Enne sõda kuulus luterlikku kirikusse, nii ka Pärnu Eliisabeti kogudusse üle 80% elanikkonnast. Kõik lapsed ristiti, arenes hoolekande- ja noortetöö, leeriõpetus ja muusikaelu. 1940. ja 1944. a. keelustas nõukogude okupatsioon enamiku kiriku tegevusvaldkondi, kiriku varad võõrandati, algasid repressioonid. Siiski püsis kogudus, jätkus Jumala Sõna kuulutamine. Kaheksakümnendate aastate lõpul taastus pühapäevakool ja diakooniatöö, hoogustus muusikaelu, kasvas ristimiste ja leeritamiste arv. Orelist Esimese oreli ehitas kirikusse meister Thal Paidest 1845. Sellel oli manuaal, pedaal ja 11 registrit. Pill teenis 83 aastat, elas üle 6 õpetajat ja 7 köstrit. Viimast korda mängis orel organist E. Soodla käe all 9. septembril 1928, lahkumiskoraaliks oli "Üks kindel linn ja varjupaik". Uuest orelist oli puudust tuntud aastakümneid, iseäranis peale kiriku suure juurdeehituse valmimist 1893
Pargipingil istunud kaks 11-aastast poissi Olaf ja Madis tõstsid küsimuse peale isegi silmad nutitelefonidelt ning arvasid, et tegemist on igati toreda üritusega. Olaf, kes paistis asja kohta väga huvitatud olevat, lisas, et on kurb, kuna ta on liiga noor ega saa rebaste ristimisest ise veel osa võtta. Noorele emale, kes tegi parajasti lapsega lõunast jalutuskäiku, tuli kohe meelde tema enda rebaste ristimine. Tema arvates oli see olnud väga lahe üritus. Praeguste rebaste ristimiste kohta oskas ta öelda, et paljud tegemised on ära keelatud, sest need on liiga rõvedad. Kuid üldkokkuvõttes talle see traditsioon meeldib. Ta lisas: "Hea viis võtta vastu uusi õpilasi, muud moodi ei saakski!" Tuntud eesti näitleja Taavi Tepenkovile tuli küsimusega seoses meelde ka tema enda rebaste ristimine. "Omal ajal oli see väga vahva üritus, " rääkis Taavi. "Enda rebaste ristimine mulle väga meeldis. Rebast peeti siis kõige tähtsamaks ning igav ei hakanud kellelgi."
oma äranägemisel ka vaimulikke, kelleks sattusid tihti tähtsamate suguvõsade liikmed. Hilisemal ajal ei arvestatud isegi seda, kas kandidaadil olid preestrile vajalik haridus ja oskused. Preestri praktiline tegevus seisnes seitsme sakramendi jagamisel koguduseliikmetele ja neile jumalasõna õpetamises. Preestrid pidid talurahvale õpetama meie isa palvet ja "Ave Mariat", 10 käsku, ja muud vajaliku hingeõnnistuseks. Pühitsemata abielud ja ristimiste mahapesemine keelati surmanuhtluse ähavardamisega. Need ja muudki usuelu parandamiseks tarvitusele võetud abinõud aitasid siiski vähe. Lihtsamadki usutõed jäid rahvale tundmatuteks. XIV sajandi algul korraldas Saare-Lääne piiskp Johannes IV Kievel oma valdustes ulatuslikke visitatsioone, mis tõid esile kirrikute korratused, pühameeste ahnuse jms. Ta vallandas kohalt näiteks ühe Kaarma preestri, kes olevata talupoegadelt võtnud iga matuse eest lehma või härja, vahel
10 Eesti ühiskonna arengut ja ajalugu silmas pidades, leiab selgitusi ka koguduste tegevuse näitajates toimunud muutustele. Peale Nõukogude Liidu lagunemist ja Eesti taasiseseisvumist, hakkasid inimesed enam huvi tundma kiriku vastu. Seetõttu tõusis 90ndate algul järsult ka ristitute, konfirmeeritute ja annetajaliikmete arv. Sel perioodil võib täheldada ristitute hulgas täiskasvanute suurt osakaalu. Kui ristimiste ja leeritamiste arv oli 70ndatel tõelises madalseisus, siis annetajaliikmete arv ei küündinud ka 90ndate kõrgseisus 70ndate tasemeni. Kiriklikult maetute arv aga selliseid hüppeid pole teinud. Viimase 30 aasta jooksul on matuste arv püsinud suhteliselt stabiilsena - luterlik kirik on matnud keskmiselt 30% kõigist maetud eestlastest. Luterlaste arvuks käesoleval hetkel võib hinnata 250 000, teisi sõnu iga neljas eestlane on ristitud luterlikus kirikus."26 Näiteks 1922
