuni 0,3. Nad on kujunenud salumetsadest, harvemini liigirikkamatest laanemetsadest. Lisaks arukasele ja haavale kasvab kohati tamme ning saart. Rohurinne on tihe ja väga liigirikas, seda jaotatakse paljudeks kooslusetüüpideks. Ohtraimad on kõrrelised (lamba- ja punane aruhein, nurmikad, kasteheinad, keskmine värihein, maarjahein, rohkesti kasvab ka liblikõielisi (ristikud, humal- ja sirplutsern, aas-seahernes jt) ja rohundeid (harilik härghein, võililled, kortslehed jt). Erinevate aruniitude tunnustaimi: Nõmmnelk, kuldkann, kortsleht, aasnurmikas, lõhnav maarjahein, mägiristik Lamminiitude klass Lamminiidud ehk luhad paiknevad jõgede ning järvede üleujutatavatel lammidel. Neile on iseloomulikud lammi-kamar-, lammi- glei- või lammi-madalsoomullad. Lamminiitude taimkatte lopsaka kasvu tagavad tulvavee toodud toiteained. Üleujutuse kestus ning
annaabi.ee 
