süüdistasid kirjanikku nõukoguvaenulikkuses ja eksistentsialismis. Võõrandumisele vastandas Valton eksistentsi kui ehtsa resp. tõelise olemise, teisitiolemise. Novellikogus "Sõnumitooja" (1972) vaatles ta teisitiolemise võimalusi võõrandumise tingimusis. Valtoni novell metaforiseerus ja võttis parabooli kuju. 1970. aastate algul tärganud ajaloohuvi kallutas Valtoni käsitama ajaloosündmusi inimtegevuse näitelavana, millel on kalduvus korduda. Sarnaselt K. Ristikiviga vältis Valton ajalooproosas Eesti ajalugu ja ammutas ainet teiste maade minevikust. Novellikogus "Õukondlik mäng" (LR 1972) aktualiseerib Valton ajaloonäidete inimliku negatiivsuse avaldumisvorme, mis on kõnekad üle aegade. Kujunenud markantseimaks mudelproosa ja paraboolnovelli viljelejaks, siirdus Valton üha uute väljendusvahendite otsingule. Novellikogude "Pööriöö külaskäik" (LR 1974) ja "Läbi
Sotsiaalse suunaga novell kus fookuses pigem üksikinimene ühiskonnas. Sageli intriig mehe naise armusuhete ümber. Johannes Semperi novellikogud "Ellinor" ja "Sillatalad", kus mõlemis peategelaseks noor naine, ja nende kokkupuuted erinevate meestega. Peet Vallak, erinevalt teistest ei ajand taga erakordsust. Nägi maailma tavainimese seisukohast. Loomingus puuduvad lõõmavad kired ja afektid, elule lähenetakse kainelt ja asjalikult. Kujutuslaad sarnane noore ristikiviga. Jüri Parijõgi lastenovellid realistlikus võtmes. "Semendivabrik". Peet Vallak (Peeter Pedajas) 1925 Epp Pillarpardi Punjaba potitehas koomilise varjundiga novell 1927 Hulgus 1930. aastatel modernistliku psüh. Romaani areng. Lisaks elukogemustele peegeldus ka autori psühhoanalüüsi tõdede tundmine. Freudistlik psühholoogia Aadu Hint "Kuldne värav", korduvad freudistlikud viited. Sama ka Semperi "Armukadedus", kuid hoidub liigsest pealetükkivusest. 13
ja Jaan Krossiga. Jaan Kross nägi kroonikakirjutajast jutlustajas Balthasar Russowis oma teist ja samas kõige sügavamat mina, keda ta järgnevas loomingus teosest teosesesse erinevates kehastustes ikka ja jälle läbi kirjutas. Otsides paralleele eesti kirjandusest viitaksin Tammsaarele ja Ristikivile. ,,Sinuhe'' filosoofilises koes on Tammsaarelikku skepsist ja pessimismi. Kirjanikena on nad tiirelnud erinevatel orbiitidel, üks talupojamaailmast võrsunud mõtleja, teine pastori pojana. Ristikiviga sarnastab Waltarit Sinuhe kui ,,igavese ränduri'' motiiv, samuti Ristikivi ajaloolistes romaanides kujutatavate sündmuste ja inimsuhete ehedus. ,,Sinuhe'' romaanile viitavaid detaile on Josephines ehk Fine'is, keda minajutustaja kahe aastatuhande vanuses muinashauas suudleb, võib leida Neferneferneferi deemonlikkust, naist, kelle olemus olevat Fine'i isa, van Brooklyni sõnul vanem kui meie usk. Fine meenutab ka süütut Mineat ja Sinuhe poja ema Meritit
