Mis oleks juhtunud, kui eestlased võitnuks muistse vabadusvõitluse? Eestlaste muistne vabadusvõitlus oli Läänemere ristisõdade osa, mis kestis ligi 100 aastat. Palju teame sellest tänu Henriku Liivimaa kroonikale. Meid ümbritsevaid riike hakkas huvitama ala Soome lahest Leeduni ja Läänemerest Peipsini. Eestlaste vastupanu ristiusustajatele oli tugev, eriti võitluse algusaastail. Eriti kangelt võitlesid vastu saarlased, kes pesid endalt mitu korda ristimisvee maha. Lõpuks jäädi siiski alla, sest puudus ühtus, iga maakond seisis enda eest. Mehed polnud välja õppinud ja ka nende varustus oli kehv. Vallutajaid tuli ka igast ilmakaarest. Kui eestlased oleks tagasi löönud sakslased ja taanlased ja rootslased, takistanud ka venelaste edasitungi, siis oleks Eesti tulevik hoopis teine olnud. Mina arvan, et oleks kujunenud pisiriigid, iga maakond tegutsenuks iseseisvalt. Mingi aja
vabadusvõitluse järel pealesurutud ristiusust vabanemine. Jüriöö ülestõusu algus Jüriöö ülestõus algas jüriööl (23. aprillil) 1343 Harjumaal ühel mäekünkal asuva maja süütamisega, mis andis märku, et kooskõlastatud kallaletung kõigile võõramaalastele on alanud. Esimese edu järel valisid ülestõusnud eneste seast neli kuningat. Mõned päevad peale ülestõusu Harjumaal kordusid samad sündmused Läänemaal: eestlased pesid maha ristimisvee ja lõid kõik kätte saadud sakslased maha. Kokkupuude Paidega Uudised Taani valdustes ja Saare-Lääne piiskopkonnas puhkenud ülestõusust jõudsid kiiresti Liivi orduni, kui tapatalgust põgenema pääsenud hirmunud sakslased ükshaaval ordu alale hakkasid saabuma. "Nii tulid mehed, naised ja lapsed alasti ja palja jalu joostes Paidesse ja teatasid foogtile sellest hirmsast tapmisest, mis Harjus oli sündinud.
linnuseis. piscina--a)ristimisbassein varakristlikus baptisteeriumis (kui täiskasvanute ristimist enam ei toimetatud, säilis mõnedes hästi vanades kirikutes dekoratiivse elemendina). b) liturgiliste nõude pesemise kauss, preestrite kätepesunõu kiriku tagaruumis (võib olla asetatud kiriku lõunaseinas olevasse spetsiaalsesse nissi). ristimiskivi--liiva-või lubjakivist (ka graniidist) õõnsaks töödeldud kivi, mis moodustab nõu ristimisvee jaoks. Varem olid silindrilised või nelinurksed, hiljem karikakujulised. Alates 18.saj. tuli kasutusele ristimisvaagnad. Vanemates kirikutes aga ristimiskivid siiani kasutusel. kupa--ristimisnõu, ristimiskarika kausitaoline ülaosa, mis vahel on kõrge jala küljest eemaldatav. ristimisvaagen--hõbedast või messingist (ristimisvee jaoks) kasutatav vaagen. pühaveenõu--liturgiline nõu kristlikus kirikus, kus oleva püha veega saavad koguduseliikmed end piserdada
a) 1180.aastatel alustasid katoliku vaimulikud Väina (Daugava) jõe suudmeala liivlaste hulgas esialgu rahumeelset ristimist: 1184 alustas kristlikku misjonit Üksküla liivlaste hulgas piiskop Meinhard, kes vastutasuks kohalike liivlaste ristimise eest lasi rajada Ükskülasse esimese kivist linnuse ja kiriku. Saades aru kristlike misjonäride tegelikest eesmärkidest, pesi enamik liivlaseid endalt ristimisvee maha. b) Tähtsaimaks liitlasteks katoliku kirikule sai Toreida liivlaste vanem Kaupo, kellest pärast ristimist sai ristisõdijate tähtsamaid sõjalisi partnereid. c) Lahingus liivlastega 1198 langenud piiskop Bertholdi asemel pühitseti 1199 Liivimaa piiskopiks Albert Buxhoeveden. Piiskop Albertist sai edasise vallutussõja peamine juht ja organiseerija, kes osava diplomaadina oskas ära kasutada kohalike rahvaste omavahelisi vastuolusid ning suutis värvata piisavalt ristisõdijaid:
· Liivlased ei soovinud Bertholdi piiskopina vastu võtta, kna olid hakanud sakslasi umbusaldama. · Berthold sai paavstilt volitused ristisõja korraldamiseks, et liivlased jõuga alistuma sundida. · 1998 saabus umb 1000meheline ristisõdajate vägi praeguse Riia alla, toimus lahing -> Berthold hukkus. · Peale Bertholdi surma sõlmiti liivlastega rahu ja nad lasksid end ristida, lubades neile ülalpidamise. Kui ristisõdijad olid ära läinud, pesid liivlased Väina jõe veega ristimisvee maha, võtsid vaimulikelt nende varad ära ja ajasid nad minema. Ristisõja algus, algus. · Saksimaa ja Vestfaali rüütlid olid meelsasti valmis ristisõja kutsele vastama. Põhjused : 1. Sest neis piirkondades oli ristisõdadest palju räägitud. 2. Paljud rüütlid olid andnud vande mis nüüd vajasid lunastamist. 3. Sooviti oma noortematele poegadele ja vendadele seisusekohaseid valdusi hankida. 4. Oli saavutatud huvide täielik kooskõla.
