sihtriikidesse: Ameerikasse, Inglismaale, Tuneesiasse, Marokosse, Prantsusmaale, Indiasse, Hiinasse ja mujale. Teistest suurtest tolleaegsetest magusatootjatest tasub nimetada Ginovkeri (asutatud 1906), Brandmanni (1901) ja Klaussoni (1920) vabrikuid. Neis ettevõtetes koos Kawega töötas 1930.-ndate aastate lõpus üle 75% kogu Eesti kondiitritööstuse töötajatest. Suurtele tootjatele pakkusid konkurentsi mitmed väiksemad ettevõtted: Riola, Endla, Eelis, Efekt ja muud. Aastal 1940 algab kondiitritööstusettevõtete natsionaliseerimine ja liitmine. Brandmanni äri ühendati vabrikuga Riola, ettevõte sai uueks nimeks kompvekitehas Karamell. Hiljem liitus Karamelliga Georg Stude äri martsipani- ja sokolaadikompvekkide osakond. Tortide ja kookide valmistamine jäi endiselt Pika tänava majja, mida tuntakse tänaseni Maiasmoka kohvikuna. Õige pea liideti Kawega
aastal vendade Karl ja Kolla Wellneri poolt asutatud Kondiitritööstus Kawe. Tollase Eesti suurima kondiitrivabriku Kawe toodang oli hästi tuntud nii kodumaal kui ka mitmel pool maailmas. Suure osa maiustustest müüs ettevõte erinevatesse välisriikidesse: Ameerikasse , Inglismaale, Tuneesiasse, Marokosse, Prantsusmaale, Indiasse, Hiinasse ja mujale. (Suitsu, 2004) Suurtele sokolaadi ja kompvekitootjatele Ginokver, Brandmann ja Klausson pakkusid konkurentsi väiksemad ettevõtted Riola, Endla, Eelis, Efekt jt. (Suitsu, 2004) 5 1940. aastal, pärast riigikorra muutust Eestis, toimus ka magusatootjate natsionaliseerimine ja liitmine. 1. aprillist 1948 sai uue ühendatud ettevõtte nimeks kondiitritoodete vabrik Kalev. Kogu nõukogude perioodi jooksul tootis Kalev maiustusi nii Eesti kui ka suure osa endise Nõukogude Liidu tarvis. Samal ajal kogusid Kalevi tooted tunnustust ka väljaspool N. Liidu
aastal vendade Karl ja Kolla Wellneri poolt asutatud Kondiitritööstus Kawe. Tollase Eesti suurima kondiitrivabriku Kawe toodang oli hästi tuntud nii kodumaal kui ka mitmel pool maailmas. Suure osa maiustustest müüs ettevõte erinevatesse välisriikidesse: Ameerikasse , Inglismaale, Tuneesiasse, Marokosse, Prantsusmaale, Indiasse, Hiinasse ja mujale. (Suitsu, 2004) Suurtele šokolaadi – ja kompvekitootjatele Ginokver, Brandmann ja Klausson pakkusid konkurentsi väiksemad ettevõtted Riola, Endla, Eelis, Efekt jt. (Suitsu, 2004) 1940. aastal, pärast riigikorra muutust Eestis, toimus ka magusatootjate natsionaliseerimine ja liitmine. 1. aprillist 1948 sai uue ühendatud ettevõtte nimeks kondiitritoodete vabrik Kalev. Kogu nõukogude perioodi jooksul tootis Kalev maiustusi nii Eesti kui ka suure osa endise Nõukogude Liidu tarvis. Samal ajal kogusid Kalevi tooted tunnustust ka väljaspool N. Liidu
erinevatesse sihtriikidesse: Ameerikasse, Inglismaale, Tuneesiasse, Marokosse, Prantsusmaale, Indiasse, Hiinasse ja mujale. Teistest suurtest tolleaegsetest magusatootjatest tasub nimetada Ginovkeri (asutatud 1906), Brandmanni (1901) ja Klaussoni (1920) vabrikuid. Neis ettevõtetes koos Kawega töötas 1930.-ndate aastate lõpus üle 75% kogu Eesti kondiitritööstuse töötajatest. Suurtele tootjatele pakkusid konkurentsi mitmed väiksemad ettevõtted: Riola, Endla, Eelis, Efekt ja muud. 1940 - algab kondiitritööstusettevõtete natsionaliseerimine ja liitmine. Brandmanni äri ühendati vabrikuga Riola, ettevõte sai uueks nimeks kompvekitehas Karamell. Hiljem liitus Karamelliga Georg Stude äri martsipani- ja sokolaadikompvekkide osakond. Tortide ja kookide valmistamine jäi endiselt Pika tänava majja, mida tuntakse tänaseni Maiasmoka kohvikuna. Õige pea liideti Kawega omakorda vabrikud Efekt, Eelis,