nagu tema aadress. Nii võis mees nimega Hanso Jaani sulane Toomas olla mõnes hilisemas sissekandes juba Jürihanso Jaani sulane Toomas. Perekonnaseisudokumendid:Kirikuraamatud peaaegu kogu kirikuarhiiv kiriku majanduslikku olukorda kajastavad arveraamatud, kroonika- ja meetrikaraamatud, leerilaste ja armulaualiste nimekirjad, kihluste registrid ja personaalraamatud. Kõige olulisemaks allikaks perekonnaloo uurimisel on meetrikaraamatud sündide (ristimiste), abiellumiste (laulatuste) ning surmajuhtumite (matuste) registrid. Meetrikaraamatute süstemaatiline pidamine levis Euroopas 16.sajandist. Meetrikaraamatuid peeti kuni 1832.a kirikuseaduse jõustumiseni suhteliselt vabas vormis, nii, nagu pastor paremaks pidas. Enamasti on kirikuraamatuid peetud saksa keeles, kuid läbi aegade oli ka selliseid kirikuõpetajaid, kes eelistasid kasutada eesti keelt. Kõik meetrikaraamatute sissekanded on kronoloogilises järjekorras
23. - Saaremaale jõudes meenus Leemetile, et vanaisa ei andnud juhtööre, kus tuuletark elab, õnneks olid tal selged ussisõnad, mida sisistades roomas kohale rästik, kes noored tuuletarga juurde juhatas - Möigasel oli poeg Röks /Taaniel, kes oli munk ja kristlane, isa tundis selle üle piinlikkust ja Leemet mõistis tema tundeid, ta rääkis oma vanaisa palvest ja Möigas asus askeldama, seni jutustas nendega munk, kes päris Jeesuse kohta ja ristimiste kohta, Leemetit ärritas see, sest sellega seondus talle Magdaleena ja see oli ebameeldiv, kuna ta nüüd Hiiega oli - Leemet ja munk vaidlesid kergelt kristluse ja metsa elu üle, üks kiitis üht ja laitis teist ja vastupidi, kuniks naasis tuuletark ja noored endaga onni kaasa kutsus, seal olid tuulesõlmed, iga köie küljes üks tuul, mida tuuletark merel kinni püüdnud oli, ta tutvustas oma tuulekogu - vanaisale pani ta kotti kaasa 10 tuult, kotti selleks, et need end lahti ei rabeleks
Uued omanikud ei hooldanud ega ei remontinud kirikuid. Suur osa Eesti vaimulikkonna paremikust oli kas tapetud, küüditatud või Läände pagenud. Mitmed Usuteaduse üliõpilased asusid tööle kirikutesse. 1950. aastate lõpul ja 1960-ndatle olukord muutus. Luteri kiriku visast säilimisest ärritunud Moskva andis mitu kõrgetasemelist parteilist otsust, millega kohustati liiduvabariikide parteiorganisatsioone tõhustama ateistlikku propagandat ja religiooni väljajuurimist. Ristimiste, leeritamiste ja laulatuste arv kahanes järsult, kogudused kuivasid kokku. Väljatõrjuti ilmalikud surnuaiapühad. Ülikoolidest visati üliõpilasi välja, selle eest et nad tunnistasid end usklikeks. Suureks probleemiks olid jõulupühad, see oli kristlik traditsioon ning kuused kaunistati kristlike sümboolikaga, käidi kirikus ja surnuaias küünlaid oma esivanematele põlema panemas. Jõulud asendati ametlikult nääridega, mis erinevalt ristiusulistest jõuludest pidid olema ühed
annaabi.ee 
