Plaatrüü koosneb üksikutest plaatidest ja need on kinnitatud kaitserüü siseküljele, väljastpoolt on näha ainult needid.. Lamellrüü on idapoolsetel aladel levinud kaitserüüde tüüp, plaatidel augud sees, plaadid kokku tõmmatud nahknööriga. Brigandiin on tehtud raudplaadiribadest, ühel küljel needid. Rõngasrüü on omavahel ühendatud, lasid õhku läbi, ühendatud neetide abil või sepistatud, rõngasrüül oli ka kapuuts, pähe pannes kattis kuni näoni. Raudrüü: kiiver; rinnaplaat; seljaplaat; kõhukaitseribad; õla-, küünarnuki-, käsivarrekaitsed; reie-, põlve- ja säärekaitsed, raudkingad (raudplaatidkestega pealt kaetud, tald nahast).
siis aja möödudes muutusid suuremaks ja ka kindlamaks. See oli väga suureks kasuks, kuna tugev hoop põlve võis iga rüütli hetkega maha võtta. Jalaturviseid valmistati terasest, kõvaks töödeldud nahast, vaalaluudest ning ka sarvedest. 3.2.Kürass Kürass oli siis tervet keha kattev turvis. Selle sünd oli umbes 13. sajandi alguses, kui võeti kasutusele populaarne vammus, mis vooderdatud metallplaatidega. Sealt arenes see edasi ühtse tükina olev rinnaplaat. 15. sajandi alguseks kanti juba plaatturvistikku. Seda hoidsid koos needid või seespool asuvad rihmad. 3.3.Käeturvised Käeturviste esivanemaks oli samuti soomusrüü nagu ka kürassil. Käed, eriti õlapiirkonnad olid vaenlase peamiseks sihtmärgiks. Seega oli vaja kindlasti neid kohti kaitsta. Eks alguses ikka oli väiksem ala kätest kaitstud, kuid see arenes aegamööda jälle metallplaadikeste abil.
haavata saada oli väike. Säärekaitse oli ühendatud rihmadega seestpoolt takistamaks vaenlase mõõgal rihmuläbi raiuda. Kürass (prants.keeles cuir, eesti keeles nahk) oli turvis, mis kattis peamist osa kehast. Kuni XIV sajandini kandis suurem osa rüütleid rõngassärki ehk hauberit. XII sajandi alguses lisasid osad rüütlid selle peale nahkvesti, rinna ja selja kaitseks. XIV sajandil võeti kasutusele vammus, mis oli voodertatud metallplaatidega, sellest arenes välja ühes tükis rinnaplaat. XV sajandi alguseks kanti juba katmata plaatturvistikku, mida hoidsid koos needid või seespool asuvad rihmad. Ka terast töödeldi vastvalt moele, näiteks gooti stiilis olid terasplaadid töödeldud lainelisteks ehk rihvitud. Vastase parimaks märklauaks olid rüütli õlad, nii sai rüütli kergelt hobuse seljast maha, kus ta lihtsalt edasi lamas oodates skvaierit. Varased rüütlid kaitsesid oma käsivärsi rõngasvarrukatega, mis ulatusid kuni küünarnukini. XII sajandiks olid need
Templiordu, Saksa ordu, Mõõgavendade ordu. Moodustasid suure sõjalise jõu, kes ei kohkunud ründama tugevat moslemite sõjasalka. 12.Rüütlite relvastus Võideldi hobuse seljas. Peamised ründerelvad olid piik, ja mõõk, hiljem võeti kas. nuiad ja sõjakirved. Kaitserelvastusrõngassärk, peale tõmmati hele rüü. XIII saj. Lisati nahkne metallplaatidega tugevdatud plaatvest, rinnaplaat kürass.Kiiver, millele lisati ülestõtetavad näokaitsed. Lõpupoole võeti kas. kogu keha kattev raudrüü. Kilp. , võitlusviisvaenuväed rivistusid piikadesse viirgudesse ja jooksid siis suure hooga teineteisele vastu. Kokkusaade purunesid piigid ja siis asuti lähivõitlusse. Eesmärk ei olnud tappa vaid vangistada. Vastasest tuli jagu saada ausas võitluses mees mehe vastu. Kuid liiga sirgjoonile taktika muutis nad üsna haavatavaks