Johannes Semperi novellikogud “Ellinor” ja “Sillatalad”, kus mõlemas peategelaseks noor naine ja nende kokkupuuted meestega. 1930ndatel areneb modernistlik psühholoohiline romaan. Lisaks elukogemustele peegeldus ka autori psühhoanalüüsi tõdede tundmine. Vallak ei ajanud taga erakordsust, vaid nägi maailma tavainimese seisukohast. Loomingus puuduvad lõõmavad kired ja afektid, elule lähenetakse kainelt ja asjalikult. Kujutuslaad sarnane noore Ristikiviga. Ta annab välja koomilise varjundiga novelli „Epp Pillarpardi Punjaba potitehas“ ja romaani „Hulgus“. Hint „Kuldne värav“ – freudistlik psühholoogia. Selles korduvad freudistlikud viited. Semper „Armukadedus“ – selleski on freudistlikke jooni. Autor hoidub liigsest pealetükkivusest. Jüri Parijõgi lastenovellid realistlikus võtmes ja “Semendivabrik”. 10) Eesti näitekirjandus 1917–44 (Hugo Raudsepp jt)
Kui ta emeriitprofessoriks, siis tal on aega rohkem, et tegeleda Eesti asjadega ja Eesti kultuuriloo raamat saab valmis hilisemas eas. Ilukirjanduslikud etteasted toimuvad (ootuspäraselt) loogiliselt pikemate pauside järel. Kuigi need pausid pole nii hullult tühjad. ,,Maja lumes" äratas kahtlemata tähelepanu, seda võiks märgata eriti selle tõttu, et tegemist on poliitilis-allegoorilise romaaniga. Mingi eemaldumine realistlikust kirjutamisviisist toimub ja üsna paralleelselt Ristikiviga. ,,Juhansoni reisid" on üks väheseid romaane, Eesti kirjanduses, mis on sõjaromaan ja ka hästi kirjutatud. Mingil määral võib seda nimetada följetonistliku kallakuga romaaniks ja see, et ta valib sellise lahenduse sõjaromaani puhul, seda ta ise põhjendab sellega, et need sõjakogemused (mis olid tal reaalsed ja olemas, käis Soome jätkusõjas) olid nii painavad ja vajasid mingit lõdvestavat lahtikirjutust
Keskseks sai inimtegevuse võõrandumine jäigalt determineeritud süsteemis, bürokraatliku rutiini haardes: Valton kujutab inimest süsteemis, kus tegevus muutub absurdseks. 1968 ilmunud kogud "Kaheksa jaapanlannat" (Loomingu Raamatukogu) ja "Luikede soo. Karussell" kutsusid esile poleemika, kiitikud süüdistasid kirjanikku nõukogudevaenulikkuses ja eksistentsialismis. 1970. aastate algul hakkas huvituma ajaloost. Sarnaselt Karl Ristikiviga vältis Valton eesti ajalugu. Näiteks romaani 27 "Teekond lõpmatuse teise otsa" (1978) selle tegevus toimub Kesk-Aasias, jutustatakse mongoli valitsejast Tsingish- khaanist ning tao mungast Chang Chunist. 1970. aastate keskel muutus Valtoni looming zanrite poolest mitmekülgseks; novellide kõrvale ilmusid romaanid, aforismid, luuletused, näidendid ja lasteraamatud
Võõrandumisele vastandas Valton inimeksistentsi kui subjektiivse olemise, resp. teisitiolemise. Novellikogus "Sõnumitooja" (1972) vaatleb ta teisitiolemise võimalusi võõrandumise haardes, Valtoni novell metaforiseerus ja võttis parabooli kuju. 1970. aastate algul tärganud ajaloohuvi kallutas kirjanikku käsitama ajalugu inimtegevuse näitelavana, millel on kalduvus korduda. Sarnaselt Karl Ristikiviga vältis Valton ajalooproosas Eesti ajalugu ja ammutas ainet teiste maade minevikust. Novellikogus "Õukondlik mäng" (LR 1972) aktualiseerib Valton ajaloonäidetel inimliku negatiivsuse avaldumisvorme. Kujunenud markantseimaks mudelproosa ja paraboolnovelli viljelejaks, siirdus Valton uute väljendusvahendite otsingule. Novellikogude "Pööriöö külaskäik" (LR 1974) ja "Läbi unemaastike" (1975) unenäo ja müüdiloogika
annaabi.ee 