Euroopas hoolitsesid siidri populariseerimise eest eelkõige Rooma leegionärid, kes oma vallutusretkedel viisid nii tooraine kui ka õunamahla kääritamise menetluse kõigepealt Inglismaale. Siidri võidukäik seal oli igati loogiline, sest viinamarjakasvatuseks Inglismaa kliima ei sobinud, küll aga kõlbas hästi õunapuudele. Inglismaalt levis selle joogi pruulimine ka Põhja-Prantsusmaale. Inglismaal kasutati siidrit ka rituaalsetes kombetalitustes, näiteks ristimisvee aseainena. Tõsi, jumalasulastele selline uuendatud ristimisvesi eriti ei meeldinud. Mainimata ei saa jätta veel siidri ravitoimet. Parkainerikas siider sobis hästi kõhuhädasid leevendama, siidris sisalduv alkohol aitas puhastada haavu. [2] 1.6. Siidri võidukäik Vanadest ürikutest selgub, et siidrit hakati jooma juba Vana-Roomas, kui roomlased oma vallutustega Normandiasse ja Inglismaale laienesid ning alustasid sealsetel
ja müüdist. Veidemanni järgi on eestlaste eneseväljenduse oluliseks osaks kultuur (millesse aga kahtlemata kuulub ka religioon), ta räägib eesti rahvusest kui kultuurilisest mõistest. Identiteediotsinguis oli oluline juurte otsimine, kuivõrd aga ajalugu puudus (loe: oli äraolelemise, väikeste võitude ja väikeste kaotuste ajalugu), tuli luua müüt. Eesti müüdis ammutatakse minevikust mingid seigad, millele antakse ajalooline tähendus (ristimisvee mahapesemine = kanged ja jonnakad). Olulisel kohal Eesti erilisust rõhutavad asjaolud - puudustest ja nõrkustest tehakse tugevused (seisukohtade jäikus = jonn; assimileerumine = “mis ka ei olnud - me jäime püsima” jt); kuivõrd Eesti on nii väike, siis saavad tühistest lahinguvõitudest sõjaga võrdsed sündmused (Ümera lahing), kaotatud lahinguid seevastu serveeritakse “meeleheitliku vastupanuna”.
Lahing lõppes mitte millegagi.Ristisõdijad põletasid ümbruskonda, seal samas Riia külas sõlmiti kokkulepe kus liivlased lubasid ristiusu uuesti vastu võtta ja seda mitte enam maha pesta.ja preestrid lubati ka vastu võtta. Ristisõdijad pöördusid tagasi kodumaale, preestrid jäid maha, konfliktid jätkusid täie hooga, liivlased nõudsid et preestrid annaksid tagasi nende varad, jakui nad seda ei teinud ,ähvardasid jälle maha tappa ja ristimisvee maha pesta.1199 oli preestrid jalga lasknud, liivlaste ülemvõim jälle.Vastaspool oli segaduses,sest peapiiskop oli surnud, tapja nimi oli Ymato ,liivisõjamees. 1199 Bremeni peapiiskopp pühitses ametisse kolmanda üksküla piiskopi Albert von Buxhorvrfer. noor mees 30 eluaastates,tõsiselt võetav,poliitiline tegelane,Bremeni peapiiskopi sugulane.Erinevalt Bertholdis ,võttis ettevalmistus tööd esile,esimene käik oli paavsti juurde,kus saadi õnnistus,ja
Üksainuke pagan mõistis nii haledasti armu paluda, et ta elusse jäeti ja ristiti. Mees ei saanud küll uuest usust sugugi aru, aga ta jäi kindlasti usutoojate üleloomuliku väe ja võimu sisse uskuma. Kantsi pandi salk saksa mehi ja ristitud eestlane jäi sulasena nende hulka elama. Hiljem võtsid paganad kantsi jälle tagasi ja hävitasid omalt poolt kõik sakslased puhtasti ara. Üksi ristitud maamees leidis armu, öeldes, et ta ainult vägivalla sunnil ristimisvee olevat vastu võtnud. Mees arvas õieti, et eestlaste asjad nurja minemas olid, ja jäi salamahti võõrastele truuks. Tema sobitusel said sakslased kantsi kerge vae- 132 vaga jälle kätte ja hävitasid ta seekord hoopis ära. Tänu pärast jätsid nad ümberkaudse maa äraandja omaks. Tema ja ta järeltulijad jäid vabadeks ordu alamateks, kellele nad ainult kümnist maksid ja sõja ajal väes teenisid. Nad mõistsid oma haruldast seisukorda suure visadusega hoida
annaabi.ee 
