, Trt., Pärnus, Haapsalus Toomkiriku juures) Katekismus-usulise sisuga käsiraamat (Niguliste kirikuõpetaja Simon Wanradti saksakeelne tekst ja Pühavaimu kirikuõpetaja Johann Koelli eestikeelne tõlge) B. von Dreileben- ordumeister Vesse- Ilukirjanduslikud teosed E. Bornhöhe ,,Tasuja" ja A. Hindi ,,Vesse poeg" E. Bornhöhe-tasuja autor, oli eesti proosakirjanik. S. Vahtre- B. Hoeneke- Jüriöö ülestõusust on kirjutanud Bartholomäus Hoeneke oma Liivimaa nooremas riimkroonikas Ivan III- Martin Luther-usupuhastuse algataja M. Hoffmann-rüüstaja tartus W. von Plettenberg-ordumeister Wolter von Plettenbergi eestvõttel sõlmis Liivimaa liidu Leeduga ja lõi Vene vägesid Pihkvamaal 16.saj. algul Simon Wandadt-(Niguliste kirikuõpetaja saksakeelne tekst katekismusele Johann Koell-katekismuse autor Wanradt-Koelli, katekismus usulise sisuga käsiraamat ja Pühavaimu kirikuõpetaja Johann Koelli eestikeelne tõlge. Balthasar Russow-
1346 müüs Taani kuningas Valdemar IV Eestimaa hertsogkonna Saksa ordule. Millised olid ülestõusu tagajärjed Eesti rahvale? Halvendas eestlaste reaalset olukorda ja lülitas eestlased välja maa poliitilisest juhtimisest mitmeks sajandiks. Milline kirjandusteos ja kelle kirjutatud kajastab Jüriöö ülestõusuga seotud sündmusi? "Tasuja" Eduard Bornhöhe · Jüriöö ülestõusust on kirjutanud Bartholomäus Hoeneke oma Liivimaa nooremas riimkroonikas. · Populaarteadusliku raamatu "Jüriöö" autor (Tln. 1980) on ajaloolane Sulev Vahtre. Vana-Liivimaa valitsemine 1. Vana-Liivimaa poliitiline ülesehitus a. Stensby leping (1238) reguleeris konflikti Liivi ordu ja Taani kuninga vahel: · Paavsti nõudmisel tagastas ordu Taanile Põhja-Eesti. · Taani kuningas andis ordule tagasi Järvamaa tingimusel, et see ei raja sinna linnuseid. b
Kaupo Kaupo (ka Caupo, Kope; surnud 21. või 22. septembril 1217) oli liivlaste olulisemaid vanemaid 13. sajandi alguses. Info Kaupo kohta pärineb peamiselt Henriku Liivimaa kroonikast. Kaupo nimi esineb Henriku Liivimaa kroonikas kujul Caupo, Liivimaa vanemas riimkroonikas Kope. Pole selge, kas see tuleneb nime Jakob (Jacobus) germaani- või liivipärasest lühendist, tähendab kaupmeest (liivi kop "kaup", ladina caupo "sissesõiduhoovipidaja", "kõrtsmik", "kaupmees"), seondub eesti sõnaga kubjas või on mõnda muud päritolu. Nime hääldati tõenäoliselt ikkagi Kaupona. Kaupo oletatav ristimine Kaupo sünniaega pole sarnaselt Lembitu omaga teada, kuid tõenäoliselt oli ta Henriku
II ja III eeslinnust on seni uuritud vaid georadari (1996 Heiki Valk) ja prooviaukudega. 2006. aasta suvel avastas arheoloog Arvi Haak Viljandi ordulinnuses üle 500 aasta vana keldriruumi, mille otstarve on teadmata. Eeldatavalt on ruum rajatud hiliskeskajal, seda kasutati 1560.1570. aastani. · Villu kelder Jüriöö järelkajast Viljandis on kirjutatud XVI sajandi väikeses ordukroonikas ja 1551. aastal trükis ilmunud Renneri kroonikas. Bartolomeus Hoeneke riimkroonikas kirjutatakse järgmist: "... Nüüd olid ka paljud talupojad kokku liitunud, sest nad tahtsid Viljandit vallutada: et nad seda aga jõuga teha ei suutnud, siis mõtlesid nad plaani välja ja lasksid rukiste (mida nad igal aastal maksuks pidid andma) kottidesse mõned mehed pista ja neid nii lossi viia. Aga see anti ühe naise poolt ära, kelle poeg seal hulgas oli, selle palus tema vabaks, nii võeti teised kinni ja visati
Rubene), kus elas suurema osa oma elust. On ka arvatud, et hiljem oli ta Lääne-Mihkli (Pärnu-Mihkli) kirikukihelkonnas preester. Saksa, ladina, läti, liivi ja eesti keele oskajana viibis 1225-1227 tõlgina paavst Honorius III legaadi Modena Wilhelmi kaaskonnas; on oletatud, et kroonika oli algselt mõeldud aruandena talle. Henriku kroonika on tähtsaim allikas ristisõdade kohta Liivimaal, tema teksti on kasutanud ka hilisemad kroonikud (näiteks "Vanemas riimkroonikas"). Vahel on ka arvatud, et Henrik on muinaseestlasi käsitlenud tendentslikult. Kuna paljude eesti muistse vabadusvõitluse sündmuste kajastamisel on Henriku kroonika ainus allikas, on seda väga raske tõestada või ümber lükata. Pilt nr.6 Liivi sõja põhjused, ajend ja tulemused Liivi sõja ajendiks oli Tartu maks ordumeistri ja peapiiskopi kergemeelne nõustumine st. Venemaa nõudmised olid seega õiguspärased. Maksu (1 hõberaha ühe elaniku kohta kolme