Kalju Vaikjärv (1984-1993) ja Leho Haldna (alates 1993). Rahvusvahelisesse Orienteerumisspordi Föderatsiooni IOF võeti Eesti vastu 10. juulil 1992, kuigi positiivne telefoni-hääletus Eesti tunnustamiseks oli tehtud kohe pärast taasiseseisvumist 27. septembril 1991. Esimesed individuaal-võistkondlikud Eesti meistrivõistlused o-jooksus peeti 27. septembril 1959 Nelijärvel, individuaalsed Eesti meistrimedalid võitsid Riola Koppel ja Ülle Rooba (Kerem-Mõistlik), võistkonnavõidud said Tartu orienteerujad. Esimene Eesti o-suusatamise MV toimus 14. veebruaril 1960 Elvas märkesuusatamises, meistriteks tulid Madis Aruja ja Leili Ruto (Saarse). Eesti koondise esimene maavõistlus peeti 3. juuli 1960 Leningradiga Karjala kannasel Orehhovos (parim meesvõistleja oli Ago Vilo). Aastatel 1960-1999 võistles Eesti koondis tiitli- ja maa-võistlustel kokku 196 korda, MK osavõistlustele on Eesti saatnud oma
Marokosse, Prantsusmaale, Indiasse, Hiinasse ja mujale. Teistest suurtest tolleaegsetest magusatootjatest tasub nimetada Ginovkeri (asutatud 1906), Brandmanni (1901) ja Klaussoni (1920) vabrikuid. Neis ettevõtetes koos Kawega töötas 1930.-ndate aastate lõpus üle 75% kogu Eesti kondiitritööstuse töötajatest. 1940 - algab kondiitritööstusettevõtete natsionaliseerimine ja liitmine. Brandmanni äri ühendati vabrikuga Riola, ettevõte sai uueks nimeks kompvekitehas Karamell. Hiljem liitus Karamelliga Georg Stude äri martsipani- ja sokolaadikompvekkide osakond. Tortide ja kookide valmistamine jäi endiselt Pika tänava majja, mida tuntakse tänaseni Maiasmoka kohvikuna. Õige pea liideti Kawega omakorda vabrikud Efekt, Eelis, Endla ja Soliid ning lisaks veel Rakvere lähistel Kloodi mõisas paiknenud siirupitööstus Ermos. Ühendatud ettevõte jätkas tööd Kawe nime all. 1948 - 1
erinevatesse sihtriikidesse: Ameerikasse, Inglismaale, Tuneesiasse, Marokosse, Prantsusmaale, Indiasse, Hiinasse ja mujale. Teistest suurtest tolleaegsetest magusatootjatest tasub nimetada Ginovkeri (asutatud 1906), Brandmanni (1901) ja Klaussoni (1920) vabrikuid. Neis ettevõtetes koos Kawega töötas 1930.-ndate aastate lõpus üle 75% kogu Eesti kondiitritööstuse töötajatest. Suurtele tootjatele pakkusid konkurentsi mitmed väiksemad ettevõtted: Riola, Endla, Eelis, Efekt ja muud. (Ibid) 1940 - algab kondiitritööstusettevõtete natsionaliseerimine ja liitmine. Brandmanni äri ühendati vabrikuga Riola, ettevõte sai uueks nimeks kompvekitehas Karamell. Hiljem liitus Karamelliga Georg Stude äri martsipani- ja sokolaadikompvekkide osakond. Tortide ja kookide valmistamine jäi endiselt Pika tänava majja, mida tuntakse tänaseni Maiasmoka kohvikuna. Õige pea liideti Kawega omakorda vabrikud Efekt, Eelis,
vastu nähtamatuid helilaineid. Aalto loomingu individuaalsed tendetsid ilmnesid samuti tema väljaspool Soomet projekteeritud ehitustes. Nimetagem siinjuures kultuurikeskust ja kirikut Wolfsurgis (195968) SVLs, raamatukogu Mount Angel benediktlaste kolledzhis USAs (196570), Louis Carre villat Prantsusmaal (195658), Põhja-Jüütimaa kunstimuuseumi Aalborgis, Taanis (195872), Riola kirikut Itaalias 197578) jne. Palju traditsioonitruumaks jäi Aalto linnakeskkonnas, millest annavad tunnistust näiteks Rautatalo büroohoone (195355) või firma Enso Gutzeit juhatuse adminhoone (195962) Helsingis. Viimase juures kasutas Aalto võtteid, mis omased neoklassitsistlikule arhitektuurile (sümmeetria, korduvate elementide rütm, täisnurkade selgus, hinnalised viimistlusmaterjalid). Põhimõttelisi ideid sisaldas Helsingi linnakeskuse planeerimisprojekt, mis valmis 1961.
annaabi.ee 