siis aja möödudes muutusid suuremaks ja ka kindlamaks. See oli väga suureks kasuks, kuna tugev hoop põlve võis iga rüütli hetkega maha võtta. Jalaturviseid valmistati terasest, kõvaks töödeldud nahast, vaalaluudest ning ka sarvedest. 5.2Kürass Kürass oli siis tervet keha kattev turvis. Selle sünd oli umbes 13. sajandi alguses, kui võeti kasutusele populaarne vammus, mis vooderdatud metallplaatidega. Sealt arenes see edasi ühtse tükina olev rinnaplaat. 15. sajandi alguseks kanti juba plaatturvistikku. Seda hoidsid koos needid või seespool asuvad rihmad. 5.3Käeturvised Käeturviste esivanemaks oli samuti soomusrüü nagu ka kürassil. Käed, eriti õlapiirkonnad olid vaenlase peamiseks sihtmärgiks. Seega oli vaja kindlasti neid kohti kaitsta. Eks alguses ikka oli väiksem ala kätest kaitstud, kuid see arenes aegamööda jälle metallplaadikeste abil.
Sküütias, Kaug-Läänes, hesperiidide maal ning allilmas. Kui rääkida Heraklese relvastusest, siis tema enda lemmikuks (ehk ka iseloomulikumaks atribuudiks) oli kindlasti nui. Levinud versiooni kohaselt meisterdas ta selle oliivipuust nuia endale ise, peale seda, kui oli surmanud Lerna Hydra. Tema ülejäänud relvastus oli jumaliku päritoluga mõõga andis talle Hermes, vibu ja nooled kinkis talle Apollon ja tema kullast rinnaplaat oli Hephaistose kätetöö. 1) Nemea lõvi Esimese Eurystheuse poolt määratud ülesandena pidi Herakles tapma Nemea lõvi. Nemea oli org Kagu-Peloponnesosel. Nemea lõvi puhul oli tegemist koer Orthose ja koletis Echidna elajasliku järeltulijaga, kelle Hera üles kasvatas ja ümberkaudseid põllumaid korralikult rüüstama õpetas. Järeldades lõvi sugulussidemetest (tema vendadeks olid veel Sfinks ja Kerberos), võime öelda, et tegemist ei olnud mitte täitsa tavalise elukaga.
maailmas ( Kreetal, Traakias, Sküütias, Kaug-Läänes, hesperiidide maal ning allilmas. Kui rääkida Heraklese relvastusest, siis tema enda lemmikuks (ehk ka iseloomulikumaks atribuudiks) oli kindlasti nui. Levinud versiooni kohaselt meisterdas ta selle oliivipuust nuia endale ise, peale seda, kui oli surmanud Lerna Hydra. Tema ülejäänud relvastus oli jumaliku päritoluga mõõga andis talle Hermes, vibu ja nooled kinkis talle Apollon ja tema kullast rinnaplaat oli Hephaistose kätetöö. 1) Nemea lõvi Esimese Eurystheuse poolt määratud ülesandena pidi Herakles tapma Nemea lõvi. Nemea oli org Kagu-Peloponnesosel. Nemea lõvi puhul oli tegemist koer Orthose ja koletis Echidna elajasliku järeltulijaga, kelle Hera üles kasvatas ja ümberkaudseid põllumaid korralikult rüüstama õpetas. Järeldades lõvi sugulussidemetest (tema vendadeks olid veel Sfinks ja Kerberos), võime öelda, et tegemist ei olnud mitte täitsa tavalise elukaga.
annaabi.ee 