vahepeal leedulaste vägi rüüstamas oli käinud. Lahkusid ka harjulased. Saarlased, kes algul pidid samuti Vene vürstide väega liituma, sõitsid selle asemel laevadega Väinale, võtsid seal jõesaartelt vange, tapsid ühe munga ja röövisid kariloomi. Pärast suhteliselt edutut sõjakäiku tulid Liivimaale pihkvalaste saadikud ettepanekuga rahu teha, kuid seda ei võetud vastu. Leedulaste sõjakäik Eestimaale Tõenäoliselt 1219. jaanuari paiku toimus Liivimaa vanemas riimkroonikas kirjeldatud leedulaste sõjakäik Eestimaale. Kuna Läti Henrik seda ei maini, siis osa ajaloolasi paigutab selle hoopis aega pärast 1227. aastat. Leedulaste erakordselt hulljulgeks nimetatud retk kulges läbi Zemgale ja Kuramaa ning üle Kura kurgu Saaremaale. Üksteise järel rüüstati Saaremaa, Muhu, Läänemaa, Järvamaa, Nurmekund ja Sakala. Tagasiteel ründas neid aga orduvendade, liivlaste ja latgalite salk. Pikast retkest kurnatud leedulased said lahingus lüüa,
kaldale (kas Briezi või Rievine järv). Võnnu orduvennad ja Kaupo koos liivlaste ja latgalitega asusid sama teed pidi eestlasi jälitama. Saadetud luurajad ja eessalgad tõid põgenejatest erinevaid teateid. Sakslased on paigutatud esimesse võitlussalka, liivlased ja latgalid järgnesid. Nii liigutigi edasi Ümera poole. 9. Ümera lahing ja selle kajastamine kroonikas ja ilukirjanduses Ümera (läti Jumera, uuemal ajal Jumara) jõgi (Läti Henrikul Ymera, vanemas riimkroonikas Emere) on Koiva parempoolne lisajõgi. Eestlaste malev asetus Ümera paremal kaldal asuvatesse metsadesse, jõesuudme lähedusse. 6 Põgeneda ei kavatsetud. Otsus lahing vastu võtta sai alguse juba Võnnu all ja sellele oli rajatud kogu järgnev tegevus. Kui oleks tahetud põgeneda, poleks mingil juhul jäädud peatuma enne kiirevoolulise ja suudmealal järskude kallastega jõe ületamist.
vaenlane pistis ajama ja sakslasi langes 500 ning tsuude loendamatult. Pantvangi 50 parimat saksa väejuhti. Novgorodi kroonikas läbi jää kukkumist pole mainitud. Omal ajal propaganda võimaks, suur Aleksander Nevski austamine. Vanem Riikkroonika ka lahingu kirjeldamisega. Võrreldes vene poole arvudega on arvud üsna erinevad. Kahe allika põhjal skeeme tehtud. Vägi läbi Vene maakaitse, vene ratsaväed ründasid külgedelt. Ratsavägi hävitava löögi Taani vasallidele. Riimkroonikas: palju vibukütte alustasid kuninga vägede ees. Vendade lipp oli läbi lastud, Kui sõjaretke Eesti aladele oli alati palju vibukütte. Stepi rändrahvastest vibuküttide ratsarühm Aleksandril? Aleksander ei tahtnud vene linna rüüstada sellepärast rüüsteretki Eesti alale, et mongolitele ja meestele sõjasaaki anda. Miks on vene ajaloolased seda lahingut nii oluliseks pidanud? Varasemad vene ajaloolased on pakkunud, et vene poolel 15 000 ja sakslastel 12-14 000 - need utoopilised andmed
1290ndatel aastatel. Kirjutatud ülemsaksa keeles, aga Liivimaa tava keel oli alamsaksa keel. Koosnes 2700'st värsist. Jutustab loo mõõgavendade vaatepunktist. Riimkroonika lähtekohaks on kangelaslaulud, rüütlikirjeldus. Raskuspunkt on sõdadel; kangelas tegelastel; autor ülistab vastaste vaprust, sest vastaste kaudu tuleb endil vaprus. Riim on tähtsam kui faktiline täpsus, kui Henrikul on täpne ülesehitus aastade kaupa siis riimkroonikas täielikult puudub kronoloogia. Algusosa: pool legendaarne, keskmine osa: tügineb sellel, mida osalejad rääkisid autorile, viimane osa: autori osalemine sündmustes. Autoriks on rüütel, kes oskas kirjutada, arvatavasti varasemalt ettevalmistatud vaimulikuks ametiks ning hiljem temast sai rüütel. Riimkroonikat on peetud lauaraamatuks, mida söömaaegadel ette loeti - Küsimuse alla seatud, sest riimkroonika mainib saaki, arvatakse et sihtrühmaks olid aadlikud, et keda värvata abiks
annaabi.ee 
